Jessss ... Sucha Bela rada läbitud !

 Mõeldud ... tehtud. Hommikul sõitsime Slovaki Paradiisi, et läbida raskeima raskusastme rada Sucha Bela ... mis samas on ka kõige populaarsem rada Slovakkias. Sõit kulges läbi Prešovi Kauflandi, sest matkale oli vaja kaasa natuke toiduvarusid ning ka enne matka tuli energiat juurde ammutada. Matkarada algas Podlesoki külakesest, mis oli tõeline turistikeskus. Parkimise eest tuli tasuda 5 eurot päevas ja rajale pääses pärast 17 euro tasumist ... kolm täiskasvanu piletit a´ 4 eurot ja laps 3 eurot. Kusjuures lapseks loetakse seal kuni viieteistaastast noorukit. Parklast raja algusse oli paarsada meetrit, mis tuli raja pikkusele juurde. Valisime 8,8 km-se raja ... teine variant oli 12,6.

Raja algus oli rahulik, teekond kulges mööda kivist jõesängi, kus väike ojake keskel rõõmsalt vulises. Matkajaid rajal polnudki nii palju, kuid päris üksi me ka polnud. Kusjuures parklas olnud autode numbrimärkide järgi oli siin tõesti külastajaid paljudest riikidest ... Poola, Tšehhi, Saksamaa, Prantsusmaa, Leedu, Ungari, Ukraina jne. Eks jagunesid inimesed raja pikkusele ja ka teistele radadele ära. Ilm oli ilus, temperatuur 24-26 kraadi ja päike pilve taga. Lisaks kulges rada enamasti puude varjus. Ideaalsed olud matkamiseks.

Pikapeale läks rada kitsamaks ja raskemaks. Ilmusid esimesed laudteed ning metallist rajakatted ja tuli hakata ronima mööda mäekülgesid, kui just ei tahtnud keset oja kahlata. Kohati oli jõesäng ummistunud puunottidega ja mõnes kohas tuli leida ise lahendus suurte kivide vahel liikumiseks. Jalad said ka esimest korda märjaks, sest nii mõnigi kivi oli libe ja lahtine... hea, et külili vette ei prantsatanud. Tõsine parkuur poistele ja katsumis minule. Kuid aeg-ajalt puhates ja kaasavõetud veepudelist rüübates rühkisime ikka edasi.... ikka edasi. Jõeorg oli tõsiselt kaunis ... puude vahelt paistev päike värvis kõik kuld-roheliseks ning vee laul ojakeses andis romantikat juurde. 

Ja siis tulid kosed.... ning reklaamfotodelt nähtud püstloodis redelid, mida mööda sai koskede kõrvalt mööda kaljuseina üles ronida. Metallist redelid astmed olid libedad ning selleks, et mitte kuristikku pudeneda, tuli kõvasti redelist kinni hoida. Julgestuskarabiine siin polnud ja kõik oli oma vastutusel. Esimesel kosel oli redel veel pisut kaldu ja üles minek oli lihtsam, kuid mida edasi, seda keerulisemaks läks. Samas oli see ka väga ilus ning huvitav. Kohati tekkisid redelist ülesminekul järjekorrad, kuid enamasti sai igaüks minna ikka oma tempos. Eks meiegi lasime aeg-ajalt mõne pere mööda ja vahel möödusime ise puunottidel istuvatest puhkajatest. Oli näha, et nii mõnelgi oli jalg väga väsinud ja nägu morn. 

Teisel kosel oli redel täiesti püstloodis ja parajalt pikk. Andis ikka üles ronida ... puhata ka ei saanud ... kuid sellegipoolest oli ronimine nauding, sest kõrval vuhises vesi alla ning selle kohin oli väga tugev. Kahjuks ei saanud seda ülesminekut filmida, sest redelil oli vaja mõlemat kätt, et kõvasti kinni hoida. Sai vaid jäädvustada teiste ülesminekut ... ja sedagi altpoolt, sest üleval oli nii kitsas rada, et pidi kohe edasi liikuma. Redelipulgad olid jätkuvalt libedad ja ligased, parem oli kinni hoida külgpostidest. Kuid üles me saime ... kõigist kolmest kosest. Ja rahulolu saavutusest oli maksimaalne. Polegi varem nii mõnusal matkarajal käinud. Eks Hiina pühad mäed ja loendamatud trepid olid võimsad ning Himaalaja mägimatk oma pikkade tõusudega ja vaadetega lumistele mäetippudele ka nauditavad, kuid sellised koskede kõrval ronimised olid veelgi erilisemad. Nautisin seda rada täie rinnaga.

Pärast koskesid kulges rada kanjonis edasi. Kohati läks kaljude vaheline pragu nii kitsaks, et mul tuli kõht sisse tõmmata, et sealt läbi mahtuda. Mitmes kohas oli vesi langedes tekitanud kivisesse pinda sügavaid basseine, kus oleks saanud soovi korral isegi ujuda. Järskudele nõlvadele, kust muidu poleks ilma mägironimise varustuseta läbi saanud, oli pandud metallplaadid, mida mööda sai liikida vertikaalsetel kaljuseintel. Mõned neist olid lahti logisenud ning mõned kõverad ja oli õõnes tunne, kui plaadid jala all liikusid. Tegin ka väikese video mööda kaljuseina liikumisest. Ja nii me läksime ülespoole mööda jõesängi. Kokku tuli 4,8 km, mille läbimiseks kulus üle kahe poole tunni. Kõrguste vahe tuli üle neljasaja. Kuid ega sellega rada veel läbi polnud ... tuli ju tagasi lähtepunkti ka saada. 

Ka allatee polnud kõige lihtsam. Kohati läks tee küll mööda kruusast laia rada, kuid kohati tuli käia mööda puujuuri ja kiviklibu täis mäenõlva pidi. Mis kõige hullem ... allaminekul läheb kogu raskus liigestele, eriti põlvedele ja seljale. Kui üles minnes teevad lihased tööd, siis alla tulles luustik. Kokku sai meil läbitud 8,8 km asemel 10,6 km, sest me ei kulgenud rajal mööda optimaalset trajektoori ning lisaks tulid meetrid parklast raja algusse. Locus programm näitas lõpus ka raja kulgemist ning tõusumeetreid, mida tuli üle tuhande. Raja kõrgusprofiili oli samuti huvitav vaadata. Aega raja läbimisele kogunes lõpuks natuke alla viie tunni.

Pärast matka olid jalad ikka korralikult väsinud. Tagasisõidul käisime Spišsky hrad ehk Spiši lossi juures, kuid jõudu sinna üles ronida enam polnud. Tegime vaid alt mõned fotod ja sõitsime edasi. Internetist lugesin, et see loss on osaliselt renoveeritud ja seal on näitused. Ehk kunagi teine kord. Õhtul viskasin jalad seinale ja vaatasin arvutist tehtud fotosid, mida sai ikka omajagu. Laupäeval alustame tagasisõitu kodu poole.