Kõrg- Tatrad olid külastust väärt.

     Auto, mis eile sai lastud üle vaadata oli täna kella kümneks korras ja sõiduvalmis. Vahetati ära mõlemad esimesed pidurikettad ja klotsid, sest vanad nägid ikka väga jubedad välja. Läks 320 eurot sh kiirkulleri tasu osade kohale toomiseks. Jäin väga rahule ja mulle tundub, et sain töö odavamalt ja kiiremini tehtud kui Eestil oleks sama asja tehtud.. Nüüd läks sõit edasi Kõrg-Tatratesse ja sealt siis uude ööbimiskohta Ida-Slovakkias järve kaldal. Igal juhul oli palju rahulikum sõita, kui pidurid korras ja häirivat heli enam polnud.

    Kõrg-Tatrates sõitsime kõigepealt Starý Smokovec külakesse, mis oli tõeline turistide meka. Tohutult hotelle, suuri parklaid ja massiliselt turiste. Sain auto parklasse paigutatud 15 euro eest päev. Kuna me ei teadnud, kaua läheb, siis tunnist poleks piisanud ja järgmine ühik oli neil päev. Kusjuures läkski üle kolme tunni ... enne kui tagasi jõudsime. Auto paigas vaatasin kaardilt teed Hrebienok´i külla, kust algasid matkarajad. Rada oli täitsa olemas, umbes kaks pool kilomeetrit pikk. Kuid kuna silmapiiril oli näha taas äiksepilvi, siis valisime kiirema tee ... raudtee. See maksis küll 15 eurot täiskasvanu ja 12 eurot nooruk edasi-tagasi, kuid tahtsime enne vihma oma matkaraja koskede ja kärestike juurde ära teha. Sõit läks kenasti mäkke üles. Tunduvalt kiiremini kui jalgsi, kuid ka tunduvalt kallimalt...

    

    Üleval olid taas mõned hotellid ja söögikohad, kuid meid huvitas matkarada koskede juurde ja selle me kergesti ka leidsime. Valisime kolm koske, millest viimane oli rohkem kärestik. Esimese koseni Dlhý vodopád oli umbes 400 m mööda käänulist kivist rajakest. Kose juures tungles juba hulgaliselt turiste, kuid meie leidsime, et pisut allapoole minnes on inimeste arvukus kordades väiksem ja sinna me suundusime. Mingil hetkel olime oma perega täiesti omapead ja poisid vallutasid mööda langenud puid ja kive ronides-hüpates koguni jõekese vastaskalda ja turnisid kaua kividel ning nautisid kose kõrvulukustavat mühinat ning vee sillerdamist. Õhu temperatuur oli umbes 28-30 kraadi, kuid kuna taevas oli suhteliselt pilves, siis päike ei kõrvetanud. Uskumatult mõnus oli seal olla. Kuid mingil hetkel pidime ikka edasi minema.

    Teise koseni, mille nimeks Vodopády Studeného potoka, oli paarsada meetrit. Ikka sama ojake, kui ülesvoolu. Seal oli veelgi mõnusam, sest üle oja viis sild ja rahnude ning suurte kivide hulk, kus ronida, oli veelgi suurem kui eelmise kose juures. Loomulikult kasutasid poisid seda taas oma energia väljaelamiseks ja kosemühina nautimiseks. Seekord olin ka mina julge ja ronisin mööda kive päris kose alla, nii et veepiisad mind mõnusalt jahutasid. Rüüpasin isegi ojakesest mitu sõõmu head jahutavat vett. Mõnus. Taas läks rohkelt aega ja sai tehtud tohutult fotosid ja videoid, enne kui edasi läksime. 

    Kolmas kosk või pigem kärestik, polnud enam nii atraktiivne ja paraku oli äikesepilv hirmutavalt lähedale jõudnud. Välgu ja müristamise vahe oli juba alla kümne sekundi. Seega seadsime kiired sammud tagasi raudtee suunas. Vihm ei saanudki meid kätte. Raudteega alla ja auto juurde ning sõitma. Tagasi mägede poole vaadates nägime, kuidas pilved olid mäed ümber piiranud ja läbi tugeva vihmasaju polnud mäetippe enam kuigi selgelt näha. Ei soosi äikesevihm meid sellel reisil ... kuid saime oma Kõrg-Tatrate naudingu kätte. Igal juhul tasus minna. Läheks veelgi ... rohkem aega peaks varuma, sest ala on suur.

 

  

        Edasi siis meie järgmisse majutuskohta. Majake asus järve lähedal... mis hilisemal uurimisel osutus hoopis veehoidlaks ... vodná nádrž Veľká Domaša ehk tõlkes veehoidla Veľká Domaša. Igal juhul oli selle veekogu kaldal täiesti normaalne supelrand, mis asus meie elamisest linnulennul paari-kolmesaja meetri kaugusel. Fotol vaade majakese rõdult järvele. Ilus. Eks näis, kuidas järgmiste päevade kava kujuneb ...