neljapäev, 2. juuni 2016

Araabia Ühendemiraadid - väga kuum ...



Ilm on sõna otseses mõttes väga kuum, iga päev 30-35 kraadi sooja ja kogu aeg päike.
Kena hoone hotelliaknast

Sama hoone teisest küljest autoaknast
Mitte, et mul selle vastu midagi oleks - meri on ju ka lähedal. Kohe esimesel päeval, kui olin end välja maganud, läksingi randa. Ma pole eriline rannaskäija, kuid kui väljas on ikka selline kuumus, siis ei tahaks ainult kondinsioneeritud siseruumides istuda. Vesi oli nii soolane, et pani silmad kipitama. Pärsia laht on ju selline väike kitsas lahesopp, kus aurumine on kiire, kuid magedat vett jõgedest juurde eriti ei tule. Ega vesi ka palju jahedam polnud ainult hea, et tuuleke kogu aeg puhus. Eriti meeldis mulle see, et rand oli privaatne, sinna sai sisse ainult 400 AED või hotelli votseriga ning rahvast oli seal hästi vähe. Mõnulesin hilisõhtuni.
 
Nagu ikka lõunamaadel läks väga äkitselt pimedaks. Hommikul tõusin kell 6.45 kohaliku aja järgi ja vaatasin hotelliaknast välja - jälle ilus ilm. Tegin mõned kenad fotod otse aknast.
 
Emiraatide rahatähed
Teiel päeval läksin siis autole järele. Mõtlesin, et kasutan ühistransporti ja vaatasin välja bussiaja lennujaama. Jõudsin oma kümme minutit enne õiget aega bussipeatusse ja ... ootasin ja ootasin - bussi ei tule. Ei teadnud ka, millised on ühisanspordi bussid ja vaatasin iga bussi ootusärevalt. Lõpuks siiski tuli buss ... pooletunnise hilinemisega. Nagu tavaks, läksin esiuksest peale raha näpus. Bussijuht vaatas mind ja minu raha ja küsis vigases inglise keeles: "Kas kaarti pole?". Mina vastu, et pole. Selle peale ütles bussijuht:"Järgmine kord tule kaardiga. Mine tagauksest." Ma ei saanud hästi aru ja arvasin, et ma ei saagi sõita, läksin segaduses välja. Sõbralikud kaassõitjad aga tegid mulle keskmise ukse lahti (käis nupuga)  ja sain bussile. Tuli välja, et esiuksest sai ainult naiste piirkonda, kuhu ma ei tohtinud minna. Kui hakkasime lennujaamale lähenema, siis olin jäänud bussi ainukeseks ja bussijuht kutsus mind enda juurde. No nii, mõtlesin, nüüd on kätte jõudnud tasumise tund, kuid tema küsis sõbralikult - kust riigist ma olen ja kuhu sõidan. Ajasime juttu niipalju kui inglise keel lubas. Oli väga sõbralik. Selline kogemus siis ühistranspordiga sõidust. Raha ei tahetudki.
 
Sõbralik autorendifirma
Lennujaamas aga ootas AVIS´es üllatus - nad ei aktsepteerinud minu Euroopa Liidu juhiluba. Olin sellega sõitnud USA´s, Austraalias ja paljudes Euroopa Liidu riikides, kuid nemad ei aktsepeeri. Internetis surfates leidsingi, et tõesti on olemas rahvusvaheline juhiluba, mida mõned riigid võivad nõuda. Kahjuks polnud ma veel sellistesse riikidesse juhtunud. Kirjutasin kirja AVIS Eestile ja jäin ootama. Vahepeal aga einestasin kohalikus puhvetis ja julgesin võtta joogiks kohaliku piima. Mälestused erinevate kohtade "piimadest" olid väga kujukalt meeles, kuid ikka riskisin. Ja ime-ime täiesti normaalne lehmapiim - maitses nagu oleks joonud meie oma Alma piima. Kui piim joodud ja toit söödud oli tuju kohe parem. Aga AVIS teatas, et vabandame, jäi mainimata jah ja lubasid järgmine kord teha 20% hinnaalandust ... mis mul sellest hinnaalandusest, kui autot pole?!  Aga ma ei heitnud meeelt, mõtlesin, et ehk mõni teine rendifirma on sõbralikum ja läksin küsisin järgmiselt: "kas teie rendite EU juhiloaga autot?" ja näitasin juhiluba. Nemad kohe vastu, et loomulikult :) no mis sa kostad ... aga auto oli neil ainult maastur ja seda hinnaga 250 AED´i päevas. Pisut palju. Kuid innustunult edust läksin Thrifty´sse ja ka nemad olid valmis mulle rentima. Väikese kauplemise peale sain Toyota Yarise 150 euro eest päevas ehk umbes 35 eurot päev. See mulle sobis ja auto käes. Panin nende firmasildi kohe tänutäheks blogisse.
 

Minu "pardakaamera"
Auto käes panin kohe Dubai poole kimama. Kiirteed on Emiraatides 120 km/h kiirusega ja ma sõitsin suhteliselt piiri peal, kuid ikka läksid teised minust nagu postist mööda. Muidu oli liiklus sõbralik ja ühtlane. Eriline oli ka see, et suunda eriti ei näidatud ja palju oli valgeid maastureid (hiljem seletan põhjust). Kuid Dubai tee läks kiiresti ja peatselt olingi kohal. Sõidu peal panin kaamera spetsiaalse alusega (fotol) filmima ja saingi endale pardakaamera. Muide, seda alust saab vormida selliseks nagu soovid, näiteks ümber posti või puuoksa. Aga tagasi reisi juurde ... Dubaisse sõitu ma filmisin, kuid lõigud said liiga pikad, et neid siia üles panna - panin Youtube.  Eriti vaadake raudteed ja raudteejaamu paremal alates filmi keskosast. Minu arust väga hästi lahendatud - ei võta palju ruumi ja ristmikke lihtne lahendada. Lisaks säästetakse loodust.. Film ise aga on suhteliselt udune, sest ilm oli kuum (kuumavine) ja tuul puhus liiva teele, Dubaisse jõudsin filmi 17-ndal minutil. Dubais oli palju pilvelõhkujaid, kuid rohkem veetsin aega äärelinnas, kus oli "tavaliste inimeste" madaltihedad elamurajoonid. Seal jalutasin ringi ja vaatasin kuidas inimesed elavad. Kahjuks oli lõuna aeg ja eriti palju kohalikke ei näinud. Aga kõik oli kenasti puhas ja hoolitsetud. Kui võrdlen nähtut näiteks Pariisi äärelinna tänavatega, siis on erinevus tugevalt Dubai kasuks - Pariis oli võrreldes Dubaiga hirmus räpane. Turismipiirkonnad aga olid loomulikult mõlemas linnas kenasti puhtad. Siit lugejatele soovitus - kui soovite näha tõelist inimeste kultuuri, siis minge turismipiirkonnast välja.
 
Külakohvik
Järgmiseks sõitsin aga kõrbesse, sinna ma ju tahtsin minna. Kõigepealt sõitsin mööda kiirteid, siis mööda tavateid ja lõpuks mööda väikesi teekesi ning jõudsin päris kõrbesse, kus liiv tuiskas üle tee ja vahel olid liivaluited isegi tee peal. Päris eriline elamus (vt Youtubes). Kõige rohkem pani mind imestama, et inimesed elasid seal. Enamasti tegeldi seal naftapuurimise ja hobusekasvatusega. Mõlemaid silmasin kõrbes korduvalt. Hooneid oli kahte tüüpi - ühed magalad ja viletsad hütid ja teised tohutu suured valged villad. Vahepalseid oli vähe ja need enamasti suurmates asulates ja linnades.  Ńägin ka mitut munitsipaalkooli, mis olid rajatud oaasidesse ja piiratud kõrgete aedadega. Huvitav, kes seal õpivad?? Vahepeal käisin ka luidetel ronimas. Leidsin ühe sobiva elamise :) :)  (vt Youtubes) ja käisin päris luiteharjadel  ära (vt Youtubes). Kui tee päris halvaks läks, siis pöörasin tagasi suuremale maanteele. Tegin palju videolõike, kuid ei hakka kõiki siia laduma. Tagasiteel põikasin ühte külla sisse ja einestasin seal. Sain kana, mingid pannkoogisarnased leivad, hulgaliselt kurgi ja porgandilõike ja kastet 15 AED-ga ehk umbes 4 euroga. Hea oli. Aga eriti huvitav oli, et sööma pidi kätega, sest instrumente ei antud ja kusagil polnud näha ka. Vaatasin teiste laudade poole ja tegin järgi - pistsin leiva kaste sisse ja kana võtsin kätte. Ah jaa, alguses toodi kohe salvrätid lauale ja nendega sain käed puhtaks teha. Üks kohalik minuga ka sõbralikult rääkima, kuid kahjuks ei osanud ta üldse inglise keelt ja jutt jäi lühikeseks.  Söömise ajal vaatasin välja ja nägin, et eelpoolmainitud valged maasturid (neid tuli minu söömise ajal oma 5 tükki) sõitsid maja ette ja andsid signaali, siis tuli majast kiiuga töötaja ja läks auto akna juurde. Sai sealt tellimuse, tuli majja ja viis vajaliku otse autosse (mõnele vett, mõnele mingeid esmatarbekaupu, mõnele paberit jne.). Autos istuvad olid reeglina üleni valgesse riietatud jõukad isikud - nendel ei sobinud ju sellises kohas jalga maa peale panna. Ka selles väikelinnas olid tänavad puhtad ja hoolitsetud, mitte vähem kui Dubais või Abu Dhabis.

Õhtu, nagu ikka lõunamaades, tuli äkki ja päevast väsinuna uinusin hästi. Ah jaa ... minu auto pargiti kenasti hotelli garaazi. Nagu filmis - et annad võtme ja auto pannakse kenasti ära.  Homme lähen loomaaeda. Sellest kirjutan aga hiljem.
 
 
 
 
 

1 kommentaar:

  1. Väga hea jutustus. Klipid meeldisid. Jõudu sulle.

    VastaKustuta