Väga eriline sünnipäev

 





Rio de Janeiro lennukilt

14.juuni õhtul kell 20.00 jõudsin Rio de Janeiro lennujaama. Passikontroll ja pagasikontroll sujusid meeldivalt kiiresti ja veerand tunni pärast olin saabuvate lendude ootesaalis. Hekega olid taksopakkujad minu juures. Kuid mina olin otsustanud minna ühistranspordiga ja ei teinud neist väljagi. Suundusin infoleti juurde ja uurisin, kuidas ma hotelli OK saan. Infoleti härra oli väga sõbralik, ütles kohe, et bussiga saab palju odavamalt kui taksoga (16 reaali versus 140 reaali) ja et buss on väga mugav - kondinsioneeri ja wifiga. Andis mulle bussi numbri ja juhatas peatusse. Enne sinna suundumist siiski käisin rahavahetusest läbi ja tegin mõned dollarid reaalideks. Ainult mõned, sest lennujaama kurss oli ainult 78% ametlikust pangakursist. Loodan järgmisel päeval linnas parema kursi saada. Buss oli tõesti väga mugav, kuid bussijuht rääkis ainult portugali keeles. Näitasin talle kaarti ja hotelli asukohta. Tema mulle portugali keeles vastu, kuid kehakeelest sain aru, et ta ütleb mulle, kui vaja maha minna.

Brasiilia rahatähed

Tore. Lisaks kõnetas esirea eakam daam mind inglise keeles ja juhatas, kuidas ma peatusest hotelli tänavale saan. Saingi õiges peatuses maha ja suundusin õpetuse järgi hotelli poole, kuid selles kohas kuhu daam mind juhatas polnud õigest tänavast jälgegi. Kuna minu taga kõndis üks nooremapoolne daam, siis pöördusin tema poole oma kaardiga. Daam oli jälle porugalikeelne, kuid vaadates kaarti juhatas ta mind edasi metroopeatuse juurde ehk hotellile lähemale. Edasi ta ei teadnud juhatada. Kuid metroopeatuse kõrval astus meie juurde umbes minuvanune härra ja kõnetas mind heas inglise keeles. Vaatas hetke kaarti ja juhatas mind hotelli poole. Juhatus oli minu jaoks üpris keeruline ja küsisin tema käest täpsustusi. Kuid härra ütles, et tule ma viin su kohale. Tänasin daami õpetuse eest ja läksin kaasa. Vaid paarisaja meetri pärast olimegi hotelli juures. Kuid sinna kõndides küsis härra minu päritolu ja viitas, et teab Eestit, siis rääkis ta sellest, et pärast kümmet pole siin turvaline tänavale tulla ja lõpuks soovis mulle head reisi jätkumist. Nii meeldiv ja sõbralik vastuvõtt Rio de Janeiros. Kuid kohalike jutust jäi tõsiselt kumama hirm öö ees - öösel pole Rios turvaline.

Vaade hotelli OK katuselt linnale

Hotellis sain kiiresti sisse registreeritud ja kell 22.00 kohaliku aja järgi olin oma toas ja tegin lahti arvuti, sest väidetavalt oli hotellis wifi. Kuid selgus, et selle liikumiskiirus oli olematu. Meilide vastuvõtt läks oma tund aega. Avasin oma FB lehe ja see teatas, et turvalisuse mõttes pean ma tõestama, et olen lehe omanik ning hakkas mulle sõprade fotosid ette andma, kelle ma pidin tuvastama. Kui südaöö oli kätte jõudnud ja ma polnud veel kolmanda foto juurde jõudnud (viiest), loobusin ja läksin magama. Arvasin, et Aafrikas on aeglane internet, kuid Rios on see kordades aeglasem.

 

Kell 8 Eesti aja järgi - ehk 2 öösel kohaliku aja järgi läks uni ära. Eks ajatunnetused on sassis. Just sellel kellaajal viiskümmend aastat tagasi olla ma ema jutu järgi sündinud. Palju õnne mulle sünnipäevaks! Istusin siis öösel arvuti taha ja proovisin FB käima saada ning see õnnestus suhteliselt kiiresti. Salgus, et sellisel kellaajal on interneti kiirus oluliselt parem. Siis lugesin õnnitlusi - neid oli hetkeks saabunud juba üle 50-e, nii meilile, skype kui FB lehele. Minu kalli abikaasa ja poiste saadutud videoõnnitlus aga võttis päris silma märjaks. Selline soe tunne tuli kohe - aitäh õnnitlejatele.  Ja läksin selle tundega voodisse tagasi.

 

Oma sünnipäeval tegin ma midagi, mida ma tavaliselt ei tee – nimelt olin terve päeva Copacabana rannas.

Oi mõnu mõnukest

Hommikul kell kümme jõudsin randa ja kolme ajal tulin ära. Rio de Janeiro talvine +25°C  oli mulle just paras. Lisaks liikus päike madalalt, mitte polnud otse seniidis. Hommikul võtsin sellise koha sisse, et päeva peale pöörab päike täpselt minu suunas, kuid üllatus-üllatus – päike liikus hoopis teisele poole ja peagi olin seljaga päikese poole. Nojah. Ei arvestanud kus ma olen. Siiski oli väga mõnus päev. Laine oli piisavalt kõrge ja meremühin mõnusalt rahustav. Käisin mõned korrad vees ka ära ja nautisin lainete jõudu … kuini ükskord tuli seitsmes laine ja lõi mind mauh vee alla. Kerge ehmatus. Kui hakkasin rannast tagasi liikuma, siis sain ühelt linnult sellise korraliku lataka õlale ja kingale, et nüüd on mul õnne kogu eluks piisavalt. Huvitaval kombel ilmus kohe eiteakust välja saapapuhastaja ja hetkega olid nii minu rihmikud, jalad kui ka õlg kenasti puhtaks tehtud … tasu eest loomulikult. See käis nii kiiresti, et ei jõudnud oma täiskakatud jalgu isegi pildistada.

Hotelli kingitus



Mis puuviljaga on tegemist?

Hotelli tagasi jõudes aga ootas mind kena üllatus. Laual oli pudel šampust ja suur korvitäis puuvilju – hotelli poolt sünnipäevaks. Väga liigutav. Otsustasin, et vaatamata oma karsketele eluviisidele luban ma endale täna sünnipäeva puhul väikse šampuse – veel üks tegevus, mida ma tavaliselt ei tee. Hetkel kirjutades juba mekin puuvilju – tõsiselt head ja mitmed neist ka erilised, mida ma veel pole söönud. Vaadake foto ja öelge, mis puuvilja ma just ära sõin?

Õhtuks panin endale laua kinni restoranis ja kavatsen seal kohalikke roogasid nautida. Tõsiselt kena päev. Õnnitlejaid tuli kokku üle kahesaja, suur - suur tänu teile kõigile, kes te mind meeles pidasite. Õnne peaks nüüd jätkuma kogu eluks (eriti kui linnu "õnn" juurde arvata). Nüüd aga lähen restorani. Homme plaanin Tijuca metsa minna, kuhu minu hea kursavend Toomas minna soovitas.

 

NB ! Videoid ma täna ei lisanud, sest internetiühendus on siin ikka olematu. Kuid teie rõõmuks võin juba ette teada anda, et olen igavate lennureiside ajal ja lennuväljadel filmilõikudest iga riigi kohta ühe filmilõigu kokku pannud ning varsti saate neid vaadata.