Tartu-Riia-Kaunas-Varssavi-Trstené .... kokku 1397 km.

    Esimese reisipäeva hommikul lülitasin kõik varutud äpid sisse ja pakkisin kotid peale. Reis võis alata. Pardakaamera ka hakkas salvestama. Esimese päevaga oli plaan ära sõita 572 kilomeetrit, et jõuda välja Leedu lõunapiiri lähedale. Kusjuures sõitsin Google Mapsiga ja olin pidevalt internetis, sest mul on Telia vahendusel Euroopa Liidus on 19 GB andmesidemahtu ja sellest piisab täielikult Googli kaartide vaatamiseks. Google näitab suhteliselt objektiivselt ja kiiresti teedel tekkivaid ummikuid ning teeremonte ja soovitab siis häid ümbersõite. Näiteks enne Marijampolė´t oli mitu teesulgu ja nii juhatas Googlemaps mind kõrvalteid mööda kohale ... kus sai kenasti liikuda. Kahjuks Locus, millega ma salvestan läbitud teekonda, ummikuid ei näita. Esimesse ööbimiskohta Marijampolė´sse jõudes olin läbinud 578 kilomeetrit ... nojah, eks ma natuke olin trassilt kõrval ka käinud. 

     Neljakesi reisides on ökonoomse autoga päris odav reisida, kütusekulu on trassil minu diisel-Volvol 5,5 l/100 km kohta, kui kiirteel sõita, ehk siis 1400 km * 5,5 l /100 km * 1,6 eurot / liiter = 123,20 eurot ja olemegi kõik neljakesi Slovakkias. Kütuse hinnaks võtsin veel Eesti-Läti hinna, mis on palju kõrgem kui Leedus, kus diiselkütus maksis hetkel 1,46 eurot / liiter. Nojah, eks natuke tuleb auto amortisatsiooni ja rehvide kulumist ka juurde, kuid ikka väga ökonoomne. Lisaks näeb autosõidu ajal palju rohkem kui lennukiga kohale lennates. Noh ... Lätis-Leedus ehk nii palju uut vaadata polnud. Teed olid Baltimaades suhteliselt head ja püsikiiruse hoidjaga oli väga mugav sõita. Kusjuures nädalasisese tööpäeva kohta olid teed päris tühjad ... polnudki eriti rekkasid liiklust aeglustamas. Kiiruskaameraid oli nii Lätis kui Leedus hulgaliselt. Kusjuures Leedus olid siis neid vahemaa keskmise kiiruse mõõtmise kaameraid ka hulgim. Eks siis koju jõudes näeb, kas mõni neist mul keskmiseks kiiruseks liiga suure arvu ka sai. Locus näitas maksimaalseks kiiruseks Leedus 137 km/h ... eks möödasõidul sai kiirendatud küll. Hea nali oli ka see, et just selle blogilõigu kirjutamise ajal avaldas ERR uudise - Läti kolmekordistab keskmise kiiruse kaamerate arvu 😁. Loodetavasti ei jõua nad seda teha meie tagasisõidu ajaks...

    Poola on oma teed ikka väga heasse korda saanud. Piirilt kiirtee Varssavini ... ainult Lodz´i juures on lõiguke veel teha. Ja edasi ... Varssavist läbisõit Krakowi peale oli nii lihtne, et ei saanud arugi. Lisan siia pardakaamera video Varssavist läbisõidul. Mäletan varasemaid Poola sõite ja Varssavist läbisõitu. 2002 olid teed nii hullud, et auk-augus kinni ja küla külas kinni. Nüüd sõida rahulikult 120-ga mööda kiirteed. Vahe on ikka tohutu. Ja kiirtee ääres söögikohas, kus me Varssavist Krakovi peale E77-l peatusime ... seal kandis meile toitu ette robot. Tänapäeva värk. Mul tekkis küsimus ... kas ja kuidas robotile tippi anda? Toit ise oli ka normaalne ... liha pisut kuiv oli, kuid maitsestus oli hea. Enne Krakow´it lõppes ka kiirtee ära ja pidime sõitma mööda käänulisi ja kitsaid külavaheteid ning hoopiski mitte sealt, kus viidad meid Krakow´isse juhatasid. Üllatus-üllatus ... meie ees sõitis Eesti numbrimärgiga auto. Ju siis kasutasid ka nemad Googlemapsi. Kuid õnneks jõudsime kenasti broneeritud hotelli Krakovi äärelinnas. Väsinud, kuid õnnelikud, et pikk sõit läbitud sai. 669 km siis tänane teekond. Kütuse kulu suurenes ... sest kiirteel 120-ga sõites rüüpab auto ikka rohkem diislit kui 90-ga kulgedes. Ja hotellis oli taas meie kõrvaltoas eestlastest rändurid. Eestlasi jätkub ikka igasse külla ... 

    Viimane lõik läks ladusalt. Sõitsime üle Poola-Slovakkia piiri ja Locus näitas, et käisime üle mäeaheliku sõites ära 1092 m kõrgusel. Kõrvad olid tõesti vahepeal lukkus. Tee oli Poolas täitsa hea, kuid piirile lähenedes ja üle piiri saades oli juba sinka-vonka serpentiinid. Juba eelmisel õhtul vormistasin ära ka Slovakkia teemaksu ehk E-vinjeti ... maksis 17 eurot 30 päeva. Polegi nii hull, kui võrrelda Horvaatia teemaksudega. Vahepeal pidasime kinni ja tegime fotosid Tatra mägede vaadetest. Mulle meeldivad Tatrad ... rohelised vaheldusrikkad mäed. Pole ainult kivi-kivis kinni. Mägedes sõites tuli juba "õige" tunne sisse küll ... seda elamust me siia ju otsima tulime.

 Käisime ühte kaunist puukirikut Tvrdošín – All Saints church vaatamas. Slovakkias on neid hulgim ja paljud neist ka UNESCO kaitse all. See mida vaatasime oli ka kaitse all. Väljast polnudki midagi erilist, kuid kui sisse minna, siis olid maalingud ja ikoonid suisa imelised. Kogu lagi oli täis maalinguid ja osad seinad ka ja altari ümber ilutsesid väga kaunid puust nikerdatud ikoonid. See kaks eurot, mis ma maksin sissepääsu eest ja euro fotode tegemise eest, läksid ikka väga asja ette. Lisaks panustasin veel 20 eurot ja ostsin Slovakkia puukirikud raamatu. Loodetavasti külastan veelgi kirikuid, sest puitarhitektuur ja eriti vanad puukirikud, on mulle väga huvi pakkuvad. Juba esimses kirikus imestasin, kui hästi see säilinud on ... ikka 17 sajandist ... algne kirik oli isegi 15 sajandist, kuid 17 sajandil renoveeriti. 

Edasi läks sõit allamäge, sest meie majake, mis oli broneeritud, asus päris suures orus mägede vahel. Helistasin perenaisele ja selgus, et saame sisse alles kell kolm pärastlõunal. Nojah. See oli tund hiljem kui Booking lubas, kuid ... probleemi sellest polnud, sest teele jäi Tatralandia oma veeatraktsioonide ja saunadega. Nii me siis keerasimegi sinna ja veetsime järgmised tunnid saunasid nautides ja vees sulistades. Minu lemmikbassein oli loomulikult looduslikust kuumaveeallikast sinna juhitud 40 kraadise veega mõnulemiskoht. Tõsi, ega seal basseinis korraga väga pikalt ei saanud olla. Saunakeskusest olid lemmikud aurusaunad - üks tugeva melissilõhnaga ja teine mündilõhnaline. Seal sai kohe päris mitu korda käidud hingamisteid puhastamas. Katusebassein oli ka mõnus ... istud soojas mullivannis ja vaatad mägede vaateid. Pole paha. Õnneks polnud ilm liiga kuum (kerge pilvealune paike) ega ka liiga külm ... 20-21 kraadi. Kusjuures mägedes, kust me alla tulime, oli vaid 16 pügalat.
 

Kui Tatralandias taas oma riiete juurde jõudsime, oli tulnud juba sõnum, et maja on kasutamiseks valmis. Läksime tõstsime asjad autost sisse ja päeva lõpetas mõnus õhtusöök Yuza restoranis mõne kilomeetri kaugusel Liptovský Mikuláš külakeses. Mina sõin peedirisotot kitsejuustuga ... oli väga maitsekas ja nauditav õhtusöök. Homme alustame programmi ümbruskonna vaatamisväärsustega.