Austraalia 2008 - unistuse täitumine.

Selle jutu kirjutasin aastal 2008, nüüd ainult pisut parandasin kirjavigu ...

Kunagi kaua-kaua aega tagasi lugesin ilukirjanduslikku raamatut inglise perest, kelle saatus viis Austraaliasse ja kus nad tasakesi kohanesid elu- ja kliimatingimustega. Raamatus oli väga  hästi kirjeldatud kohalikku loodust ja sealseid inimesi. Ja siis tekkis unistus, võiks ju ise ka kunagi sinna sõita, mitte turistina vaatamisväärsusi vaatama, vaid lihtsalt sõita mööda maad ja tunnetada sealset elu.

Aastad läksid, unistus jäi … ja 2007 aasta sügisel tegi rahvatantsuansambli Tarbatu, kus minagi tantsin, assistent Ingrid teatavaks, et on võimalus sõita Austraaliasse ja Uus-Meremaale eesmärgiga esineda sealsetele välis-eestlastele Eesti vabariigi 90-nda aastapäeva puhul. Ma kohe ei uskunud oma kõrvu, kas siis nüüd ?...  Kuid oma nõusolekut tollel õhtul ma siiski ei andnud, sest kodus olid mul tookord pojad - kolme poolene ja kuuekuune ning naine, kes kõik peaks ootama jääma. Ka summa, mis tuli ise finantseerida, polnud väike. Kuid abikaasa oli valmis ootama ja kodu hoidma ning järgmisel treeningul sai nimi kirja.

Emirates on väga hea lennufirma, soovitan soojalt

Aeg läks edasi ja suisa märkamatult jõudiski kätte reisi alguspäev, 11.veebruari 2008 hilisõhtu, kui me istusime bussi ning alustasime sõitu Riia poole, kust varajastel hommikutundidel alustas lendu Air Baltic lennuk sihiga Istanbul. Esimene lend läks hästi ja niimoodi olimegi Türgi suurlinna lennujaamas. Lennujaamas juhtus ka väike ettearvamatu seik. Nimelt polnud meil Türgi viisat, sest meil polnud plaanis lennujaamast väljuda (transiit). Kuid selgus, et selleks, et minna saabuvate lendude väravast Dubaisse suunduva lennu väravasse, pidime ikka korraks viisakontrollist läbi minema. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, vüike pakk dollareid vahetas omanikku ja viisad olid passis olemas.

Peagi võttis meid pardale Emirates lennuk Boing 777-500, mis oli ikka tõsiselt mõnus ja mugav ning ütlemata hea teenindusega. Viimasega saime Dubaisse, kus jälle tekkis väike paus, kuid Dubai kena lennujaam korvas oma iluga ebamugavuse seisakust. 13.veebruari varahommikul sain sõita väga hea lennukiga Airbus A340-500. Kuna lendasime päikesele vastu, jõudsime Sydney´sse kohaliku aja järgi 14.veebruaril kell 7 hommikul. Ma jõudsin Austraaliasse, uskumatu, see tundus uskumatu …

Minu plaanid olid ülejäänud reisiseltskonna omadest natuke erinevad. Rentisin kohe lennujaamas auto ning alustasin teekonda Rohelisel Mandril. Siinkohal loomulikult pean mainima, et vasakpoolne liiklus tahtis natuke harjumist ja reisiväsimus oli ka kõvasti kontides, kuid tahtmine oli neist suurem. Esimesed kilomeetrid kulgesid kaasliklejate signaalikoori all ja korra sõitsin ka tasulisele kiirteele (mille eest tuli mulle hiljem koju trahvikviitung), kuid üsna pea oli liiklus selge. Kohe esimesel päeval sõitsin loodusparki Royal National Park, mis kaardil on Sydney´st allpool ja tundub väikese rohelise laiguna. Kohale jõudes ootas aga üllatus, park oli kolossaalne, mitusada ruutkilomeetrit puutumata loodust. Kui algselt plaanisin pargi jaoks pool päeva, siis esmase ülevaate

saamiseks kulus terve esimene päev … ja see ülevaade oli imetlusväärne. Looduspargis ringi liikudes kohtasin Austraalia (meie jaoks)  hiiglaslikke ämblikke, nautisin vaateid rannikult merele ja loomulikult kohtusin metsiku kängurukarjaga, keda võiks võrrelda meie kitsedega – neid on palju, võib kohata kõikjal, kuid nad on arglikud. Märkamatult saabus õhtu ja teeäärse Bargo külakõrtsi ülakorrusel oli väikese raha eest võimalik mugavasti öö mööda saata. Loomulikult ei lasknud päeva emotsioonid ja ka ajavahe koheselt

Arglikud metsikud kängurud - nagu meil kitsed

uinuda. Kasutasin võimalust koos kohalike talunikega väikese dringi teha ja juttu puhuda. Põhiline kohalike tegevus oli traavivõistluse vaatamine ja panuste tegemine. Samas nauditi seltskonda ja häid jooke. Inimesed on Austraalias äärmiselt sõbralikud ja hoolivad.

Väike poiss suure laine ees

Hommikul  jätkasin sõitu mööda serpentiine üle mäeaheliku, sealt läbi Kangaroo Valley. Väga ilus org, mille keskosas paiknes samanimeline küla, kus parajasti toimus ka laat. Olles käinud mõned tunnid laadal ning ostnud kodustele külakosti, sõitsin edasi taas mererannikule kohas nimega Kiama. Kuna ilm oli äärmiselt kuum (+30°C), siis kasutasin võimalust ookeanilainetes ujumas käia. Rand oli kena liivane, ääristatud puhkemajadega ja kaugemal paistsid vulkaanilise päritoluga kaljud. Lained aga olid kolmemeetrised, nendega jõukatsumine oli tõsine füüsiline tegevus, kuid sellegi poolest oli ka mitmeid poisikesi, kes nautisid looduse jõudu. Kuna järgmisel päeval oli esinemine, siis läksin varakult öömajale Wollongongi mugavasse motelli. Kuid ega uinuda ikka ei saanud. Linna ööelu oli reede õhtul väga intensiivne ja kohalik baar oli külastajatest tulvil. Nagu ka eelmises kohas, tunnetasin ka siin inimeste sõbralikkust ning vennastusin  mitme kohaliku noormehega. Kurvastusega peab ainult nentima, et info Eesti edusammudest teel turumajandusse pole jõudnud Austraalia mandrile ja seega kulus rohkelt aega selgitamisele, et selline maa üldse olemas on.

Kõigile tuntud - Ooperimaja

Tarbatu Sydney´s

Varahommikul olin jõudnud Sydney´sse tagasi ja jätsin auto Eesti Maja juurde, kus pärastlõunal pidi algama pidulik aastapäevaaktus ja seejärel kontsert. Sydney linn ootas avastamist. Kuna ma olin rohkem huvitatud siiski loodusest ja linnavälisest elust, jätsin Sydney vaatamiseks ainult mõned tunnid. Kuni lõunani sain ära käidud taksopaadiga merel ooperimaja vaatamas, sõitsin jalgrattaküüdiga läbi linna ja oligi aeg pidulikule aastapäevaaktusele minna. Kuna seda sündmust ja ka meie esinemist on juba väga ilmekalt kajastatud http://www.suvelopp.eesti.us/2008/02/tarbatu-kontsert-sydney-eesti-majas.html , ei peatu ma kontserdi juures pikemalt. Küll aga võiks siia

Meiega koos reisisid ja esinesid kolm lõbusat selli

juurde panna foto Tarbatust. Kohalikke eestlasi oli mitmes vanuses – päris eakad, kes olid kunagi sunnitud Eestist lahkuma, nende lapsed, kes oskasid ka hästi eesti keelt ja kolmas põlvkond, mille liikmed kahjuks enam väga eestikeelsed polnud. Nemad olid juba austraallased.

 Kolmanda päeva hilisõhtu leidis mind jälle rannikukülast, kus laupäevaõhtut aitas mööda saata kohalik rockbänd. Kahjuks selleks ööks ma majutust ei leidnud ja seetõttu olin peol kuni selle lõpuni vastu hommikut ning siis tukkusin pisut autos. Ikka juhtub – oli laupäeva õhtu ja kõik majutusasutused olid täis.

Järgmine päev algas punase panda tegevuste jälgimisega Symbio Wildlife loomapargis. Samast kohast võis leida ka hordide viisi erinevat liiki känguruid, tasmaania kuradeid, papakoisid, koaalasid, krokodille, sisalikke ja teisi uskumatult huvitavaid loomaliike. Neid jälgides kulus aeg märkamatult ning päeva jäi meenutama 654 fotot erinevatest loomadest ja taimedest iga nurga alt. Õhtul sõitsin Eesti Külla Thirlmeres, kus järgmise päeva varahommikul sai toimuma järgmine esinemine kohalikele eestlastele. Õhtul liikusin ringi Eesti Külas ja pidin tunnistama, et sellest on saanud tänaseks pigem vanadekodu, kuhu on kokku kolinud vanemad eestlased ning kus on palju teenindavat personali, kes neid hooldab. Ka see esinemine oli tore ja pärast võtsin koos oma rühmakaaslastega ette pikniku Thirlmeres. Tore oli teiste elamustest kuulda, kes liikusid grupina neile ettevalmistatud kava põhjal. Pidin tunnistama, et nende elamused ei jäänud sugugi minu omadele alla.

Edasi viis mind tee juba rannikust eemale. Sõitsin mööda imekitsast ja käänulist teed läbi Southern Highlands´i. Selle tee kohta ütles kohalik elanik, et see on läbitav ainult maasturiga ja sõiduautoga pole sinna asja, kuid kuna teekond tõotas tulla huvitav, läksin riski peale välja ja seadsin oma renditud Toyota Corollale raske ülesande.

Keeruline tee üle mägede

Vahel oli tõesti tunne, et sinna ma jään, kuid asi piirdus ainult väikese põhjakriipimisega. Tee oli vahel nii kitsas, et isegi minu väikeautoga oli seal oht saada küljed vastu kaljusid kribitud ja teisel pool haigutas koletu kuristik. Üks laisk madu, selline must ja umbes meeter pikk, pikutas kohe keset teed ja kadus auto lähenedes rohtu. Kaljusein kaaldus tihti tee kohale ja ähvardas saata auto pihta kivilahmakaid, mida teel juba mitmeid maas oli. Kuid loodus oli ikka imekena ja vaimustav. Vaatamata ohtudele sain selle ohtliku teelõigu läbitud ja jõudsin eesmärgile, milleks oli Wombeyan´i karstikoopad.



Karstikoopad - üksi pimedas maa all ...

Värskendus kuumuses

Kui Mallorcal käies olin külastanud sarnaseid koopaid ja neist oli jäänud suhteliselt mage mälestus, siis siin üllatasid mainitud karstikoopad oma meeletu suurusega. Üle tunni aja kolasin ihuüksinda mööda halvasti valgustatud koopaid ja üritasin ka seda elamust fotole jäädvustada, kahjuks mitte kõige õnnestunumalt. Kuid mulje koobastest oli siiani kõige sügavam … kuni jõudsin järgmisena Kanangra Walls´i mägedeni ja uus vaade varjutas äsja kogetu. See vaade oli nii uskumatult ilus, et vaatamata kõrvetavale päikesele istusin seal oma pool tundi ühe koha peal ja nautisin. Leidsin pärast sealtsamast lähedalt kose, kus sain end värskendada ja jahutada. Kose juures juhtus ka väike seiklus. Sellel ajal, kui olin vees kümblemas, tuli minu riideid uudistama suur sisalik, kes mind kohe üldse ei kartnud. Istus ja vaatas paljast mind, mina aga vaatasin igatsusega oma riideid ning mõtlesin, et kui nüüd keegi tuleb, siis küll on piinlik lugu. Lõpuks sisalik siiski taandus ja ma sain oma riided kätte.

Mina ja maailm

 Tagasi mäkke minnes juhtusin rajale, mida mööda pääsesin äsja nähtud platoole, kus võis suisa kuristiku äärel jalgu kõlgutada (mida ma siiski ei teinud) ja uuesti ning uuesti nautida vaateid mägedele, jõgedele, metsale ja orgudele. Kõndisin veel paar tundi platool. Mis mulle kõige rohkem meeldis – kogu selle aja jooksul ei kohanud ma ühtegi inimest. See päev ei unune. Õhtuks jõudsin Katoombasse, kus hostel aitas mul peavarju saada.

Hommikul ärgates avastasin, et olin jõudnud Blue Mountains mägedesse, kus asus ka selle piirkonna kõige tuntumad mäetipud ehk kolm õde. Neid on nii palju pildistatud, et oma fotosid ma siiakohta ei lisa. Küll nautisin ma siin turistimõnusid – sõitsin raudteega mäest alla (umbes 70° nurga all), siis kõndisin mööda laudteed mägede vahel vihmametsades ja seejärel köistõstukiga mäkke üles. Lisaks lasin end maa ja taeva vahel rippraudtee vagunis kõlgutada. Kõik need atraktsioonid olid loomulikult toredad, kuid kui olin sõitnud Katoombast Blackheath´i siis alles leidsin koha, kus ma tahtsin olla. Nimelt sai

Teerada mägedes

seal iseseisvalt matkata mööda mäekülge alla, rännata kanjonites, hüpates kivilt kivile ületada mägijõgesid, tunda libedate kivide ohtu, nautida liaanide rägastikust läbi murdmise rõõmu, tunda hirmu, kui mäed pea kohal varjutasid kogu valguse, värskendada end arvukate koskede all ja teha palju palju teisi tegevusi selles metsikus looduses. Elamust jäi varjutama ainult tõsiasi, et suurde kanjonisse oli juurdepääs tuleohu tõttu suletud. Kahju, kuid matkates veedetud viis tundi olid nii väsitavad, et ma polnud kindel, kas ma sinna oleks jõudnudki minna. Hostelisse naastes leidsin rõõmuga, et meie tantsuseltskond oli jõudnud Canberra reisilt tagasi ja jälle oli meeldiv kuulata eestikeelseid jutustusi sellest, kui võrratu on Austraalia.

Nüüd oli aeg suunduda mere poole tagasi, kuid juba põhjapoole Sydney´d. Seal asus kena Wyrrabalong´i rahvuspark. Kui olin käinud mägedes ja orgudes, siis nüüd sattusin suisa sohu. Kui ausalt, siis peale arvukate putukate s.h. ämblikega, kes ülejäänud putukate arvu vähendada püüdsid,

Selline ämblik

polnud seal midagi uut. Võib-olla linnulaul ja liblikad. Kuid edasi mererannikule suundudes sattusin kalameeste paradiisi. Kohe kahju oli, et endal õnge kaasas polnud. Nimelt oli seal väike lahesopp, kus kala õngitseti nii paadist, kaldalt kui pooleldi veest. Ja saagi üle kurta ei saanud, minu sealviibides tõmmati välja mitu paarikilost purakat. Loomulikult olid ka veelinde sealkandis arvukalt, parte, pelikane ja teisigi. Edasi käisin veel korra ookeanilaineid nautimas ja siis oligi aeg tasakesi lennuvälja poole tüürima hakata.

Teele jäi veel koaalapark Sydney äärelinnas ja kasutasin võimalust lõpetuseks sinna sisse põigata. Kahetseda ei tulnud. Lisaks paljudele kängurutele ja paabulindudele oli seal ka hulk koaalasid, nagu pargi nime järgi oletada võiski. Eriti köitev oli pisike koaalabeebi, keda parasjagu kaaluti ja tema iibe pärast muret tunti. Mõned koaaladest kõndisid piirdeaia peal ja siis sai koos nendega pilti teha. Sealt sai viimase lihvi toredale Austraaliareisile. Lennuk juba ootas, selleks et viia meid Uus-Meremaale. Kuid sellest juba järgmine kord.