Veel informatsiooni Madagaskarilt ja Antananarivost.

 

 

Vaade Antananarivole Kunigamäelt

Antananarivo on linn 12 mäe vahel, kus kuningaloss paikneb keskmisel mäel. Täna alustasin päeva kuningalossi ümbruse külastusega ja sain rohkem teada Madagaskari ja Antananarivo ajaloost ja elust olust. Ajaloo faktidega ei hakka ma lugejaid koormama, sest selle kohta annab väga hea ülevaate ka vikipeedia. Ehk tasub mainida seda, et kohalikud malagassid peavad Madagascari koloniseerimist Prantsusmaa poolt suureks terroriks ning igatsevad tagasi kuningate aega, kui riik õitses. Hetkel on Madagaskar poliitiliselt äärmiselt ebastabiilne ja rahvas pole üldse rahul valitsuse tegevusega. Räägitakse ikka ja jälle korroptsioonist riigiametnike hulgas, valitsuse suutmatusest majandust arendada, tööpuudusest ja vaesusest riigis ning kõrgetest hindadest. Palgatase on siin 200 000 - 700 000 ariary´t kuus (50-200 eurot). Samas maksab elekter näiteks 700 ariary´t kW/h (0,2 eurot), joogivesi 400 ariary´t liiter (tasuta joogiveekohti pole), kütuse liiter 3600 ariary´y (1 euro) ja iga väiksemagi rikkumise eest saab politseilt trahvi. Võite ise arvutada, kui palju ühe palga eest saab ja teha võrdluse Eesti hindadega. Loomulikult lokkab sellise poliitika puhul varimajandus.

Antananarivo tähendab kohalikus keeles tuhande sõdalase linn

 

Suurematest rajatistest on linnas staadion, kus peetakse enamasti ragbivõistlusi (selle ehitasid prantslased), siis on spordihall kohe staadioni ees (selle ehitasid hiinlased), suur koolimaja ja ülikool (selle ehitasid prantslased) ja loomaaed (loomulikult prantslaste rajatud).  Vaade linnale lääne-lõuna linnaosas (video). Videos nähtud rohelisel mäel keset linna paikneb sõjaväeüksus ja sinna on juurdepääs keelatud. Linna idaosas (video) on keset linna on suur järv, mida peetakse Antananarivo joogivee allikaks. Kuningamäel olime me ca 1400 m kõrgusel. Lisaks sain teada, et uuselamutest koosneva linnaosa rajanud "rikkur", kellest mulle eile rääkis autojuht ja mina heauskselt kirjutasin, oli hoopis katoliku misjonär isa Pedro. Ja seal elavad tema jüngrid. Homme (so pühapäeval) pidi seal suur missa toimuma.

Kuningalossi peavärav ja taga kuningaloss

 

Kuningalossi peaväravas vasakul ilutses suur peenis (fotol parempoolse torni ja kolmnurkse katuse vahel), mis tähistas ümberlõikamise rituaali (circumcision). Seda rituaali peetakse malagasside hulgas väga oluliseks, sest nende arvates saavad just nii poistest mehed. See rituaal viiakse läbi poiste 5-7 aastaseks saamisel ning rituaali juures kasutatakse erilisi taimesid, mida ma eile vihmametsas nägin, kuid nime ei mäleta. Kui malagassid räägivad sellest rituaalist, siis teevad nad seda väga tõsiselt ja pühalikult. Sellest rääkis eile vihmametsas minu giid ja ka täna lossi näidanud poiss. Pisut tema jutust sain ka linti, kuid kahjuks väikse osa (video). NB! Peenist nimetavad malagassid bananaks. Kahjuks oli kuningaloss vaatajatele suletud ja sinna sisse me ei saanud.

Väike kiskja vaatasin mind kurbade silmadega

Edasi käisin ka loomaaias, kuid sealt jäid ainult halvad mälestused. Loomad olid väiksestes puurides, nägid halvad välja ja kogu loomaaed oli äärmiselt halvasti hooldatud. Õnneks oli loomi vähe ja põhiliselt keskendusin seal erinevate taimede vaatamisele, sest koos loomaaiaga oli ka botaanikaaed. Siiski ei soovita kellelgi Antananarivosse sattudes loomaaeda minna, minu arust täiesti mahavisatud raha (100000 ariary). Imelik oli vaadata, et ka loomaaia territooriumil elasid inimesed ja toimetasid seal oma igapäevategevusi. Kohalikud koolilapsed siiski käisid loomi vaatamas ja nende jaoks oli seal hulgaliselt nännimüüjaid ja mängukohti. Võibolla mõjutas minu nägemust sellest loomaaiast Krügeri ja Mantadia rahvusparkide äsjane külastamine, kus ma nägin loomi elamas vabas looduses.



Minu "krokodillinahast" rihm

Kui külastate mingit linna, siis ärge kindlasti jätke külastamata kohalikku turgu. Seda ma ka tegin. Oli ikka täiesti lõunamaa turu laadne turg - nagu filmis. Kõik üritasid oma kaupa pakkuda võimalikult valjuhäälselt, kui natukenegi kusagil huvi tundsin, siis oli mul kohe ring müüjaid ümber, kes kõik üritasid midagi pakkuda ning müüdi kõike, mida veel vähegi müüa sai alates elusatest kanadest ja loomadest kuini elektroonikani välja. Tegin turumelust ka väikese video, kuid ega ma seal oma videokaameraga väha lehvitada ei soovinud, sest eks seal esines ikka vargusi ka. Muide ma sain ühe tänavavarguse kogemata filmilinti. Sõitsime kesklinnas, mida kohalikud nimetavad hellitavalt Champs-Élyséesiks, ja kui olime just ära pööranud väiksemale tänavale jooksis vastu poiss, keda teised taga ajasid (ca 50 sekund). Õnneks jäid mul kõik asjad alles, kuid eks ma hommikul juba mõtlesin sellele ja jätsin oma kella, rahakoti ja telefoni kenasti hotelli seifi kindlasse kohta. Turult ostsin aga endale "krokodillinahast" püksirihma, mis maksis 15000 ariari (ca 4,3 eurot). Pole väga vigagi, vähemalt nahast.

Kahjuks selgus, et üks minu suurtest unistustest selle reisi ajal ei täitu. Nimelt kasvavad baobabid saare lääneosas, kuhu on üle 600 kilomeetri ja sinna autoga sõita läheb 22 tundi edasi-tagasi. Kuna olen nüüd kohalikke teid juba näinud, siis ei riski seda sõitu ette võtta. Vaatasin ka lennukiaegu, kuid need kahjuks kuidagi ei sobinud - seega kahjuks jääb ära. Nimelt tahtsin ma teile baobab´i juures laulda Vladimir Võssotski laulukest "Песня о переселении душ", mis on üks minu lemmiklauludest ja kus on sõnad "Но, если туп, как дерево - родишься баобабом. И будешь баобабом тыщу лет, пока помрешь". Vabandan nende ees, kes vene keelt hästi ei oska. Kuid need kes oskavad, kuulake ja mõelge nendele laulusõnadele.

Sellega tänaseks lõpetan, homme lähen jälle rahvusparki, kus loomad vabalt elavad.