Oma mitmepäevasest teekonnast Põhja-Luzoni´lt Lõuna-Luzon´ile kirjutasin pikemalt eelmises blogipostituses... kirjutasin, kui pärastlõunasel ajal äiksevihm oli. Tegin postituse ära ja arvasin, et nüüd enam midagi ei juhtu, lähen söön õhtusöögi ära ja poen põhku. Kuid võta näpust, söömast oma tuppa, üle õue tagasi jalutades, kohtasin üht imelist looma ... või mis ta imeline, kärnkonna ... täpsemalt roo-kärnkonna, mis on siin invasiivne liik. Imeliseks tegi selle konna tema liikumise kiirus (video) ... no ma pole veel nii kiiresti liikuvat konna kohanud. Jälitasin teda distantsilt tükk aega ... ja õigesti tegin, et distantsilt, sest väidetavalt on selle konna näärmed väga mürgised. Hea, et talle peale ei astunud ... kuid olen oma reisidel õppinud jalge ette vaatama.
Hommikul ärkasin kell 4.26 karaoke laulmise peale. Mingi noorte punt otsustas kõlariga hakata laulma ... no oleks nad veel ilusti laulnud ... no ei. Kuid ega ma sellest väga häirida lasknud, sest oligi plaan kell viis ärgata ja minna viimast korda Luzoni saare Taal vulkaani tagant tõusvat päikest vaatama. See päikesetõus oli tõesti ilus ... taas kord ... mäe vari ja päikesekiired peegeldumas järve veepinnalt ... no mis sa hing veel tahad ... Kohalike kalakasvatajate hommikutegevuste kära pisut häiris, kuid see oli pisiasi.
Tagasitee Manilasse ja Europcar autorenti kulges viperusteta, sest laupäeval oli autovool linnast välja, kuid mina sõitsin linna sisse. ETC-ga oli väike probleem ... sellelt oli raha otsa saanud ja ma pidin sularahas maksma. Rendist öeldi, et oleks pidanud neile helistama ja nad oleks lisanud ... kuid nojah, läks nii. Sõidetud sai kokku 1285 km ... olen täitsa rahul, et auto ühegi lisakriimuta tagasi viisin. Kusjuures viis Europcar mind kenasti tasuta lennujaama ära ... see oli nende teenuse sees.
Lennujaamas läks ka kõik ladusalt, printisin iseteenindusest pileti ja pagasi äraandmise lindi ... millega sain pagasi ise lindile panna ... samuti iseteenindusega. Pidin pagasi ära andma, sest mul olid seal nüüd šampoon ja deso ... mõlemad 200 grammised ja väike nuga, mille suveniiriks ostsin. Nendega oleks käsipagasis probleeme.
Ka lend kulges viperusteta ja maandusin Cebu linnas pisut enne kella kuute ... kuid auto rentimisega oli seekord probleem. Olin päev tagasi otsinud lennujaama kaardilt Europcar asukohta ja ei leidnud. Kirjutasin Eesti esindajale ja pärisin järgi, tema kinnitas, et asub Terminalis 2. Mina maandusin Terminalis 1 ja loomulikult tormasin kohe Terminali 2, mis asus nii kolmesaja meetri kaugusel läbi õue ... mingeid transpordivahendeid kahe terminali vahel polnud. Seal vaatasin ...Hertz, mingid kohalikud ... aga mida vaja, seda pole ... küsisin siis, et kus on Europcar ja nemad vaatasid mind imestunult ja suunasid tagasi terminali 1. Nojah, mina siis kappasin higisena läbi kuuma õhtu tagasi esimesse terminali ja otsisin tükk aega rendipunkti ... mille lõpuks ka leidsin. Väike sildike laual viitas sellele, et olen õiges kohas. Vormistamiseks sõitsime lennujaamast mõne kilomeetri kaugusele ja sain asjad jonksu. Kell oli siis pool kaheksa ...
Laupäeva õhtul pimedas on Cebu linn päris ekstreemne läbisõiduks. Pidin kogu oma oskustepagasi kasutusele võtma, et sellest tohuvapohust läbi murda. Ja nahaalsuse ka, sest muidu olekski jäänud kuhugi ummikusse töllerdama. Inimesed olid kuidagi agressiivsed tänavatel .. ja rollerid ning tsiklid veel agressiivsemad. Mitu korda oli tunne, et no nüüd ... kuid siis ikka kuidagi laabusid olukorrad. Peab väga rahulikult sõitma ja mitte tegema järske pöördeid ja suunamuutusi, siis on võimalik tervelt läbi saada. Ja läbi ma sain ... videot sellest sõidust saab siit vaadata.
Poole kümneks jõudsin väsinuna kuid õnnelikult hotelli ... sain veel restoranis õhtuks portsu kana ning riisi söödud ... lusika jan kahvliga, nagu ikka ... ja läksin puhkama. Reisidel on lennud ja öised sõidud kõige vastikumad, võtavad korralikult energiat. Otsustasin, et järgmisel päeval ... pühapäeval ... puhkan ja ei sõida kuhugi ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar