Košice on Ida-Slovakkia suurim linn, elanikke umbes 230 tuhat. Loomulikult ei saanud me jätta seal käimata ning linna keskel purskkaevu juures jäätist söömata. Kuid kõigest ikka järgemööda. Pühapäeva hommikul olid plaanid päevaks veel tegemata. Pere konsiilium tuli kokku ja otsustasime, et just see päev on õige kohalikku suurlinna vallutada. Sinna oli majutuskohast 82 kilomeetrit ... alguses väikesed külavaheteed, kus sai sõita maksimaalselt 50 km/h, kuid lõpuks Prešovi ja Košice vahel oli kiirtee, kus kimasin 130-ga. Tunnike kulus sõidule ikka. Kohale jõudes suundusime kohe keskklinna, otse keskplatsile Püha Elizabethi katedraali juurde. Parkimisega oli natuke tegemist ... koha küll leidsime kiiresti, kuid oli selgusetu, kas tasuda tuleb või mitte. Nimelt oli parkimisõpetus kenasti ekraanil ka inglise keeles, kuid info, millal tuleb parkimise eest tasuda ja millal mitte, oli ainult slovaki keeles ... google andis tõlkeks sõna "puhkus". Lõpuks ei saanudki muidu, kui panin paar münti automaati ja vaatasin, mis ajani parkimise lubab ... tuli ette MO ehk esmaspäev. Sain aru, et pühapäeval on parkimine tasuta. Õnneks tagastas masin sõbralikult minu mündid. Korras.
St.Elizabeth´i katedraalis oli parajasti missa. Hiilisime ka tasakesi kirikusse ja julgesin ukse pealt paar fotot teha. Väga ilus kirik, väga võimas orelimuusika kõla ja tõsine missa. Aru midagi ei saanud, kuid emotsioon oli ka minul sügav. Kirik oli täis kohalikke usklikke ja see näitab taas, kui tõsine on selles riigis usk ja kui suur usklike arv. St.Elizabethi katedraal on Slovakkia suurim sellelaadne. Ehitatud 13. sajandil. Seda võimast ehitist soovitan kõigil vaatama minna ja võimalusel ka missat kuulama. Kustumatu mälestus jäi ... seda võib võrrelda ehk Milaano Toomkirikuga, mis jättis kunagi ka sügava mulje.... mõlemad on võimsad gooti stiilis ehitised.
Katedraali küljel laius aga keskväljak, kus möödujaid lummas muusika taktis pulseeriv purskkaev. Mitte, et ma selliseid varem poleks näinud, kuid Košice oma oli eriti võimas ja töötas praktiliselt kogu aeg, mitte mingitel kellaaegadel, nagu mujal on olnud. Kõrgeimad pursked keskel tõusid oma 10 m kõrgusele ja tagasi langedes põrkasid kokku uute üles pürgivate veejugadega. Tegin sellest võimsast purskkaevust video... et meelde jääks. Foto ei ole ikka nii ilmekas kui video. Veetsime seal purskkaevu juures ohtralt aega ja lõpuks istusime veel selle kõrvale kohvikusse jäätist nautima. Imehea jäätis oli, värskendav kuuma ilmaga, marjadest ja viljadest tehtud sorbetid olid nii head, et pärast väikest ringkäiku vanalinnas sõime veel ühed portsud. "Elu tuleb ikka mönuga vötta" nagu saarlased ütlevad. Meil olid ka paar muuseumi plaanis, kuid ilusa ilma tõttu otsustasime panustada loomaaiale ja Tarsani rajale, mis asusid kümmekond kilomeetrit kesklinnast väljas.
Tarsani rajaga, mis asus Košice puhkepargis, läks kehvasti. Trakside järjekord pühapäevasel päeval oli neli tundi ... no sellist aega ei tahtnud me küll kulutada. Nii istusimegi taas autole ja läksime hoopis loomaaeda, kus oli lisaks ka dinopark. Huvitav oli see, et dinoparki sai vaid läbi loomaaia ja sinna eraldi piletit ei müüdud. Ostsime siis mõlemad pääsmed ... maksis perele 40 eurot ... 12 täiskasvanud ja 8 juuniorid. Loomaaed oli nii suurel maa-alal, et andis ikka läbi kõndida. Dinopark oli aga selle taganurgas. Täitsa huvitav oli vaadata elusuuruses dinosauruseid, kes liigutasid erinevaid kehaosasid ja mörisesid kurjakuulutavalt. Inimesed nende ümber olid väiksed nagu sipelgad. Huvitav oli ka vaadata nende sisemusse ... soolikaid ja skelette, mis mõnedes kohtades olid eksponeeritud. 3D kino, mis oli ka hinnas, polnud aga suurem asi ... lihtne multikas, pealegi kohalikus keeles subtiitriteta.
Loomaaias olid puurid küll kohati päris suured ja loomad kenasti hoolitsetud, kuid pärast Krügeri rahvuspargi külastamist Lõuna-Aafrikas pole enam ükski loomaaed piisavalt heade oludega. Vangistuses loomad pole võrreldavadki vabas looduses elavatega. Nojah, jalutada loomaaias oli sellegi poolest mõnus. Hirvedel näiteks oli ikka selline maa-ala, et isegi rohi polnud kõikjal ära söödud. Hundi aedik oli renoveerimise ja hunte me ei näinud ja lõvid olid palava ilmaga varjus. Vaid erinevad maod ja sisalikud tundsid end kuuma ilmaga hästi. Lisan mõned fotod loomaaia asukatest.
Tagasi majutuskohas olles tõdesime, et kordaläinud päev. Öösel tuli meie buduaari üks sääsk ... juba mitmendat ööd olid magamistoa rõduuksed pärani lahti ja putukavõrke seal pole ... ja nüüd ta tuli. Esimene vereimeja sääsk. Ma juba hakkasin arvama, et selliseid siin pole, sest kümne päeva jooksul ei himustanud keegi minu verd ... vaatamata niisketele ja soojadele õhtutele ning öödele. Mõnus sääsevaba koht.
Homme on plaanis väisata kohalikku veekeskust Thermal Širava SPA Resort ... mis Bešenova ja Tatralandia kõrval ei tundu eriti suur olevat, kuid eks näis ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar