Mayoyao piirkond ja Taal vulkaan ... mitu tegevusterohket päeva

 Kui koopas käimine oli kolepime, siis sõit Mayoyao´sse sõit päikesepaisteline ja vahel isegi liiast, sest päike oaistis hommikul silma ja segas sõitmist. Põhjuseks, miks ma neljanda piirkonna Luzoni saare põhjaosas ette võtsin, oli asjaolu, et sealsetel riisiterrassidel oli säilinud vanu ajaloolisi ja traditsioonilisi puitelamuid, mida ma väga näha tahtsin. Kuid pidin pisut pettuma ... need olid traditsioonilise ülesehitusega, kuid samas ikka täiesti kaasaegsed majakesed.

See eest sain taas nautida kenade roheliste mägede võlu, mis on ilmselgelt minu lemmikud ... juba 2008 aastast, kui olin üksi Austraalias Sinimägedes matkamas, tundsin end sellistes mägedes õnnelikult... Roheliste mägede võlu on just nende vaheldusrikkuses. Kord on nad tumedad nagu rajupilved, siis jälle säravad nagu kevadine rohi. Päikse käes muutuvad aga suisa sillerdavateks (video). Ja rünkpilved annavad neile maalilise ilu. 

Kui veel nende mägede veergudel laiuvad erkrohelised riisipõllud, siis omandavad mäed taas uue näo. Mayoyao piirkonna riisiterrassid olid taas omanäolised. Põllud vaheldusid metsaribadega ja majakesed olid otse põldude vahel, mitte koondunud külakesse. Kõigis piirkondades kus ma käisin, olid riisiterrassid omanäolised ... seda lähtuvalt keskkonnast ja kohalikust kultuurist. 

Sinna sõites nägin tee ääre mitmeid jugade ja koskede jälgi ning peeneid veeniresid nendes jooksmas. Jah, kahjuks minu unistus näha nendes rohelistes metsades võimsaid veevoole ... ei täitunud. Märkisin endale juba kodus jugade kohad kaardile, kuid mida pole, see on veevool. Liiga kuiv aprill ja mai. Tõsi, eile oli nii tugev vihm, et mäed kadusid vihmaloori taha, kuid tundub, et sellest ei piisanud januse maa rahuldamiseks ja jugade käivitamiseks. Kohalikud kurtsid samuti kuiva ilma üle, nende riisisaagid kannatasid.

Sõidu peal oli taas kord mitmes kohas näha poole tee laiuselt vilja kuivamas. Tundub, et see on siinkandis tavaks ... panna tee kinni selleks mittenähtud eesmärkidel. Vähe veel varingutest ja teele langenud kividest, peab ikka vilja ka sinna laiali laotama. Veoauto on kenasti ette pargitud, et mõni tricycle või hull autojuht vilja sisse ei sõidaks. Selliseid viljakuivatamise kohti nägin ma tervelt viies erinevas piirkonnas.

Õhtul premeerisin ennast kolme imemaitsva mangoga, mis pärast õhtusööki magustoiduks hästi maitsesid. Alles siin sain aru, et kui mango on söömiseks valmis, siis tuleb selle koor nagu nahk ribadena maha ... pole vaja noaga kooridagi. Need mangod lausa sulasid suus ... kuid pidin end talitsema, et rohkem mitte tarbida ... liiga hea pole ka hea. Üks väike sajajalgne tuli ka minu mangosid endale nõudma, kuid ma olin kade ja ei andnud (video). Muide, nende mangode kõrval on pisike nuga, mille ma Batad´i külast ostsin. See on koos tupega, mis kõik on voolitud puidust. Eks näis, kas lastakse koju tuua ...

Tegin viimased fotod Baleh Boble külalistemajast ning pärast hommikusööki läks lahti tagasisõit  Luzon´i saare lõunaossa ... kusjuures polnud tagasisõidu teekond veel üldse selge ... see kujuneb jooksvalt.  Ööd olin Cabanatuan linnakeses, mis pidavat olla üks kuumemaid kohti Luzon´i saarel. Ja seda ta ka oli ... 38 kraadi varjus ... ja kui päikse kätte minna, siis lausa kõrvetas. Õnneks konditsioneer autos ja toas töötasid. Ning kasutada oli ka bassein, mille vesi polnud aga eriti jahe. Sõitsin viis tundi peatusteta ja olin lõunaks järgmises hotellis ja selle basseinis.

Õhtuks tellisin taas kord massaaži, seekord Herbal Healing Therapy, mis on Filipiinidel väga levinud raviõlide ja -taimedega massaaž. Maksis seekord tervelt 1100 PHP´d ehk umbes 17 eurot tund aega. Võrreldes Banaue piirkonna massaažidega täitsa kallis ... kuid võrreldes meie hindadega imeodav. Hind on üks suhteline asi ... Kuid kahjuks tuli massöör ja tegi mulle hoopis laavakivimassaaži. Ma proovisin alguses aru saada, mis taimede õli ta kasutab ... kuid kui ta kuumad kivid peale pani, siis sain aru, et teeb hoopis muud massaažiliiki. Ja pärast küsis veel 1450 PHP´d ka ... et laavakivimassaaž ... loomulikult polnud ma nõus ... tellisin ühe kuid ta tegi hoopis teise ... minuga kooskõlastamata. Seega jäi kahjuks tasu ikka 1100 PHP juurde ja ta sai ühe rahulolematu kliendi ... kes ei andnud tippi ka 😒 

See hotell ... Microtel byWyndham Cabanatuan polnud üldse eriti hea valik, ei soovita seda kellelegi. Põhiline probleem oli see, et seinad kostsid hullusti läbi. Minu naabertuppa kolis pärast üheksat lõbus meesteseltskond, kes pidasid vajalikuks rääkida mitu tundi valjusti ... sädistasid nagu varblased ... rääkides üksteisest üle. No ei saanud puhata ... panin lõpuks kõrvaklapid pähe ja lasin sinna Tätte laulukesi ... siis oli rahulikum. Lisaks oli hotelli lähiümbrus väga trööstitu, prügine ja lage... minna polnud kuhugi. Kuid sisehoov oli ilus ... lakutud ...

 Ümber linnakese laiusid riisipõllud sadade hektarite ulatuses ... üks põld teises kinni (video). Vett saavad riisipõllud Pampanga jõest ja selle lisajõgedest. Mingi suur korporatsioon haldab seda. Siit peaks küll pool Filipiinide elanikke toidu saama. Nüüd saan aru, miks riisiterasse enam väga kasutada ei soovita, siin on ju tasasel maal palju parem riisi kasvatada ja masinatega hooldada.

Valuutavahetusega on Filipiinidel aga lood imelikud ... lennujaamas on kõige paremad kursid. Tavaliselt on ju vastupidi, lennujaamas on kõige halvemad kursid ja pankades ning eravahetajatel paremad.  Cabanatuan linnas pakuti mulle kahes valuutavahetuse kohas eurost vaid 56 peesot... Banaue´s pakuti 66 peesot...  kui lennujaamas oli kurss 70,4 peesot. Vaatasin ka ametlikku kurssi ja see polnud halvemaks muutunud. Kusjuures ATM andis kursiga 63,58 peesot üks euro (koos teenustasuga). No vot, lähen 30.mail lennujaama ja vahetan seal suurema summa ära, siis jätkub reisi lõpuni ...  

Päikesetõus Cabanatuan´is polnud pooltki nii ilus kui mägedes oli. Lisaks oli juba päikesetõusu ajal kuumus selline, et õhk oli täitsa lämbe. Üldse ... see linnake pole just kõige meeldivam, prahti on teede ääres palju rohkem kui Banaue piirkonna mägedes oli ja õhus on kogu aeg tunda prügi haisu ... kuumus ja hais ... ei ole meeldiv. Elanikke on siin pisut alla 350 tuhande. Leidsin internetist huvitava tabeli Cabanatuan´i kliima kohta. Mai keskmine temperatuur on 35,6 kraadi, samas kui keskmine suhteline õhuniiskus on 82% ... siin ma küll elada ei tahaks... nagu kasvuhoones.

Edasi lõuna poole otsustasin minna Taal vulkaani juurde kaheks päevaks. Broneerisin Calinisan Resort hotelli seal lähedal ning plaanin ka paadisõitu vulkaani juurde. Värskelt oli meeles Osorno vulkaani matk Patagoonias. Taali vulkaani otsa kahjuks ... või ka õnneks ... ronida ei saanud, sest see on liiga aktiivne. Kuid tegin paadiga tiiru ümber vulkaanisaare ja vaatasin seda igalt poolt.

Kõige erilisem oli kagupoolne külg, mida hotelli juurest väga näha polnudki. seal olid laava voolamise jäljed ja hulgaliselt vulkaanilist tuhka. Kuid üldiselt oli vulkaan ikka täitsa rohelusse kasvanud. Ei tahaks uskuda, et see on veel aktiivne ... kuid eks vulkanoloogid tea paremini. Fotod on kuumavinest udused ... 

Taali järve kaldal olevas hotellis oli palju huvitavaid taimi, mida ma Eestis kohanud pole või kui, siis vaid toas ja palju väiksemal kujul. Panen siia mõned fotod nendest, eks siis igaüks saab arvata, mis taimedega tegemist. AI annab loomulikult kiired vastused ... esimene peaks olema Raudmürt (ld Metrosideros sp), teine peaks olema Plumeeria (ld Plumria alba) ja kolmas ... Lüüra viigipuu (ld Ficus lyrata) ... kuid tuleb mainida, et ka tehisaru eksib ... ja sageli. Kusjuures küsides ühe ja sama foto põhjal mitu korda, võivad vastsed olla erinevad ... ja mitte vähe. Näiteks esimese taime kohta teist korda küsides andis vasteks hoopis Punane narmaslill (ld Xanthostemon). Ei tasu vist seda AI-d uskuda ... foto järgi võib ta eksida.

Jah, ilus ... eks ole ... kuid ....Nagu ka eelmises hotellis, nii ka siin on hotelliaia sisse jääv ala kena, lilleline, puhas ... ja kui väravast välja minna, siis algab reaalne elu ... vaesus, mustus, lihtsus ... tegin sellest ühe näitliku videolõigu ...

Päikesetõus oli hommikul taas kena, seekord siis selline udune ... kuid mägi saarel andis palju juurde ... Istusin kella poole kuue ajal hommikul rannikul ja nautisin seda vaatepilti kaua - kaua. Kuid uduse ilma tõttu ei saanudki saarest häid fotosid... Lõpuks sain ka teada, mis pontoonidest saarekesed need järve peal laiusid. Need olid kalakasvandused ... pomtoonidest ringi sees on sump, milles kasvatati kalu. Kotid pontoonidel on kalasööda kotid, kust siis kaladele visati aeg-ajalt toitu. Päris omapärane lahendus, Neid oli järve peal sadu ... erinevate kallaste juures. Tegin video sellest, kuidas kormoranid kalakasvanduse juures passisid ja oma noosi ootasid ...

Pärastlõunal jõudis kohale suur äiksevihm. Sähvis nii, et niigi hele ümbrus oli veel valgem. Päris vihane äike oli ... õnneks läks see minu hotellist natuke mööda. Sain siiski äikese alguse ka videosse. Nagu sealt kuulda, ei seganud äike karaoke lauljaid, mis on siinmaal üks lemmikumaid noorte tegevusi. Mitte, et nad kõik hästi laulda oskaks ... kuni äike elektri ära viis ... siis jätsid laulmise järgi. Kuna midagi muud teha polnud, siis kirjutasin blogi ... arvuti töötab ka ilma vooluta. Üks purakas lõi päris lähedale ... sähvatus ja mürin olid samaaegsed ... ja kui äike läbi sai hakkas karaoke taas pihta ... nagu ära tüütab.

Homme sõidan Cebu saarele ... kuid sellest juba edaspidi ...