Slovakkia Paradiis

 Just nii nimetatakse Slovakkia ühte suurimat rahvusparki ehk kohalikus keeles Slovenský raj., mis asub Slovakkia keskosas ja kus on tohutul arvul matkaradasid. Nagu eelmise postituse lõpus sai mainitud, valisime 9,9 kilomeetrise raja Prielom Hornádu. See rada on kergema raskusastmega (ehk üks kolmnurk) ja piisavalt huvitav. Kõige tuntum ja ka üks raskemaid radasid seal on Suchá Belá, kus saab mööda redeleid koskede kõrval ronida, kuid selle jätsime me targu läbimata ... ehk pole füüsiline ettevalmistus ja varustus piisav. Kusjuures ei alanud meie rada mitte rahvuspargi keskusest Podlesokist, vaid hoopis külakesest Spišské Tomášovce, mis asus rahvuspargi kirdenurgas.

Lugesin enne rahvusparki minemist, et radade läbimise eest soovitakse igalt inimeselt 3 eurot maksu ja lastelt 6-15 aastat 2 eurot ning parkimise eest veel 5 eurot. Kuid külakeses, kust me sisenesime, ei olnud isegi võimalust neid makse maksta. Parkida saime surnuaia parklas, mis oli tasuta, ja raja alguses ei oodanud meid ühtegi karmi ametnikku, kes oleks raha tahtnud ... polnud isegi automaati, kus maksta. Nojah. Kui ei taheta, siis ei taheta. Nii läksimegi rajale jänestena. Kõik suunad olid korralikult tähistatud, seega polnud eksimist karta. Panin Locuse ka tööle, et saaks salvestada teekonna ja kõrgused.

     

Valitud rada koosnes neljast erinevast lõigust ... esimene parklast raja algusse, mida tuli läbida kaks korda ... siis laskumine kanjonisse ... kanjoni matk ... ja tõus kanjonist ning tagasi alguspunkti. Kõik lõigud olid väga erinevad ja loomulikult oli kõige huvitavam kanjoni lõik. Vaatamata suurele populaarsusele, polnud Paradiisis üldse palju matkajaid ... kohtasime teel umbes paarikümment huvilist erinevatest rahvustest, kes kõik naeratasid ja tervitasid.

Esimene lõik oli igav ja palav, sest päike lõõskas lagipähe. Kuid teine lõik, allaminek, oli juba puude varjus ja mõnusam. Mulle väga meeldivad sellised puude varjus matkad. Kuid kerge see allaminek polnud. Esiteks korralikult puujuuri ja libedaid kive, sest eelmisel õhtul oli tugev sadu. Siis loomulikult korralik kallak allapoole, mis koormas põlvi ja ... kinni võtta polnud enamasti kusagilt vaid vahel oli paar ritva käsipuuks. Poisid tormasid ees minema ja meie siis tasakesi järgi. Allaminek oli nagu džunglimatkal ... lõhnas tugevasti ja kohati maapind lirtsus talla all. 

All kanjonis oli aga superilus. Kahel pool kaljusinad, kus kasvasid kõverad puud ja nende vahel ojake vulisemas. Rada kulges ojakese kaldal ja kohal, sest mitmes lõigus oli kaljuseina ankurdatud metallplatvormid, et üldse saaks edasi liikuda. Püstloodne kaljusein ja all haigutav tühjus. Täitsa kõhe oli liikuda... oleks päris valus kukkumine üle kümne meetri kõrguselt kivisele kanjonipõhjale. Õnneks olid seinal ketid, millest sai kenasti kinni hoida. Selliseid metallrestidega või -kobadega piirkondi oli rajal päris mitu. Õnneks oli liiklus nendel hõre ja ühesuunaline. Sai nautida vaateid ja vahel lihtsalt istuda ning kuulata all oja vulinat ... "Vesi ojakeses vaikselt vuliseb, ta endal laulu laulab, laulab uniselt .." nagu Tätte laulab. See oli tõesti väga nauditav koht. 

Tagasi üles minek ja naasmine alguspunkti läksid kiirelt. Tagasiteel külastasime külapoodi ja tegime mõned jäätised. Edasi oli plaanis teha rahvuspargile autoga ring peale ja vaadata teisi ilusaid kohti. Kõigepealt käisime lõunapiiril asuva järvekese ääres Dobšinská Maša´s, mida olid FB automatkajate grupi liikmed soovitanud. Kuid seal olime vaid kümmekond minutit, vaatasime järve ära, katsusime vee soojuse ka järgi ... oli liiga soe ... ja sõitsime edasi. Tahtsime minna ka ühe kose äärde, kuid sinna viiv tee oli minu madalale Volvole liiga ekstreemne ja nii pöörasingi tagasi ja ... siis eksisime ära ... internett kadus, kaardid hangusid ... millegipärast ka GPS kaart mägede vahel ... ja sõitsime huupi risti läbi rahvuspargi. Iseeenesest oli huvitav tee, kus liikusid vaid mõned autod ... üks neist Eesti numbrimärgiga ... taas ... kuid ikka mitukümmend kilomeetrit sai sõidetud teadmatuses mööda käänulist mägiteed. Panen siia pardakaamera videolõigu sellest teest. Pole just parim kvaliteet, sest esiklaas peegeldas ja oli must, kuid ülevaate saab teekonnast ikka. 

Väga mõnus matk ja reis ümber ja läbi rahvuspargi. Elamus missugune. Homme läheme veeparki end värskendama pärast füüsilist pingutust. Veelkord hullu panema ehk Bešeňová´sse. Topelt ei kärise :)