Viimased päevad Brasiilias.

 Kaks nädalat läks nagu niuhti. Konverentsipäevad said ka läbi ja nüüd on kohver pakitud ning homme õhtul tagasilend üle Pariisi. Ikka on nii, et kui on palju huvitavaid tegevusi ning seiklusi, siis aeg lendab kiiresti. Eks ole juba väike koduigatsus ka peal. Viimase öö veetsin Jundiai linnas, mis asub Campinase ja Sao Paulo vahel. Seda sellepärast, et selle linna kõrval lääne pool on suur rahvuspark, mida külastasin.

Viimastel päevadel otsustasin pühenduda Brasiilia loodusele, mis on väga vaheldusrikas ja kohati üllatav. Mõned liigid lausa kisendavad oma erinevusega ümbritsevast keskkoonast, näiteks papagoid, ja mõned on nii tagasihoidlikud ja nähtamatud, et neid tuleb tähelepanelikult vaadata, et üldse näha. Selle sisaliku (fotol) leidsin Campinases vaid tema liikumise pärast ... nägin midagi liikumas ja siis vaatasin tähelepanelikult ja nägin teda puu taustal. Liikumatu ja nähtamatu, ise üle 20 cm pikk. Imeline loodus.

Campinase äärelinnas Unicamp piirkonnas leidsin okastega puu imeilusate õitega ... mille liigi määramine oli päris raske ... peaks olema kopokipuu ehk Ceiba pentandra.  Kuna Brasiilias on kevad, siis pole puul lehti, on vaid õied. Okste ja tüve pind oli kaetud suurte okastega. Seda puud kasvatatakse kiudude ja õli saamiseks, kuid see on ka väga dekoratiivne. Kiud oli varasemalt sünteetilise kiu asendaja ning õli kasutati õlilampides ja seebi valmistamiseks. Lindudele see puu meeldis, selle otsas kükitas vähemalt kuus-seitse erinevat lindu. Ju siis tunnevad linnud end seal turvaliselt, sest kiskjad ei saa neid sealt kätte. 

Üheks huvitavaks leiuks oli Campinases mesilaste pesa puu otsas. Mesilaste liikumine oli sellel kuival perioodil väike, kuid ikka mingi tegevus pesa ümber oli. Mesilased ise on palju väiksemad kui meie mesilased. Kuid ju neid on seal pesas palju. Sellise pesa all ei tahaks küll istuda ... mis siis saab kui see pähe kukub? Kuid arvestades piirkonnas olevaid tugevaid tuuli ja pesa asukohta, on allakukkumise tõenäosus väga väike.

Väikse vahelepõikena tohutu suurde Campinase kaubanduskeskusse ... lõpuks leidsin kohviube tervena, mitte pulbrina. Seda aga kõige alumisel riiulil vaid ühes vahes. Tõmbasin sellele fotol ringi ümber. Tohutult palju kohvi, kuid nii vähe ube. See kinnitab veelkord asjaolu, et Brasiilias, vähemalt selles piirkonnas, juuakse kas lahustatud kohvi või siis jahvatatud oast tehtud kohvi. Selliseid isejahvatavaid kohvimasinaid, mida meil kasutatakse, neil pole või on väga vähe.

Väljalennueelsel päeval olin Jundiais ... nagu eespool kirjutasin. Hommikul kohe üheksa aegu sõitsin esimesse rahvuspargi matkaväravasse ja sain taas "külma dušši" osaliseks. Nimelt olid väravas püssidega mehed, kellest üks oskas natuke inglise keelt ja kuulsin, et siit saab läbi ainult koos giidiga ja giidi saab linnast. Nojah. Sõitsin siis linna turismipunkti ja leidsin, et see on kinni (fotol) ... kuigi oleks pidanud kirjade järgi pühapäeval kella üheksast hommikul lahti olema. Mis teha ... läksin siis hotelli, et küsin sealt. Leidsin inglise keelt rääkiva mehe ja tema soovitas minna linnaparki jalutama, giidi ma pühapäeval ei leia. Mille peale mina naeratasin ja lahkusin. Otsustasin veel teisi punkte proovida, mille olin eelmisel õhtul kenasti ära märkinud. Ajasin auto garaažist välja ja taas minema. 

Seekord läks õnneks. Kohas, kuhu ma pärast pikki metsavaheteid sõites jõudsin, polnud ees ühtki ametnikku, kes oleks minu edasist liikumist keelanud. Nii täitus minu unistus väljaspool linna džunglis üksi matkata. Päris üksi ma küll polnud, sest kuna oli pühapäev, siis matkaradadel tuli ikka vahel kedagi vastu ... kes kõik viisakalt tervitasid. Ühelt natuke inglise keelt oskavalt mehelt sain teada, et rada on seitse kilomeetrit pikk ja kulgeb ühe koseni ning siis ümber selle. Kaardilt leidsin, et selle kose nimi oli Cachoeira Pinheirinho. Nii ma siis alustasingi matka kose suunas. Tee kulges allamäge ja tee ääres nägin ja kuulsin igasugu huvitavaid tegelasi.

Enne kose juurde jõudmist sain veel mööda ojasängi uidatud. Väga ilus ja maaliline org. Vee vulin andis sellele ilule veel võlu juurde ja nii ma siis matkasingi mööda jõesängi allapoole ... tuli meelde selle suve Sucha Bela matk ... siin oli teekond palju ürgsem, sest keegi polnud pannud ohtlikesse kohtadesse metallist astmeid ega teinud kohati libedal savisel pinnasel kõndimist lihtsamaks. Vahepeal panin ikka käe maha ka, sest polnud isu kukkuda.

Nii ma jõudsingi kauaoodatud koseni, mis oli ikka päris võimas ja vaatemänguline. Minu jõudes kudrutas seal üks paarike ja ma istusin rahulikult eemal maha, et neid mitte segada. Nad rääkisid veel kümmekond minutit, tegid siis fotosessiooni ja lahkusid. Ning kosk oli minu päralt. Seda võimalust ei lasknud ma käest ja võtsin särgi seljast, panin taskust asjad kotti ning sulpsasin jalgupidi vette. Väljas oli 32 plusskraadi ja allatulek oli päris ära väsitanud, kuid nüüd sain jahedas vees sellise värskenduse ja naudingu, et poleks nagu kõndinudki kolme kilomeetrit allamäge kuumas lõõmas. Loomulikult ei saanud ma seda hetke videole võtmata jätta. Nii ma siis paningi telefoni koti najale püsti ja läksin ise sulistama. Kohe neli-viis korda käisin end värskendamas. Mõnus, võimas, nauditav ...  Olin kohe kõige eelnenu unustanud.

Kuid hammas verel läksin järgmist koske otsima. Sinna tuli taas autoga natuke sõita mööda kruusaseid metsavaheteid. Jäädvustasin ka sõidu videole. Kümmekond kilomeetrit sellist teed ja jõudsingi järgmise kose lähedale. Esimene, keda ma seal telefoniga taga ajasin, oli ilus kirju liblikas. Ja sain ta fotole. Nii head liblikafotot mul sellelt reisilt veel polnudki. Viimati sain nii hea foto Costa Ricas salvestatud. No on ju ilus liblikas?! Ja just nagu minu jaoks lükkas ta tiivad ka laiali. Mis sa hing veel himustad. Kusjuures pärast sain sarnase liblika lennu veel videole ka, kuid mitte enam nii kvaliteetse kui siin.

Selle kose juures oli rahvast hulgim. Ikkagi pühapäev ja teekond autoteest koseni polnud nii pikk. Seal oli palju väikeste lastega peresid, kes piknikut pidasid. Oli noori armastajaid ja lihtsalt sõprade seltskondi. Proovisin nende tegemisi mitte häirida ja jäädvustasin vaikselt fotodele ka selle kose ning joa. Loomulikult ei saanud ma ka siin jätta jalgupidi vette minemata ja ennast kose juures värskendamata. Pluusi jätsin seekord selga, sest vaatamata sellele, et mõned päris ujusid ja käisid ka kose all, jäin mina tagasihoidlikuks. Video kose võimsast helist ja piiskademängust sain jäädvustatud. See kosk või paremalt vaadates juga oli ikka palju kõrgem eelmisest. 

Hakkasin juba ära minema kui märkasin, et saab ronida ka selle astangu peale ning seal oli veel üks kosk. Kitsam kuid veel maalilisem. Seega see kosk oli mitmeastmeline nagu ka Elevandi kosk minu reisi alguses. Kahju, et sinna nii lähedale ei saanud. Ah jaa, selle kose nimi oli Cachoeira Morungaba. Tähelepanelik lugeja on juba aru saanud, et cachoeira tähendab koske või juga. Kusjuures tee ääres oli veel üks kosk - Cachoeira do Amor Thaís & Paulo, mis tõlkes on siis armastuse juga, kuid sinna juurde viivat rada ma ei leidnudki. Kahju, kuid mis teha. Ei hakanud otse läbi džungli ka minema, sest polnud vajalikke abivahendeid liaanide ja põõsaste võrgust läbi murdmiseks. 

Kuid märkamatult oli päev õhtusse jõudmas ja ma sõitsin tagasi hotelli. Registreerisin end sisse ja suundusin kohe sööma, sest see džunglis seiklemine, matkamine ja sulistamine olid minu energiavarusid oluliselt vähendanud. Õnneks oli kohe hotelli lähedal suur kaubanduskeskus, mis siin oli pühapäeval avatud kella kaheksani õhtul. Nii leidsingi ma kiiresti sobiva söögikoha ... steikhouse nimega Madero... ja istusin sinna menüüd uurima. Siin oli menüü QR koodiga saadaval ka inglise keeles. Olin väga rahul. Kuna see oli  minu viimane õhtusöök Brasiilias, siis otsustasin einestada täiuslikult - eelroaks veise tenderloin - carpaccio. Parmesani juustu oli ehk pisut palju ja pipart pisut vähe, kuid ettekandja tõi kohe pipraveski ja sain ise tempida. Liha oli küll väga maitsev ja mahlane... eriti kui pipart lisasin.

Pearoaks võtsin lihaveise tenderloini steigi piprakastmes. Punase, mitte mediumi. Juurde riisi. Ja selles roas oli kõik ideaalne ... kohe nii ideaalne, et ma vist kohe mõmisesin mõnust. Nii head steiki pole kaua saanud... mahlane, pehme, ideaalselt maitsestatud ja imehea piprakastmega. Taas hakkab suu vett jooksma kui meenutan. See praad oli viimase Brasiilia õhtusöögi vääriline. Just see, mida ma tahtsin. Joogiks võtsin juurde ingverilimonaadi, kuid esmalt toodi mingi maasikamaitsega limonaad. Ma siis kelnerile mainisin, et see küll ingveri limonaad pole ja toodigi mulle uus ... õige limonaad. Mis oli just see, mida hing himustas. Kusjuures pärast tuli arve kahe limonaadi eest, kuid kuna see maksis vaid 12 BRL´i (pisut üle kahe euro), siis ei hakanud sellest numbrit tegema. Ju see juhtus sellepärast, et kelner oli vahepeal vahetunud. 

Restoranist väljudes nägin päikeseloojangut palmide taha. Ohh ... nagu minu jaoks loodud. Tegin viimased fotod ja läksin tagasi hotelli ... blogi kirjutama. Kell on saamas kaheksa õhtul ja väljas on juba täitsa pime. Eestis saab kell kaks öösel. Peaks vist täna varem magama minema, et taas ajagraafikusse saada. Homme jääb öö lennukis nagunii peaaegu vahele. Tegin chech-in´i juba ära ja sain päris hea koha, kus saab jalgu sirutada. Ehk õnnestub natuke magada. Kuid eks seda näeb, kuidas tagasilend kulgema hakkab.

Kokkuvõte Brasiilia reisist