Nagu ikka teen kokkuvõtte Brasiilias kahe nädala jooksul kogetust ja nähtust. Kaks nädalat pole tea mis pikk aeg, sain selle jooksul käia Sao Paulo piirkonna rannikualal, mägedes ja metsades. Kokku sõitsin rendiautoga ära täpselt 1288 km. Allapoole Beritiogani, ida poole Sao Sebastiao ja Campos do Jardao´ni ning põhja poole Campinaseni. Päris korralik ring sai tehtud ja mis põhiline, siis ka väga erinevat Brasiiliat nähtud. Loen reisi igati kordaläinuks. Eks metsa tuleohtlikkuse tõttu jäid mõned ilusad kohad käimata, kuid samas leidsin nende asemele uusi ja huvitavaid kohti. Just vaheldusrikkus oli selle maa ja reisi põhiline märksõna. Oli nii ookeani liivaranda, kaljumägesid, metsaga kaetud mägesid, karjamaadega palistatud mägesid ning loomulikult igas suuruses ja kvaliteedis asulaid ... alates megamiljonilinnast Sao Paulost ja lõpetades üksikutest taludest koosnevatest pisikülakestega.
Mida Brasiilia kohta kõige rohkem räägitakse on see, et seal on ohtlik liikuda... et võidakse sind röövida ja paljaks varastada või siis lihtsalt surnuks pussitada. Minu kogemused, seda juba korduvad, sest 2016 käisin Ria de Janeiros ja Manaus, on sellised, et inimesed, kes liiguvad hommikul ja päevasel ajal, on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Pole mitte kõige vähemat ohtugi ... kui just ise lohakas pole ja asju järelevalveta ei jäta. Õhtul ja öösel on arvatavasti olukord teistsugune, kuid seda ma ei oska arvustada, sest enamasti olin enne pimedat hotellis või siis sõitsin autoga. Ööelu ma Brasiilias ei nautinud ... see polnudki reisi eesmärkide hulgas. Kuna ma alkoholi ka ei tarbi, siis ka sellega seoses mul kogemused puuduvad. Jah. Mul pole tekkinud mitte vähimatki ohuolukorda Brasiilias seoses teiste inimestega või isikuvastaste rünnakutega.
Liiklus on Brasiilias täiesti talutav. Mul õnnestus oma rendiauto ilma ühegi kriimuta tagastada Movida rendifirmale. Tõsi ... suurlinnade äärelinnades on kohati liiklus väga tihe ja pingeline. Surutakse nina vahele ja sõidetakse ridade vahel ja kõrval. Kui kui rahulikult ja tähelepanelikult kulgeda, siis saab ka äärelinnades sõidetud. Kiirteed on aga väga head ... kuid tasulised. Kokku läks mul kiirteemaksu peale 138,4 BRL´i ehk umbes 25 eurot. Samas mööda kõrvalteid sõites läheb aega suurte veokite taga olles palju-palju. Sõitsin ka mööda kõrvalisi kruusateid ja käänulisi mägiteid. Neil on kaasliiklejad väga tähelepanelikud, vajadusel isegi peatuvad või tõmbuvad kõrvale. Kütuse liiter maksab umbes 1-1,2 eurot liiter. Täiesti normaalne. Pärast Eestisse tagasi jõudmist tuli ikka ka 130 BRL´i suurune trahviteade ka mulle järgi ... ju ma siis kusagil kiiruskaamera ette jäin ...
Loodus on imeilus. Nii rand, kust paistavad mägised saared, kui ka mäed, eriti metsased mäed. Ja džungel, kus näeb ja kuuleb mõndagi. Seda ilu on isegi raske kirjeldada. Kui sõitsin mööda väikseid kõrvalteid, siis oli aega kinni pidada ja vaateid salvestada ... nii oma mälupilti kui ka fotodele. Jah, kiirteel vilksasid kõik mööda ja ega suurt ei näinud. Kõige rohkem meeldis mulle Campos de Jordao´st põhja poole jäävad mäed, kus on tihedat okaspuud ja vahel ka lagedat põldu. Kõrgemad mäetipud kattusid pilvedega, mets oli kohati udune. Samas paistavad ka mõned paljad kaljud esile. Väga ilus. Kirjeldamatult ilus.
Matkarajad on Sao Paulo ümbruses korralikud ... kui sinna lastakse. Matkamine on kohalike hulgas ka au sees. Üldse tehakse palju sporti ja liigutakse vabas looduses. Seda eriti puhkepäevadel, kus oli jooksjaid ja jalutajaid tervete perede kaupa. Rajad ise on puhastatud, kuid raja ääred täiesti metsikud džunglimaastikud. Vahel täitsa ehmatad, kui keegi selja tagant rattaga hooga tuleb ... sest lehed ja oksad krõbisevad. Radade ümbrus on puhas, vaid mõned üksikud tühjad pudelid ja paberid. Ka piknikukohtades oli ümbrus puhas ... tundub, et inimesed hoolivad loodusest.
Kuna maapind on nii liigendatud, kohati suured platood ja kohati madalad orud, siis on kogu Sao Paulo ümbrus kaetud arvukate jõgede ning ojakestega, millel on hulgaliselt koskesid ja jugasid. Mõnede juurde ei pääsenud lähedale, kuid kui vähegi võimalik, siis sai isegi jahedas vees jalgupidi ära käidud. Kui otsida koskesid ja jugasid Sao Paulo ümbruses kas Googemapsist või Tripadvisor´i rakendusest, siis selgub, et neid on sadasid. Ainuüksnes nende külastamisele ja vaatamisele võib terve pika reisi üles ehitada. Ja vee vulinat ning sillerdamist nendes kohtades on väga ilus vaadata ... kuna väljas on kuum, siis saab end ka vette kasta... ja keegi ei pahanda ... vähemalt väljaspool linnasid. Linnas ma seda ei proovinud ... igaks juhuks.
Toit on suhteliselt odav, kuid lahkumisõhtul õnnestus mul einestada ka 30 euro väärtuses. Kuid kui poest osta või siis väiksemates kohvikutes süüa, siis saab hakkama 5-6 euroga toidukord. Korralik veiseliha steik koos lisanditega, mida nad oskavad imehästi valmistada maksis suhteliselt stabiilselt 80-90 BRL´i kandis ehk umbes 15 eurot ... seda nii väiksemates kohvikutes kui restoranides. Juua tasub loomulikult värskeltpressitud naturaalseid mahlasid. Minu lemmik oli passionimahl suhkruta ehk kohalikus keeles "suco de maracujá sem açúcar" selle lause õppisin selgeks. Maksis taas suhteliselt regulaarselt 13-15 BRL´i suur klaasitäis ehk umbes kaks eurot. Ka muud mahlad olid väga head ja eksootilised. Näiteks tasub proovida guajaavimahla... mm mis elamus. Head on ka traditsioonilised soojad väiksed juustuleivakesed ehk pigem saiakesed (fotol). Neid sõin ma suisa kümnete viisi hommikusöökide ajal.
Keelega on keeruline. Ilma interneti baasil oleva tõlkeprogrammita oleks sageli hätta jäänud. Mõned inglise keele oskajad loomulikult on, kuid neid on ikka väga vähe. Isegi hotellides, restoranides ja turismiatraktsioonide piirkonnas ei räägitud inglise keelt. Vahel ikka mõni töötaja leiti, kuid seegi rääkis enamasti halvasti. Seega tõlkeprogramm, mis töötas nii hääle, foto kui ka trükkimisrežiimis, oli ikka väga tänuväärt. Samuti läksid asja ette interneti nädalapaketid, mis olid küll suhtkoht kallid (25 eurot nädal 1,5 GB), kuid ajasid asja kenasti ära. Sai nii tõlkeprogrammi kui ka googlemapsi kasutada. Vahel oli isegi tõlkeprogrammiga keeruline, sest tõlked olid naljakad ... saime mõlemad naerda. Tuli ikka mitu korda ümber sõnastada, et aru saada. Programmi juures oli hea see, et tõlkis otse eesti keelest brasiilia portugali keelde. Polnud vaja vahekeeli välja mõelda. Loodan seda programmi ka edaspidi kasutada
Mis veel?
Metsloomi pole eriti näha ja ega linnudki džunglis ennast väga ei eksponeeri. Nii see metsas juba on. Vaid korraks nägin suurt umbes kahe meetri pikkust sisalikku üle tee jooksmas ... ei jõudnud veel kaameratki kätte võtta kui juba ta kadunud oligi. Vaid putukaid oli tohutult ... aga üllatuslikult nad väga minu verd ja ihu ei himustanud. Linnas ja mererannal oli linde rohkem märgata. Eriti papagoisid, kelle kisa oli vahel väljakannatamatu ning ookeani rannal kormorane, kes kala noolisid. Üllatav oli, et Brasiilias või vähemalt selles piirkonnas, ahvid nii tagasihoidlikud olid. Tavaliselt on nad inimestele lähemal.
Mis kõige rohkem meeldis ... loomulikult matk ja koses sumpamine Jundiai piirkonna džunglites. Kahju, et varasemad matkarajad suletud olid. Meeldis ka Brasiilia ilm, mis oli parajalt soe ja üldse mitte liiga kuum.
Mis kõige vähem meeldis ... tsiklimehed, kes autojuhtide sõidu kogu aeg ohtu panid. Kes põristasid öö läbi ja keda oli liiga palju igal pool. Ja ehk see, et keelega nii raske oli.
Järgmine reis tuleb novembri lõpus Nepal-Bhutan ... lähen õnneministeeriumi valemit uurima. Olen täitsa kindel, et ka Eestis oleks sellist ministeeriumi vaja ... kus vaadataks üle kõik teiste ministeeriumide poolt tehtud seadused ja määrused ... et kas nad teevad suurema osa Eesti elanikke õnnelikumaks või on õnnetute osakaal nende õigusaktide tulemusena suurem. Ja viimased keelataks ära.
Ja lõppu panen kolm selfit õnnelikust iseendast .... kõik jäädvustatud Brasiilias
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar