Üle uduste mägede Svaasimaale

 



Üle mägede Svaasimaale

Vahepeal oli udu või olid need pilved?



Eile väisasin Svaasimaad. Hommikul sõitsin seekord kella kuuest välja, sest piir tehakse lahti alles kell kaheksa hommikul. Otsustasin valida tee üle Barbertoni, sealt saab kõige otsem Mbabanesse, mis on Svaasimaa pealinn. Lisaks läks tee läbi looduspargi, mis andis valikule lisatrumbi. Nii ma paningi GPS´i sisse tee läbi Barbertoni ja hakkasin sõitma. Juba kaugelt oli näha, et lähenen mägedele. See tegi meele rõõmsaks, sest mulle meeldib mägedes sõita ja ma ei eksinud - üsna pea algasid serpentiinid ja tõus ülespoole. Teed olid väga head ja sõit kulges mõnusalt, ainult auto, mille mootor ehk polnud mägedes sõitmiseks piisavalt võimas, sai kõvasti vatti. Tõusin sõites peaaegu kilomeetri kõrgusele, ka vilvefrondist sõitsin läbi. Pidasin mitu korda kinni, et seda ilu nautida ja jäädvustada nii fotodele kui filmilindile. Siin on üks peatuse ümbrus ja minu vaene auto (video). Aeg-ajalt oli enne puhkeplatse kirka märk ja juurde kirjutatud kivimi nimetus, mida see koht sisaldas - just nagu soovitati kivike kaasa võtta. Puhkeplatsil oli tõesti kivimite paljandid, mis olid väga kenad. Ja erinevaid kivimite lademeid oli siin palju, geoloogidel oleks siin alles pidu ... mõtlesin, et tagasi sõites võtan ka mõned kivikesed kaasa, kuid siis ma veel ei teadnud, et ma varsti ei tahagi enam siitkaudu tagasi sõita. Neid kirka märgiga kohti oli oma paarkümmend.

Leidus väga erilisi kivimeid

 

Ei läinudki kaua aega, kui olin jõudnud piiripunkti ja kell oligi saamas kohe kaheksa. Ootasin hetke ja väravad avati. Kõigepealt Lõuna-Aafrika Vabariigi piirivalve. Nemad tahtsid näha auto pagasiruumi ja salongi ja olid väga imestunud, kui mul oli ainult väike seljakott tagaistmel. Küsisid, et kuhu sõidad? Vastasin et Svaasimaa rahvusparke vaatama. Siis küsisid auto volitust, see oli mul rendifirmast kenasti küsitud ja olemas. Tembeldasid passi ära ja sõitsin edasi Svaasimaa piiripunkti. Eesti kodanikul Svaasimaale  kuni 30 päevaks viisat vaja pole. Svaasimaa poolel küsiti jälle, et kuhu sõidad? Minu vastus oli sama. Siis küsisid nad autoga riiki sissesõitmise eest 50 ZAR´i, mille ma ära maksin. Olin pisut üllatunud, et nad küsisid raha randides (Lõuna-Aafrika), mitte lilangenides (Svaasimaa). Siis rääkis tolliametnik midagi oma poisist, kes tahab kugugi minna ... ?? Ma ei saanud hästi aru. Tolliametnik tembeldas passi ära ja rääkis jälle oma pisist, kelle ma peaks lähimasse linna kaasa võtma. Nüüd sain  aru ja loomulikult nõustusin. Mõtlesin, et tuleb mingi tema väike poiss, kuid kui auto juurde tagasi läksin, seisis seal vormis mees, kes esitles end Svaasimaa politseiohvitserina ning soovis minuga sõita alla linna. Ta lubas endast fotografeerida. Egas midagi palusin ta autole ja sõitsin Svaasimaa pinnale.

Svaasimaa politseiofitser

 

Kohe alguses ütles kaassõitja, et neil on seal halvad teed, kuid kuna hetkel oli asfalt paari auguga, siis vastasin, et sellest pole midagi. Rääkisime niisama tühjast-tähjast. proovisin talle seletada, kus Eesti asub ja kui väike Eesti on. Tema jälle rääkis Svaasimaast ja selle rahvast. Kui olime sõitnud mõned kilomeetrid, lõppes asfalt ja algas kruusatee, kus turritasid siin seal välja suured kivid. Proovisin siis ka filmida, kuid sain aru, et tee on nii konarlik, et aparaat hüppab ja filmida ei saa. Pealegi tuli jälgida teed, mitte kaamerat. No ega midagi, mõtlesin mina, olen näinud-sõitnud hullemaid teidki  ja jätkasin sõitu. Siis aga hakkas minu kaassõitja rääkima, et selle kurvi taga pea hoogu, tuleb halb lõik. Ma võtsin hoo maha ja kui kurvist pöörasin, siis nägin kohutavaid auke, mille vahel olid suured kivid. Sain seal auto tervena üle viidud ja lootsin, et rohkem seliseid kohti ei tule. Kuid ma eksisin, minu kaassõitja muutus justkui kaardilugejaks - nüüd hoia vasakule ja siis kohe paremale; selles kurvis on kivid, võta hoog maha; siin tuleb päris perve pealt sõita jne. Kahetsesin siiralt, et olin selle tee valinud ja see kahetsemine ei jäänud viimaseks. Täiesti jube oli, arvestades, et kõrval oli sügavik ja teisel pool kalju. Piirdeid loomulikult polnud. Ukerdasime tasakesi edasi ja ma juba mõtlesin, et siia me jääme. Siis aga ütles kaardilugeja, et viimane halb koht ja ma olin päris õnnelik, sest nii olime läbinud oma viis-kuus kilomeetrit, millele kulus pool tundi !! Aga kaardilugeja eksis, sest kohe tuli mingi puidutööstus, pärast mida oli tee minu arust sama hull edasi. Tema rääkis puidutööstuse olulisusest nende riigile ning palgiveoautodest ja sellest, et need on tee ära lõhkunud. Lisaks mainis ta, et eelmine nädal olla selles tööstuses üks poiss surma saanud. Selle tööstuse juures joosid üle tee 3-4 ahvi, kuid kahjuks polnud mul kaamerat käepärast. Ka järgmised kuus-seitse kilomeetrit kulusid aegamisi ja vaevaliselt. Lõpuks jõudsime alla linna, mille nimi oli Piggs Peak. Linna ääres oli suur tööstus, mille kaassõitja ütles olevat asbestitehas. Rääkisin talle, et meil Euroopas on asbest keelatud ja ta oli väga imestunud, ütles et see on hea materjal. Keskväljakul politseimaja juures ta väljus ja tänas. Kätt andes võttis ta vasaku käega parema käe küünarnuki juurest kinni, täitsa huvitav kätlus.

 

Sõitsin edasi pealinna Mbabane poole, sest "rahvusparki" ma olin juba näinud ja aru saanud, et need teed pole minu jaoks. Tagasi otsustasin sõita ringiga. Lootsin, et nii on lihtsam. Teel oli mitmeid väikseid külasid, kus ma ka kinni pidasin ja ringi vaatasin. Elamised olid ikka väga lihtsad ja lagunenud. Põhiliselt tegeldi loomakasvatusega (lehmad, kitsed, sead), metsandusega ja põllumajandusega. Ühes kohas, kus kinni pidasin, võttis isa oma lapse kohe sülle ja näitsa mind ja rääkis midagi. Huvitav, kui tihti sellesse külla valged inimesed jõuavad?

Kujukesi valmistav mees tee ääres

Mitmes kohas tee ääres nägin meistrimehi kivist kujukesi välja lihvimas ja lõpuks otsustasin oma suveniirivaru täiendada ja pidasin meeste juures kinni. Pärast mõningast kauplemist ostsin 2 väikest kujukest 50 randi (ca 3,2 eurot) eest. Nad olid samuti Lõuna-Aafrika rahaga nõus, sest Svaasimaa lilangene mul polnud. Mis puudutab põllumajandusse, siis lehmasid, kitsi, eesleid ja isegi sigu liikus ringi igal pool, nii külatänavatel, teedel kui põldudel ja mitu korda tuli mõne lehma või kitse pärast auto suisa seisma jätta, sest ta ei kavatsenudki eest ära minna. Kõige toredam lugu oli bensiinijaamas, kus ma tankisin (kütus 0,7 eurot liiter). seal tuli siga kohe tanklasse ja keegi ei teinud sellest suuremat lugu väljaarvatud mina, kes ma innukalt filmisin (video tanklast ja seast). Lõpuks jõudsin pealinna ja parkisin auto selle peatänavale, kohe tuli juurde tädi, kes küsis kauaks pargin ja kui kuulis, et tunniks, siis küsis 5 lilangeni. Andsin talle viis randi ja ta jäi sellega rahule. Proovisin pangas ebaedukalt kohalikku raha vahetada, sest seal öeldi mulle, et nemad rande lilangenideks ei vaheta... hmm. Kuid kohe esimeses poes sain aru, nad kauplevad paralleelselt mõlemas rahas ja nende kursid on 1:1, seega arvestada pole vaja. Kui ma vaatsin maailma valuutade kursside tabelist, siis oli siiski minimaalne kusivahe, alla kolme protsendi oli rand kallim kui lilangen. 

 

Poodides ostsin kõigepealt natuke süüa, ka piima nagu lubasin ja sain tagasi ka kohalikku raha. Piim maitses teisiti kui Lõuna-Aafrika Vabariigis, mulle tundus, et töötlusmeetod oli teine, sest piim oli justkui kergelt magus. Sellise maitse annab pasöriseerimine. Jalutasin linna peal oma paar tundi ja jäädvustasin sealset elu-olu. Mis kõige huvitavam oli - mitte ühte valget inimest ja kui ma hakkasin mõtlema, siis ma polnud ka üheski autos ega külas valget inimest näinud.

Vaade Svaasimaa pealinna Mbabane peatänavale

Ette rutates võin öelda, et ei näinudki enne kui Lõuna-Aafrika Vabariigi piiril. Uskumatu. Esimene riik, kus selline asi juhtus. Kuid fotod ja filmilõigud sellest huvitavast pealinnast said jäädvustatud. Tagasi sõitsin mööda teist teed ja jälle pidasin kinni mitmes külas, uurisin käsitöö hindasid, kuid rohkem ei ostnud. Vaatasin kohalikku elu - palju oli koole ja koolivormis koolilapsi, pealinnas nägin ka tehnikaülikooli ja mitut instituuti. Inimesed tundusid haritud olevat, kuid elasid väga tagasihoidlikult. Ka need, kellega ma suhtlesin, olid meeldivad ja sõbralikud. Huvitav tunne jäi Svaasimaast, põhiliselt sellepärast, et ei näinud ühtegi teise rassi esindajat - ainult mustanahalised. 

 

Liiklusest niipalju huvitavat, et ristteel on stop märgid aga see ei tähenda, et pead kedagi läbi laskma. Kui mitu autot jõuavad ristmikule, siis korraks kõik peatavad ja kuidagi lepivad kokku, kes esimesena sõitma hakkab. Ma tükk aega ei saanud aru, kuidas see kokkuleppimine käib, kuid siis nägin mingit seost auto ristmikule jõudmise aja ja ristmikule väljasõidu korra vahel. Samas juhtus tihti, et kaks autot sõitsid korraga ristmikule, kuid siis see, kes hiljem ristmikule sõitis, lasi teise läbi ja siis pööras ise edasi, kuid sellel ajal keegi teińe ristmikule ei sõitnud. Huvitav süsteem, kuid kuidagi toimis. Ka maanteedel võetakse kenasti äärde, kui keegi sappa jõuab ja lastakse tagant tulija läbi. Viimane aga tänab suunatulede vilgutusega. Viisakas liiklus, pole midagi öelda. Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et no nüüd võib midagi ohtlikku juhtuda va juhul kui üks väike kits kohe auto ees üle tee jooksis (video) 

 

Elektrita põlev lamp

Kui ma seda blogi kirjutasin juhtus veel üks üllatav lugu. Nimelt elekter läks ära. Ikka juhtub, kuid äkitselt vaatasin, et laualamp põleb. Läksin, et see välja lülitada, kuid lüliti ei töötanud. Tõmbasin pistikust välja, kuid ikka põles edasi ja ei kavatsenudki ära kustuda. Hmm ... see oli nii huvitav nähtus, et läksin majaperenaise käest küsima. Tema kinnitas ja vabandas, et tõesti elekter läks ära. "Aga miks need lambid põlevad?": küsisin mina. "Need on hädalambi funktsiooniga (emergency lamps), mis elektrikatkestuse puhul põlema lähevad ja maja valgustavad.": sain perenaiselt vastuseks. Ma pole sellistest kuulnudki. Kui koju jõuan, küsin kohe kursavendadelt Willilt ja Ilmarilt järgi, nemad jagavad seda elektrikaubandust. Muide, hetkel on kulunud juba oma tund ja lambid ikka põlevad pistikus olemata... proovisin pirni välja keerata ja see põles edasi - seega olid hoopis pirnid erilised.

 

Ning elekter ei tulnudki õhtul enam tagasi ... sellepärast postitus siis alles järgmisel päeval - wifit ka polnud. Terve piirkonna elekter pidi ära olema, teadis perenaine rääkida. Ka hommikusöök kulges elektrita.

 

Nüüd lähen Johannesburgi ja jään sinna ka ööseks, sest homme hommikul kell 10 läheb lennuk Madagaskarile.