Autodega matkajate grupis soovitati mulle enne Slovakkia sõitu käia ära ka Morske Oko järve ääres. Ja seda me ka tegime. Aitäh heale soovitajale. Iseenesest on Vihorlat´i kaitseala palju suurem kui vaid see järveke, kuid just järv on pärl keset Ida-Slovakkias asuvat roheala. Sinna sõites jäi meile teele küngas varemetega ja kuna mul on mägede, eriti pühade mägede, suhtes kihk sinna otsa ronida, siis pidasime kinni ning läksime mäe tippu varemete juurde. Mäkke viis matkarada, mis oli tähistatud Eesti lipu värvidega. Selle kindluse nimi oli Hrad Čičva, mis ehitati 1309-1316 Poola kaubateele. Ka nende varemete juures käisid konserveerimis - restaureerimistööd ning meie sealoleku hetkel olid töömehed parajasti ametis.
Eesti lipu värvidega matkaraja tähistus |
Kui eelmiste lossivaremete külastamise ajal olin jätnud drooni autosse mitme kilomeetri kaugusele, siis seekord võtsin kaasa ja tegin varemetest päris huvitavaid droonifotosid. Minu arvates on droon sellistel puhkudel väga hea instrument jäädvustamiseks. Kõrvaloleval fotol olen ka mina ... leidke üles. Kusjuures töömehed vaatasid ka drooni suud ammuli ja üks tuli slovaki-inglise segakeeles küsima, et is selline instrument maksab. Kui sai teada, et tuhat, siis maigutas suud ja läks edasi. Ka meie läksime mäest alla auto juurde ja sõitsime edasi.
Enne kohale jõudmist pidasime külapoekese juures kinni ja ostsime matkale kaasa juua ning natuke näkse. Poodi minnes oli ukse kõrval pingil täpselt samasugune "valvur" nagu meil külapoodide ees sageli on. Nii tuttav tunne.
Morske Oko juurde autoga ei saanud, märk "mootorsõiduki sõidu keeld" oli 1,2 km enne järve ees ... paine auto valveta ... ja tasuta ... parklasse ning kõmpisime mäest üles järveni. Kuid ega see tee igav polnud, puud moodustasid suletud võlvi meie peade kohal, mis värvis kõik roheliseks ning loodus oli väga ilus ja värviline. Mäe juurde ja sealt tagasi suundujaid oli päris palju ... nii kümmekond inimest tuli meile vastu või läksime meie neist mööda. Ju see koht on ka kohalike hulgas populaarne.
Järve kallas oli imeilus. Puude varjud peegeldusid veepinnal ning kerge virvendus tegi kõik maaliliseks. Rajakese kõrval, mis ümber järve viis, oli ürgmets, kus vanad või kobraste poolt langetatud puud olid langenud risti-rästi metsa aluspinnale ja sela oli tõeline elurikkus. Linnud. putukad ja arvatavasti ka loomad, keda me küll ei silmanud. Kuid teabetahvlid loetlesid loomi ja putukaid, kes seal elasid ja oli võimalik kuulata erinevate kohalike loomade hääli. Kusjuures hääled olid nii tugevad, et kogu mets kajas ... jäi tunne, et oligi keegi metsas häält tegemas. Eriti võimas oli karu möire.
Järves elas hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid kalu, kes tulid kalda äärde toitu otsima ja läbi läbipaistva veekihi olid nende värvilised seljad selgesti näha. Kindlasti elas vees ka kopraid, sest kaldapealsed puud olid mitmes kohas oluliselt läbi näritud ja paljud ka vette langenud. Sellised vees olevad puud olid varjupaigad nii kaladele kui kobrastele. Ümber järve kulgeva rajakese pikkus oli pisut üle kolme kilomeetri ... just paras mõnusaks jalutuskäiguks.
Täpselt poole peal, järve vastaskaldal, oli infopunkt, väike toitlustuskoht ja majutus. Sai ka seal puhata. Kuna meil oli ööbimiseks majake olemas, siis jätsime selle võimaluse kasutamata... kuid kerged jäätised tegime ikka. Istudes ja jäätisi nautides kuulsime kauget kõminat ... äike oli lähenemas. Kuid kuna kõmin oli kauge, siis sõime jäätised kenasti lõpuni. See oli viga. Me ei arvestanud, et mägedes tõuseb äike kiiresti. Nii kohtaski vihm meid järve kaldal umbes pool kilomeetrit enne ümberjärve raja lõppu. Alguses tulid mõned piisad, kuid siis hakkas kallama nagu oavarrest. Peitsin oma kaamerad, rahakoti ja autovõtme kotipõhja ja koti peitsin pluusi alla, et natukenegi säästa neid vettkatvaid asju. Ise saime aga läbimärjaks.
Umbes poole peal järve äärest autoni oli väike varjualune, kus saime oodata suurema vihma lõppu ... kahjuks olime selleks hetkeks juba läbi vettinud. Äike kestis ikka, kuid vihma oli juba pisut vähem. Äikesevihm ei kesta kaua, nii saimegi peatselt autoni kõndida ja märjalt tagasi sõitma hakata. Õnneks autovõti töötas ... kuid internett telefonis oli äiksega jäljetult kadunud. Kümmekond kilomeetrit sõites oli tee täiesti kuiv ja temperatuur, mis vihmas oli langenud 21 kraadini oli taas 33 kraadi. Autost väljudes kuivasid riided kiiresti ning kõik oli jälle normaalne. Tore seiklus äikesevihmas.
Õhtul käisime oma majutuskoha veehoidlas ujumas ja sõime tee äärest korjatud alõtšasid ... neid puid oli palju ja lookas valmis vilju täis. keegi ei korjanud ... meie korjasime. Taas oli mõnus mälestusi täis päev selja taga. Äike aga tuli meiega kaasa. Kogu öö paukus ja sähvis. Isegi nüüd hommikul on kuulda kõminat. See päev tuleb vihmane ja kõige õigem on minna kohalikesse kaubanduskeskustesse ... kus vihma pole vaja karta. Mis linnukesel muret ... sirts siin, säuts seal ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar