Nüüd on siis minu järgmine rekord saavutatud. Ma olin autoroolis maailma suuruselt neljanda linna (koos äärelinnadega 2020 aasta seisuga 22,04 miljonit elanikku) tänavatel ja seda mitte üksnes äärelinnas, vaid sõitsin läbi kesklinna. Nojah ... äärelinnas oli kusjuures liiklus hullem kui kesklinnas. Kui ma just eelmises blogis kirjutasin Brasiilia liiklusest, siis nüüd tuleb seda kohe täiendada ... Sao Paulos sõites kehtis hundiseadus ehk julge hundi rind on rasvane. Nimelt oli seal ummikutes, eriti äärelinnas, õigus neil, kes olid julgemad. Sõites kaherealisel teel kolmandas reas ja pistes oma sõiduki nina lihtsalt jõuga kahe auto vahele ... kui otsa ei taha sõita, siis lasedki tal ümber reastuda. Puhh ... see oli kohati päris jube ... kuid samas ei näinud ma ühtegi plekimõlkimist ja mis kõige olulisem ... suutsin ka ise sellest möllust auto kriimudeta välja tuua.
Sõitsin ka üle Pinheiros jõe, millest enne reisi uudistes kuulsin, et see olla vetikatest roheline. Nojah, ei osanud midagi selle kohta arvata ... ju ta siis oli. Kuid metsatulekahjusid ei näinud õnneks ühtegi. Ka neid oleks pidanud uudiste põhjal palju olema.
Üks huvitav sõiduga seotud traditsioon on selles linnas veel. Ristmikel seisma jäädes tulevad igasugu nänni müüjad auto juurde, mis pole võrreldes teiste linnadega ebatavaline, kuid siin panid nad oma müüdava kauba auto külgpeegli peale ja kui Sa selle sealt ära võtsid, siis pidid maksma. Mina ei võtnud. Ja vahetult enne rohelise tule süttimist jooksid müüjad ja korjasid kauba peeglitelt kokku.
Sao Paulosse sõitsin sama teed mööda mida kasutasin ka lennujaamast randa sõitmiseks. Seal oli vaid jupike kiirteed, mis maksis 5.40 BRL´i. See tee kulges aeglaselt üle mägede. Kuid tagasi sõitmiseks keerasin Sao Paulost otse Santose suunas ehk otse alla ja seal küsiti kiirteemaksu 36.70 BRL´i ehk seitse korda suurem summa... kuid põhjus oli ka selge. Seal sai kiirteel sõita pikalt ja läbi mägede ... kolm tunnelit pikkusega kokku üle kaheksa kilomeetri. Teekond oli palju kiirem ja mõnusam sõita.
Kuid mis ma Sao Paulos tegin ja nägin? Nagu ikka ei meeldi mulle mitte linnamelu, vaid matkamine ja sellepärast suundusin ma kõigepealt linna põhjaservas olevasse Cantareira loodusparki ehk kohaliku nimega Parque Estadual Cantareira. See on tohutu suur maa-ala, kus kõigepealt oli selline tasuta juurdepääsuga puhkeala. Kuna oli laupäev, siis oli seal rahvast nagu murdu ... põhiliselt pered lastega, kuid oli ka igasugu erinevaid seltskondi, kes piknikutasid, niisama tšillisid või siis sportisid. Väga mõnus koht. Seal oli korralik veekogu, mitmed atraktsioonid, hulgaliselt muruala ja palju muud.
Mina aga suundusin puhkealalt läbi tasulisse matkaradade alale. Olin selle juba enne endale eesmärgiks võtnud. Maksis 55 kohalikku raha, kuid see oli seda väärt. Nimelt oli alal hulgaliselt erinevaid matkaradu looduslikus džunglis mägede nõlvadel. Matkarajad kulgesid üles-alla ja seal oli mõnusalt vähe külastajaid. Kusjuures olid need ikka sellised tõsised rajad, kus alguses olid hoiatussildid ... mis olid ka ingliskeelse tõlkega ... nagu fotol on näha. Mina läbisin kokku 9,1 km radasid, kuid loomulikult sai valida veelgi pikema teekonna. Ma võtsin eesmärgiks jõuda üles mäeharjale, kust pidavat ilus vaade avanema kogu linnale.
Nii oligi. Jõudsin tippu ja vaade oli seal võrratu. Tõsi ... ilm oli natuke liiga soe ja linn oli pisut kuumaudune, kuid ikka oli väga ilus. Seal oli selline suur kivi või täpsemalt rahn, mille otsas sai istuda ja seda ilu nautida. Koos minuga oli seal veel kümmekond huvilist, kes kas päevitasid, pikniku pidasid või siis lihtsalt vaadet nautisid. Istusin seal oma pool tunnikest ja tundsin end hästi ... hetk, mille võib taas panna oma ilusate õnnelike hetkede kogusse. Pärast hetke nautimist istusin veel sealsamas tipus asuvas kohvikus ja taastasin oma vedeliku ja energiavarusid. Kusjuures ka kohvikust olid vaated sama ilusad kui rahnu otsas ... kuid mitte nii eksootilised.
Loomulikult nägin ja kuulsin matkamise ajal ka mitmesuguseid linde ja ka mõned loomad juhtusid ette. Kahjuks viimaseid oli vähe, sest vabas looduses on loomad ettevaatlikud ja ei kiirusta end eksponeerima. Mõned väiksed armsad ahvilised ikka nägin ära ja võsas vilksasid ka mõned suuremad imetajad, kes kahjuks fotole ei tahtnud jääda. Nii mõnus oli rahulikult kulgeda selles roheluses ning nautida linnulaulu ja vaikust. Enamus rajast ei kohanud ma vaatamata laupäevasele ajale kedagi. Vaid aeg-ajalt kostusid mõne lastega seltskonna kilked kusagil kaugel. Proovisin neist eemale hoida.
Päris korralik ja väsitav matk oli. Kilomeetreid ei tulnudki ju tea mis palju, kuid arvestades üle poole kilomeetri kõrguste vahesid ja üle nelja kilomeetri tõusu, võttis ikka parajat moodi võhmale. Tekkis võrdlus suvel läbitud Sucha Bela matkarajaga Slovakkias. Kuid Sao Paulo pargirajal polnud nii mõnusat veevulinat. Selle asemel oli aga tõsine džungel ümberringi. Mõnes kohas ikka täitsa kartustäratav ... kuid õnneks ei saanud ma ühtki ämblikku krae vahele ega näinud ühtegi mürgimadu oma teekonnal. Tagasi auto juurde jõudes olin väga rahul, et selle raja läbi käisin.
Tagasi sõites einestasin ühes iseteeninduslikus söögikohas kus 40 BRL´i eest sain valida mida ise soovisin ning juurde toodi grillitud loomalihalõike ja loomulikult tellisin joogiks taas seda imelist passionimahla. Sain kõhu korralikult täis. Kaubandusse ma ei sukeldunudki, sest mulle ei meeldi rahvarohked kohad. Shoppamise jaoks võtan ehk mõne eraldi päeva ... miks mitte oma majutuskoha lähedal kaubanduskeskuses, kus pole nii palju inimesi. Panen siia juurde ühe foto kinnitamiseks, et ma ikka seal käisin. Linn pole taga nii teravalt näha, kuid minu higine pluus on seda selgem. Olin just jõudnud tippu. Ja sõidust suurlinna tänavatel panen üles video.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar