Puukirikud ... minu erialane uuring

     Kuum. Väga kuum. 33-35 kraadi ja päike. Just sellisel päeval otsustasime sõita vaatama kolme puukirikut ja ühte kindlust. Teekond oli siis selline nagu kõrval oleval fotol näha on. Puhast sõiduaega kokku kaks tundi ja 116 km. Kuid samas üle poole tunni ühtegi lõiku ei sõitnud.... nojah, tegelikult oli autos mõnusam kui väljas ... seal on ju konditsioneer, mille lasin enne väljasõitu kenasti ära täita. Töötas. Hoidsin temperatuuri autos 22 kraadi peal. Poisid jäid nii mõnegi kiriku juures autosse ootama, sest väljas olid lisaks kuumusele parmuparved, mis väga hoogsalt ründasid kõiki, kelles vähegi verd voolas. Mõned pääsesid ka autosse, kuid muutusid seal jahedas kohe vähem agressiivseteks ja uimasteks. 

    Esimene kirik teel oli Drevený chrám Stretnutia Pána so Simeonom - Kožany nagu nimigi ütleb, asub see külakeses Kožany. Kirik olla ehitatud 18 sajandi teisel poolel. Üks paremini säilinud puitkirikuid Ida-Slovakkias. Kuid nagu ka fotolt on näha, pole katus enam kuigi vettpidav ja seda on koormakattega lapitud. Nagu Kreeka-Katoliku kirikutel sageli esineb, on ka selle kirikul kolm kellatorni. Väga eriliseks teeb selle kiriku aga see, et üks kelladest pärineb aastast 1406 ... mis on väga haruldane isegi Slovakkias, kus kirikuid on iga nurga peal. Kožany puidust tempel rekonstrueeriti põhjalikult. Interjöör ja selle sisustus taastati aastatel 1965–1970, välisilme kolmkümmend aastat hiljem. Meeldetuletuseks mõistetest ... rekonstrueerima kandekonstruktsioone uutega asendama. Seega päris 18 sajandist ikka see kirik pole.

    Järgmiseks oli plaanis Zborov Castle ... kindlus või loss ... ei oskagi öelda ... originaalis Hrad Zborov, mis tõlkes on Zborovi loss. Igal juhul olid need kõrgel mäe otsas asuvad varemed, nimetan neid edaspidi lossivaremeteks, mida hetkel konserveeriti ehk peatati müüride lagunemine.... loodan, et Kurmo ei pahanda nii algelise definitsiooni eest. Kõrgel mäe otsas, kuhu ei lubatud autoga juurde sõita. Nii me siis vantsisimegi kuumuses kaks kilomeetrit ülesmäge ... umbes 200 m tõusu. Higi voolas ojadena, kuid üles me jõudsime. Lossivaremed olid võimsad, kuid veel võimsamad olid vaated keskosa, mida nimetatakse donjoniks, kõige kõrgemast tipust. Kusjuures donjonis oli lisaks mõnusalt varjuline ja tuuline. Kohe hea oli seal olla. Mõned fotod.

Lossil on ka oma legend. Nimelt väidetavalt umbes 13 sajandil, kui lossi Kaštieliku mäele ehitama hakati, ei edenenud alguses tööd üldse, sest kuradid, kellele meeldis sellel mäel tantsu lüüa, kandsid kivid öösel teisele mäele. Nii ei jäänudki ehitajatel muud üle, kui ehitada loss teisele mäele, kuhu kivid olid kantud. Tänu sellele kuradite ja ehitajate vaidlusele nimetati seda kohta Sporov´iks ehk vaidluseks, mis hiljem muudeti Zboroviks.

Esimesed teated lossist on pärit aastast 1347, mil mainiti seda lossi Ludovit I dokumendis kui Makauicha. Loss lammutati pärast 1684 aasta ülestõusu keiserliku kindrali Schultz´i käsul. Sellest ajast on varemed säilinud, sest lossi enam ei taastatudki. 

 1915 Austria-Ungari ja Venemaa vahelises vägede kokkupõrkes sai loss veelgi kannatada. 2010 aastal loodi lossi konserveerimiseks kodanikeühendus. Konserveerimistööd on hetkel veel pooleli.

Edasi viis meie tee järgmise puukiriku juurde, mille nimeks oli Gréckokatolícky drevený chrám Ochrany Presvätej Bohorodičky ehk Kreeka katoliku kiriku Püha Neitsi kaitsetempel. NB! Tõlge võib olla vigane ! Igal juhul dateeritakse see kirik aastaarvuga 1736. Kiriku täpsemal uurimisel on ilmselge, et kasutatud materjalid ei pärine aastast 1736. Nagu ka varasemad kogemused vanade kirikutega näitasid, on seda oluliselt renoveeritud ... meeldetuletuseks .... renoveerima - taastama kasutades samaväärseid uusi materjale, konstruktsioonilisi lahendusi muutmata. No kui vaadata kirikut fotol, siis on see ilmselgelt värskelt renoveeritud.

    Viimane kirik oli meie teel Drevený Pravoslávny chrám Narodenia Presv. Bohorodičky - Hutka ,mis on siis õigeusu Hutka Neitsi Maarja kirik. Erines see oluliselt Kreeka katoliku kirikutest, kuid samas oli sellel kohal kuni 2000 aastani just katoliku kirik. Fotol olev kirikuhoone rekonstrueeriti 2023 aastal juba õigeusu kirikuna. Kiriku taastamisel kasutati juba täiesti kaasaegseid materjale hüdroisolatsiooniks, sademevee ärajuhtimiseks ja muudeks konstruktsioonilisteks lahendusteks. Uute kirikute ehitamine ja vanade rekonstrueerimine praktiliselt igas külas näitab väga tõsist ja suurt usklike hulka selles slaavipärases väikeriigis ... mis varasemalt oli Tšehhoslovakkia osa. Sõites mööda kohalikke teid oli sageli tee ääres rist Kristuse kujuga või siis palvekoda. Need olid korralikult hoolitsetud ja jalamil olid alati värsked lilled. Usk teeb inimesed tugevaks.

Tagasiteel käisime ka lähimas Kauflandis toiduvarusid täiendamas. Üks huvitav tähelepanek veel sellest ringreisist. Kirde-Slovakkias ühes piirkonnas olid külanimetused ladina ja slaavi ... kirillitsa ... tähtedega. Kusjuures kõikjal mujal, sealhulgas külakeses, kus me elasime, olid kohanimed ainult ladina tähtedega. Huvitav ... Abikaasa tegi ühest sildist ka foto ... ma ise ei saanud, sest hoidsin rooli. 

Õhtul tuli kõva äikesevihm, mille kese polnud õnneks meie kohal. Täiesti tavaline sellise kuuma ilma korral. Igatahes sai õhk värskeks ja temperatuur langes oluliselt. Homne kava jääb seekord hommikul koostada.