kolmapäev, 18. september 2024

Päev, mis kujunes automatkaks Brasiilia erinevates mägedes

 Tõusin oma hotellis Campos do Jordão´s imehästi väljapuhanuna ja meenutasin eilse päeva sündmusi. Tervis on taas tasakaalus ning energia taastunud. Hommikusöök oli seekord teistsugune, sest ka öömaja oli ju vahetunud. Minu rõõmuks oli neid väikseid pallikesi-pätsikesi seekord rohkem. Tuvastasin nüüd, et need olid juustutäidisega ja parempoolsed riisi-lihatäidisega. Kõik need olid äsja küpsetatud ja soojad Igal juhul lasin hea maitsta. Värske toormahl oli seekord segaviljadest ja maitses hästi. Jäin hommikusöögiga rahule.


Kohe pärast sööki pakkisin taas asjad kokku ja sõitsin mägedesse, kus pidid algama matkarajad. Juba nende alguse juurde sõitmine oli võlu omaette, sest teed olid tõeliselt käänulised ja sõites läbisin mitmel korral pilveviiru. Neis kohtades olid metsad maaliliselt udused ja sõitmine eriline. Kasutasin võimalust, et tee oli suhteliselt tühi ja filmisin sõitu. Head videolõik tuli. Kuid ega palju filmida saanud, tee oli ikka liiga käänuline selleks. 

Mingil hetkel kadus asfalt ning algas kivine mägitee (video). Ma ei tea miks, kuid taas meenusid laulusõnad "Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, Seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, Meie vahel seisavad vaesus ja töö.". Vaated olid võrratud, pidasin nüüd juba sagedamini kinni ... ka kohtades, kus peatada ei tohtinud ja muudkui jäädvustasin seda ilu. Vahepeal muutus tee kivisillusega teeks ja juhtis mind matkaraja algusse, kus ühtlasi oli ka hotell ja restoran. Huvitav, selle hotelli juurde küll bussiga ei saa sõita. Ju see ongi siis vaid automatkajatele.

Kahjuks selgus, et ka need ametlikud matkarajad on suure tuleohu tõttu suletud. Kuna sel hetkel oli internetilevi, siis sain teksti tõlgitud. Ju siis ongi nii, et kõik selle piirkonna matkarajad on kinni. Mis seal ikka, otsustasin siis sõita autoga nende vaatamisväärsuste juurde. Minu vaene Toyota Yaris ... mida ta küll pidi sel päeval kannatama. Vahepeal läks tee nii järsult mäkke ... oma 45-50 kraadise nurga all, et mootor undas ja kahtlesin, et kas veab välja või mitte. Vedas. Piisavalt uus auto ja piisavalt head rehvid. Vihmaga poleks ma kindlasti üles jõudnud. Kuid ilm soosis mind. Kui mõni auto vastu tuli ... mida ka kaks korda juhtus. Siis pidime leidma koha kus mööduda. Korra pidin mina tagurdama, korra oli hetk sobiv. 

Jõudsin siis mingeid teid mööda, mida Locuse programm näitas, kuid Googlemaps mitte, võimalikult lähedale kuulsale vaatamisväärsusele Pedra do Bau. See on selline ilus järskude kaljudega tipp Serra da Mantiqueiras´e mäeahelikus. Kõrgeim koht 1964 m merepinnast. Parajasti olid tipud udus ja sain nad vaid osaliselt peale.  Nii selle kuulsa kui selle kõrval oleva natuke laugema tipu Pedra Ana Chata, mille kõrguseks on 1695 m ja mis oli natuke vähem udune. Kusjuures nüüd sain aru, et olin õnnega koos, et nendele matkaradadele ei pääsenud. Need olid ikka alpinistivarustusega matkajate jaoks. Viies raskusaste. 
Pedra Ana Chata

Siis ütles internet lõplikult üles ja kuna mul polnud ka Locuses seda teedkonda märgitud, siis sõitsin edasi heas usus, ilmakaarte järgi. Vahepeal küll mõtlesin, et siia ma jään ... kuid kuidagi ma sealt mägedest alla ukerdasin. Ja kui internet tagasi tuli, siis selgus, et olin jõudnud juba naaberosariigi Minas Geraisi piirkonda. Mis seal ikka ... panin siis Googlemapsi Campinase ja nägin, et pean üle kolme tunni sinnapoole sõitma. Hakkasin liikuma. Teekond viis läbi Paraisopolise linna lääne poole. Loodus muutus kiiresti hoopis teistlaadseks. Metsased ja järsemad mäed asendusid laugemate mägedega, mis olid kaetud karjamaadega. Olin jõudnud põllumajanduspiirkonda, kust meile Brasiilia lihaveiste saadusi tarnitakse. Taas kord ilusad kohad ... kuid juba hoopis teistsugused.

Peagi jõudsin kiirteele numbriga BR-381, kus sain taas sõita 110 km/h kuid samas pidin ka iga natukese aja tagant maksma maksusid ... alguses paar korda 2.10 BRL, siis juba 9.20 BRL ja lõpuks isegi 20.10 BRL.  Atibaia linna juures keerasin Campinase peale ehk kiirteele SP-065 ja kimasin ja maksin edasi. Kokku küsiti teemaksudeks oma 10 eurot väärtuses BRL´e ära. Kuna olin juba mitu tundi roolis istunud ja kõht hakkas pilli lööma, siis peatusin suvalises kiirtee äärses kohas, et einestada. Hästi läks, see toidukoht oli üle ootuste hea. 

Loomulikult läks toidukohas alguses aega, et selgeks saada, kuidas seal söömiskorraldus on ja mis see lõbu maksab. Selleks võtsime koos ühe teenindajaga mõlemad telefonid välja ja tõlkisime tekste ... tema portugali - inglise ja mina eesti - portugali keeltega. Sain selgeks, et 79.90 BRL on rootsi laud kõik hinnas, millele lisanduvad jookide maksumused. Ja rootsi laud oli tõsiselt rikkalik ... erinevaid liharoogasid, salateid, lisandeid ... mida hing himustab. Kui olin endale juba suure taldrikutäie kokku kuhjanud ja lauda istunud, siis tuli sama teenindaja ja osutas ühele kettakesele laual ning tõlkis ...et kui tahan grilltooteid, siis pane sinna "jah palun". Nii tegingi.

otse grillilt taldrikule
Ja siis hakkasid minu laua juurde tulema erinevad pakkujad, kümnete erinevate grilltoodetega. Kes pakkus grillitus sealiha erinevates valmistusastmetes, kes veiseliha steiki-kebabi-ribi vormis, kes vorstikesi, kes kanaliha, kes grillitud juustu ja mõni grillitud ananassi. Oh sa poiss. Maitsesin veist, paari väikest vorstikest, juustu ja ananassi. Kõht oli juba lõhkemas, kuid nii head road olid ... mulle meeldisid eriti veisesteik, grilljuust ja -ananass. Viimane oli kaneeliga maitsestatult imehea ... peaks kodus ka proovima grillida. No vot. Koos jookidega, mlleks oli kaks klaasi passioni toormahla, maksis see einekord kokku 116 BRL´i ehk umbes 20 eurot. Imehea ja tohutult rikkalik valik ... GRILL SUL oli selle koha nimi.




Üsna pärast rikkalikku söömaaega jõudsin Campinasesse oma hotelli Metiz Barao Geraldo Express hotel. Ja registreerisin end sisse. Kell oli saanud viis õhtul ja otsustasin pärast seda söömaaega jalutada üliõpilaslinnaku juurde, et end konverentsi osalejaks registreerida. Ka see sujus rahulikult. Professorite majas võeti mind soojalt vastu ja sain oma kaelasedeli, kotikese ja trükitud konverentsimaterjalid. Väike äpardus seal ikka oli ... nimi oli trükitud Pit, kuid selle said nad kiiresti parandatud. Nüüd olen ametlikult konverentsil ja järgmised päevad kulgevad selle tähe all.
 
 




               

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar