Tijuca mets

 

Tijuca mets

Hommikul ärkasin jälle kella kahe ajal ja und enam ei tulnudki. See on see ajavahedega harjumine. Täna proovin õhtu venitada võimalikult pikaks, et homme hommikul kauem magaks. Kuid kuna hommikusöök oli juba kell kuus, siis sain seitse hakata metsa sättima. Küsisin hotelli vastuvõtust, et kuidas sinna saada ja nemad vastasid väga sõbralikult, et kas reisibüroo vahendusel või siis taksoga. Muid võimalusi ei olevat. Reisibüroo ma kohe välistasin, sest sõita metsas bussiga või maasturiga ei paku mulle huvi. Takso variant aga läheks väga kalliks. Läksin tuppa tagasi ja vaatasin googlemapsist järgi, kui palju on maad on viimasest metroojaamast kuni Tijuca metsa infopunktini ja sain 16,6 km. Kuna olen nüüd juba üle viiekümne aasta vana, siis on vajalik oma füüsilist vormi kontrollida ja otsustasin minna jala metroojaamast läbi Tijuca metsa infopunktini. Mõeldud tehtud. Veepudel kotti, GPS sätestatud ja minek. 

Rio Tijuca metsast vaadates



Väike armas sisalik

 

Minu külaline puhkepausil

Sõitsin metrooga lõppeatusse. Teekond läbis veel botaanikaaia, mis oli kena, kuid mitte eriline. Ning siis hakkasin mäkke tõusma, sest Tijuca mets on ju mäenõlval. Alguses oli igasuguseid liiklejaid - jooksjaid, jalgrattureid, autosid ja mootorrattaid päris palju. Mida kõrgemale jõudsin, seda vähemaks jäi jalgsi liikujaid, kuid jalgratturid puhkisid koos minuga mäest üles. Mõnus. Mööda metsateed mäest üles minna. Vahepeal puhkasin ja värskendasin end mägiojakeste ääres

ja vahepeal istusin niisama pingil ja nautisin loodust. Korra niimoodi pingil istudes tuli mind uudistama üks ahviline, kes vist arvas, et saab midagi toidupoolist, kuid minul polnud midagi. See oli selline armas ahv, kes polnud liiga linnaahv, sest ta ikka natuke kartis inimesi. Ta nägi hea välja - hoolitsetud ja tugev. Nii me vaatasime tükk aega teineteist, kuni mina ära tüdinesin ja edasi läksin. Tee viis mind mööda asfalti, kuid vahel ka metsaradasid mööda. Need viimased olid eriti mõnusad - seal olin täiesti üksi Brasiilia loodusega. Pildistasin igasuguseid puid, linde ja sisalikke ning tundsin hommikust mõnu. Ilm oli ka super - 23-24 kraadi sooja ja päike, mis metsavahel eriti ei kõrvetanud. Kella ühe paiku jõudsin asustatud kohta, sest ametlik rahvuspargi osa asus asula või linnaosa külje all. Kella kahe paiku olingi oma teekonna läbinud. Jalad olid väsinud ja meel rõõmus. Meelde tuli kaheksa aasta tagune matkamine Austraalia vihmametsas, kus oli samasugune õnnis tunne.


Siin käisin end värskendamas

 

Puujuured kivis

Aga ühe pisiasja olin unustanud, et kuidagi oli vaja ju alla tagasi ka saada. Jalad olid jalgsi minekuks juba liiga pehmed ja väike vill oli ka talla all. Kõigepealt kõndisin alla asulasse ja sealt bussipeatusse, kus proovisin inimestega suhelda. Lootusetu. Keegi ei saanud minust aru. Proovisin siis kaardilt näidata, kuhu ma minna tahan - ikka lootusetu. Lõpuks tuli mingi buss ja astusin peale ja proovisin küsida, kuhu ta sõidab - lootusetu. Võtsin kaardi välja - ei aidanud. Kuid kuna suund oli õig, siis andsin bussijuhile piletiraha (3,5 reali ehk ca 1 euro) ja istusin bussi. Võtsin GPS-i välja ja hakkasin jälgima, kuhu buss liigub. Liikus päris õiges suunas kuni alla mereni, siis aga pööras tagasi. Hüppasin bussist välja ja bussijuht koos minuga. Ta küsis mitmelt inimeselt midagi, kuid vastuseta. Siis aga astus üks noormees minu juurde ja küsis selges inglise keeles, et kuhu ma minna tahan. Ütlesin, et lähima metroojaamani, mispeale noorhärra juhatas mind teise bussipeatusse, näitas õige bussi kätte ja läks tagasi. Tänasin teda siiralt.

 

Üsna pea olingi hotellis tagasi ja tõttasin sooja dussi alla. Hea tunne oli. Ära tegin. Kokku umbes 21 kilomeetrit ehk poolmaraton. Tänan, Toomas, et mulle selle hea mõtte andsid. Tõesti oli väärt mets seal ärakäimiseks.