Probleemid ja seiklused Tatra mägedes.

     Kolmapäeval käisime taas Bešeňová veekeskuses. Seekord käisin ka saunakeskuses, kus olid suhteliselt sarnased saunad Tatralandijaga. Kolm aurusauna - melissi, mündi ja Rooma saunad, mõned Soome saunad erinevate temperatuuridega ja hulgaliselt basseine. Lisaks veel massažiduššid. Käisin taas mitukümmend korda erinevates aurusaunades. Erinevalt Tatralandiast oli selles saunakeskuses suur õueala, kus oli ka hulgaliselt mullivanne ja muidu peesitamise alasid. Õueala keskel oli tohutu saun, kus leiliruum mahutas ehk sadakond saunalist ja selle kõrval tehiskosed ... kah väga massiivsed. Õuealal peesitamine oli mõnus, sest aurusauna järel oli soov värsket õhku hingata. Saunakeskuse teisel korrusel oli vaikne puhkeala, kus vesi sulises ja vaikne lõõgastav muusika mängis. Mõnus koht. Kahjuks ei saanud seal fotosid jäädvustada, sest ujumisriides olid seal keelatud ja külastajad käisid basseinides ja mõned ka saunades ning õuealal päevitamas aadamaülikonnas ... mõned ka eevaülikonnas. Minul oli targu kõndides kohapealt antud lina ümber, kuid basseinis käisin ka mina samas vormis teistega.

    

    Veekeskuses oli ka seekord vahupidu ... loomulikult võtsin sellest koos abikaasaga ka teine kord osa. Topelt ei kärise. Loodusliku kuuma veega basseinid olid taas minu lemmikuteks ning mõnulesin seal mitu-mitu korda. Proovisin ka kohalikku massaaži ... polnud paha, kuid siiski mitte nii hea kui oli Amsterdamis ... ning ka minu kodune massöör annab Slovaki massöörile silmad ette. Seekord mõnulesime suisa seitse tundi veekeskuses. Ainus, millega seal rahul ei saanud olla oli toitlustus ... nad saavutasid kolm võitu, nagu sotsialismiajal ... vähevõitu, kehvavõitu ja kallivõitu. Sinna on mõttekas võtta oma võileivad kaasa ... joogivett saab ka kohapeal tasuta.  

   

    Päris ilma probleemideta ei saa kusagil. Mõned päevad tagasi hakkas auto parem esimene ratas imelikku häält tegema ja eile muutus heli selliseks, et sain aru ... nüüd on vaja sekkuda. Otsisin internetist kohalikke autoteenindusi ja täna hommikul läksin vara-vara ühte teenindusse, kus pidureid ja veeremit remonditakse. Kahjuks polnud seal vähimatki võimalust autot tõstukile saada, sest neil oli tööde ülebroneerimine. Küsisin, et ehk soovitavad nad kedagi ja saingi uue aadressi samas asulas. Muide ... nad räägivad teenindustes täiesti normaalselt inglise keelt. Numbrid on aga nagu vene keeles ... nii sarnased. Järgmises teeninduses sain pooletunnise ootamise järel tõstukile ja ... selgus, et piduriklotsid ja mingi lulla veel olid täitsa läbi. Pagan. Lasin just enne sõitu asumist pidurid üle vaadata. Õnneks on siin tegevus operatiivne - kohe telliti VIN koodi põhjal osad ja homme hommikul saan juba tagasi teenindusse minna, et pidurid korda teha. Ilma piduriteta on mägedes "natuke" riskantne sõita. 

    Siiski käisime korra enne remonti sõitmas. Vaatasime üle kohaliku järveranna. Järve nimi oli Liptovska Mara ... Järv polnud järskude kallastega mägijärv, vaid suhteliselt laugelt sügavnev suures lauges mägede vahelises orus paiknev veesilm. Järve kaldal oli hulgaliselt paadi- ja veelaua laenutuskohti ja vesi järves oli väga soe. Kahjuks olime unustanud ujumisriided maha ja nii jäi seekord vees käimata. Kuid ilus oli niisama ka vaadata loodust ja järvepinnal ujuvaid pardiperesid. Kusjuures just selle järve erinevatel kallaste lähistel paiknevad veekeskused Tatralandia ja Bešeňová veepargid.... esimene idakaldal ja teine lääne pool.

    Siis läksime veel mägedesse koskesid otsima. Taas kord tuli sõita mööda kitsaid, auklikke ja käänulisi mägiteid pidi, kus enamasti sõitsid kohalike maasturid ja jalgratturid. Sellist teed oli peaaegu kakskümmend kilomeetrit. Kui üles jõudsime, siis oli taevas kattunud äikesepilvedega ja hakkas tõsiselt vihma kallama ... ning viimased 1,5 km, mis oleks pidanud jalgsi koseni kõndima, jäidki läbimata. Hoopis kiirustasime taas allasõiduga, sest äikesetorm mägedes võib muuta kergesti teed läbimatuks. Pardakaamera salvestas selle sõidu ... kui läbi vihma midagi näha oli. Õnneks jõudsime probleemideta alla, vaid kosk jäi taas nägemata. Kuid all orus tähistasime seda sõitu korraliku lõunasöögiga väga mõnusas söögikohas. Head toidud ja normaalsed hinnad.

    Enne tagasi ööbimiskohta jõudmist kiikasime korra sisse Tatralandia kõrval olevasse Hurricane Factory´sse. Lihtsalt tahtsime näha, mida see endast kujutab. Ja täiesti uskumatu .... seal inimesed lendasid ... mitte kummide või nööride otsas, vaid vertikaalses torus tugevate õhuvoolude toimel, mis altpoolt nad üles puhusid. Võimas vaatepilt ... kuid pisut kõhe ka. Kuna sinna pidi aja ette broneerima ning enne tund aega instrueeritud saama, siis jätsime seekord ise proovimata... tegelikult ega ei oleks vist julgenud kah. Video lennust.

    Peale autoremonti on plaanis minna Kõrg-Tatratesse seiklema ja siis uude majutuskohta Ida-Slovakkias. Seiklused jätkuvad.