Vale passiga Saksamaal

 

Minu esimene reis Saksamaale toimus 1993 aastal, kui töötasin EstSteinis Tartu esinduse juhatajana. Sain tubli töö eest preemiareisi Leipzigi ehitusmessile koos teiste Eesti ettevõtjate ja ehitusjuhtidega. Pidi olema tšarterlend, mis viis meid otse sinna ja tagasi. Eelmisel õhtul enne väljalendu oli aga EstSteinis väike koosviibimine restoranis "Carina", mis hetkel kannab nime "Tuljak". Sõitsin sinna oma ametiautoga ja jätsin reisiasjad autosse, sest lend oli hommikul vara. Koosviibimine möödus mõnusalt - söödi, joodi ja peeti kõnesid, kuid kui ma autosse tagasi pöördusin sain külma dušši osaliseks ... minu kohver oli kadunud. Ega seal kohvris midagi erilist polnudki, mõned riided, hambahari ja pasta ning märkmik, kuid kohvri taskus oli ka minu verivärske Eesti pass.

 

Mõte hakkas kohe välgukiirul tööle - mida teha, hommikul lend välismaale ja passi pole. Rääkisin sellest oma ülemusele, kes ei osanud midagi arvata. Tegin avalduse politseile, kes võtsid asja teadmiseks ja pole mulle kuni tänaseni midagi teatanud. Siis meenus mulle, et mul on ju kodus nõukogudeaegne sinine tööpass, mis küll enam ei kehtinud, sest oli ju Eesti Vabariik vahepeal taasiseseisvunud. Tekkis lootus, et ehk saan sellega üle piiri. Viisa oli meil ju grupiviisa. Helistasin naisele, kes pani passi kiiresti bussi peale ja saatis mulle. Kella üheteistkümneks õhtul olin varustatud sinise passiga ning ostnud poest hambapasta ja harja, mille ma panin põuetaskusse. Kui ma õigesti mäletan, siis lennuk pidi väljuma pool seitse hommikul. Mina aga suundusin lennujaama juba kella nelja ajal, et kohaliku piirivalvega aru pidada.

Bundestagi hoone

 

Piirivalvur, kes lennujaamas viibis ei soovinud minu murest midagi kuulda. Temal polevat otsustusõigust. Palusin siis kutsuda vahetuse vanema, kes kuulas minu jutu ära ja suhtus minusse väga mõistvalt, kuid väitis, et ka temal pole õigust mind üle piiri lasta. "Kellel siis on?", küsisin mina. Ta nimetas mingi isiku nime, mida ma kahjuks ei mäleta, kuid see oli vist põhja piirkonna ülem või midagi sellist. Pika nurumise peale sain vahetuse vanema sinnamaale, et ta andis mulle selle isiku telefoninumbri. Kell oli siis viis hommikul. Helistasin sellele suurele ülemusele ja ta võttis unise häälega telefoni vastu. Rääkisin oma murejutu jälle ära. Ma ei tea, kas ta unise peaga üldse midagi aru sai, kuid ta palus anda telefoni vahetuse vanemale ja nagu ma hiljem selle jutust aru sain, lubati mind lennata.

 

Leipzigi lennujaamas oli mul jälle vesi ahjus, sest ma ei teadnud, kuidas sakslasest piirivalvur sellesse suhtub. Kuid ilmnes, et nad ei kontrollinudki grupiviisas toodud passi numbri vastavust esitatud dokumendi numbriga ja nii ma saingi messile. Tagasi tulles tekkis siiski korraks ärev olukord, kus piirivalvur siiski vaatas ka numbreid ja küsis midagi saksa keeles, kuid ma tegin lolli näo ja kehitasin õlgu ning pärast väikest mõttepausi lubas ta mind läbi. Saingi koju tagasi.

 

Eesti karu

Mingi Aafrika riigi karu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast seda reisi olen käinud veel palju-palju kordi Saksamaal ja ikka tuleb mulle meelde esimene reis sinna. Kirjutan lühidalt ka veel paarist sõidust Saksamaale. Üks meeldejääv oli aastal 2002, kui ma koos oma tulevase abikaasaga ja Aini-Liisiga käisime autoga Euroopaturneel. Siis põikasime sisse ka Berliini, kus oli parajasti näitus karudest, mille iga riik oli maalinud omalaadseks. Neid karusid oli seal sadu, pika otsimise peale leidsime ka Eesti karu üles. Lisan siia paar fotot. Tollest reisist jäi meelde veel mälestusmärk, kus oli vene tank. Vaatamata sellele, et vene armee tõi Berliini palju kannatusi ja purustusi, oli mälestusmärk kenasti hooldatud ja seal oli näha ka värskeid lõikel

 

 

Mina ja Uwe Noldt Vabaõhumuuseumis (foto Marike Laht)

 

Üks oluline sõit Saksamaale oli aastal 2009, kui külastasin COST programmi IE0601 “WoodCulther – Wood Science for Conservation of Cultural Heritage”, mille juhtivkomitee liige ma toona olin, raames Hamburgi konverentsi.  Just sellel konverentsil arutasime koos Uwe Noldti, Margarita Kisternaja, Ilze Irbe ja Guna Noldtiga Kishi külastamise võimalusi, millest hiljem sündis FaBBi projekti idee. Uwest ja Gunast said hiljem meie head peretuttavad, kellel käisime Saksamaal kogu perega külas. Hamburgis külastasin Johann Heinrich von Thünen Instituuti, kus oli üle kogu maailma erinevate puiduliikide näidised ja seda teadusasutust hinnatakse väga kõrgelt just puidu uuringute valdkonnas.

 

Olen Saksamaal  käinud veel paljudes linnades ning lõpetuseks tahaks teha ka väiksese kokkuvõtte minu arvamusest sellest riigist. Kõigepealt loomulikult meenub "saksa täpsus". Kui Uwel-Gunal konverentsi korraldamise ajal üks ajaplaan pisut nihkus, olid nad tublisti mures. Ka teistel reisidel oli näha, et täpne ajakasutus on Saksamaal oluline. Sakslaste õllelembus on kõigile teada, kui ma kord nende seltskonnas mainisin, et ma ei joo õlut, siis vaatasid mitmed mind kui pidalitõbist. On meelde jäänud ka üks negatiivne meenutus - seal suitsetatakse igal pool. Ehk on see tänaseks muutunud, kuid kõigi reiside ajal ma vältisin kohvikuid ja baare, sest need olid reeglina täis suitsetatud. Siiski on Saksamaast mälestus meeldiv, sakslased on hästi töökad ja pefektsionalistid - soovivad kõiki sooritusi maksimaliseerida.