Vaade Wellingtoni linnale |
Wellingtoni jõudsime reede hilisõhtul. Kohalikku
hostelisse jõudes arvasime, et nüüd saab kiirelt puhkama, kuid linnas toimuv ei
lasknud uinuda. Tundus nagu oleks kogu Wellingtoni südalinn üks suur pidukoht.
Tänavad ja baarid (mida oli seal arvukalt) olid puupüsti täis igas vanuses
pidutsejaid. Kõige rohkem oli noori vanuses 16-25 aastat. Põhitegevus oli
õllejoomine, suhtlemine väiksemates rühmades ja tantsimine, sest peaaegu igas
baaris oli kas elav- või plaadimuusika, mis meelitas uusi külastajaid. Ringkäik
linnas võttis päris mitu tundi ja juba laupäeva varahommikul õnnestus voodisse
saada. Ärgates ja välja vaadates nägime ulatuslikke koristustöid, sest tänavad
olid tõsiselt räämas pärast öist melu.
Aga meie (siin olin juba koos Tarbatu tantsijate
ja Lindpriidega) tee viis pärast põgusat hommikusööki linnaga tutvuma ja
selleks oli parim võimalus kõrgendikult vaadates. Sõita sai sinna raudteega
ülesmäge, mis polnud mõeldud turistidele, vaid toimis nagu meil tramm, ainult
sõitis päris suure nurga all sõidutades linnakodanikke mäkke ja tagasi. Ülevalt
aga avanes kena vaade lahele ja linnale. Samast linnast rentisime
seltskonnale ka autod (meid oli kokku 19 ja mahtusime koos kohvritega nelja
autosse ja mikrobussi) ning alustasime teekonda mööda Uus-Meremaa põhjasaart
Aucklandi. Mitte otse, ikka sinka-vonka, selleks et rohkem näha.
Algajate golfiharjutused |
Meeleolukas õhtu Wanganuis |
Esimene pikem peatus toimus Wanganuis, kus
seadsime sisse end kohalikus spordiklubis ja tõttasime kohe edasi klubi juhi
poole väikesele koosviibimisele. Klubi juht oli taani päritoluga ja tema kodu,
kus koosviibimine (mis polnudki nii väike) toimus oli tõsine vaatamisväärsus.
Lisaks kenasti kujundatud aiale kuulus hoone juurde tükike mägist maad, kuhu
majaomanik oli rajanud 18 väljaga golfiplatsi. Tõsi, mitte just
originaalmõõdus, kuid siiski väga huvitava ja vaheldusrohke, kus meiegi saime
golfi harjutada. Pidu oli täiuslik, meeldivale õhtusöögile järgnes
Lindpriide meeleolukas pillimäng, mis toimus nende vabast tahtest, oma lõbuks.
Tagatipuks tõi majaperemees oma vanaema pärandatud lõõtsa välja ja koos meie
muusikutega tehti ühine „Kolmnurkne müts” ära nagu nipsti.
Koos maoori lastega |
Järgmisel päeval tõusid kõik hea tujuga. Plaanis
oli pisike esinemine kohalikus maooride koolis. Kui olime rahvariided selga
pannud ja sinna kohale jõudnud, siis selgus, et plaanitud ühe klassi asemel oli
meid vaatama tulnud terve kool. Kõigepealt esitasid nad meile mitu
maoorikeelset laulu koos liikumisega ja siis saabus meie esinemise
kord. Sellist vastuvõttu polnud ma oma 24 aastase rahvatantsija staaži juures
veel kogenud. Lapsed elasid igale meie liigutusele häälekalt ja elavalt kaasa
ning see oli nii meeldiv, et saime sellest esinemisest oma heale meeleolule
veelgi juurde. Lõpuks jäädvustasime ennast koos kohalikega ka fotole.
Muheda naeratusega kapten |
Siis viis meid tee sadamasse, kus istusime
tõelisele aurulaevale, mida söega köeti ja sõitsime mööda jõge mitu miili üles
ning tagasi. Parimatel meist õnnestus isegi katlakütja abilisena töötada ja üks
katlatäis sütt sisse kühveldada. Jõekallastel oli näha sellele piirkonnale
iseloomulikke rohtunud mägesid, kus hulgaliselt lambaid kasvatati. Vahepeal
puhus tuuleiil kogu suitsu reisiseltskonnale kaela, kes siis kiirelt põgenesid,
kuid muhe laevakapten ainult muigas selle peale.
Ookeanirõõmud musta liivaga rannal |
Sõit laevaga võttis aega ainult mõned tunnid ja
pärast saime sõita mereranda ning nautida seal ookeanilainete jõudu. Vesi oli
nii soolane, et silmad kipitasid kaua aega pärast veeskäimist ja nahk oli
kaetud soolakirmega. Aga lõbu oli ujumisest laialt. Siinkohal võiks
veel mainida, et neil rannikutel oli must liiv, mida ka fotolt näete. Teisel pool saart aga oli rannikutel meile tuttav kollane liiv.
Jälle mägedes |
Värskendus tehtud, sõitsime merelt mäele ehk
külastasime üksikut mäetippu rannikul nimega Taranaki, mis oli ilmselgelt
vulkaanilise päritoluga. Mäe järgi oli saanud nime kogu see piirkond. Suure pingutuse tulemusena suutsime ronida
umbes 1400 m
kõrguseni (autod aitasid loomulikult meid juba 1100 peale), kuid edasi sealt
polnud seekord võimalik minna, aeg piiras meid. Vaated olid imelised.
Kiirustama me pidime mäel seetõttu, et järgmine
esinemine ootas järge. Seekord esinesime spordiklubis, kus kohalikud
võimlemistüdrukud näitasi kõigepealt oma kava, siis meie tantsu ja muusikud
tegid vahepalasid. Sündmust jäi meenutama grupifoto koos võimlejatega.
Järgmistel päevadel sai sõidetud mööda rannikut, käidud mitu korda ujumas või
õigemini lainetes hullamas. Vaadatud kuumaveeallikaid, kus muda mulksus
kurjakuulutavalt, peesitatud lihtsalt kuuma päikese käes (teades, mis ilm
Eestis oli…) ja nautides kohaliku looduse puutumata ilu.
Reisiseltskond jälle koos |
Üks tore juhtum oli ikka veel. Juba sõidule tulles
küttis meie reisijuht Ingrid üles emotsioone väitega, et Uus-Meremaal saab koos
delfiinidega ujuda. Ning jõudes Taurangasse seda võimalust meile ka pakuti. Tõusime
hommikul kell pool seitse ja kiirustasime mereranda. Seal jagati meile varustus
– ülikond, lestad, maskid j.m.s. ning juhatati suurele kaatrile. Kõikide
meeleolud olid haripunktis ja ootused suured. Kui olime sõitnud lahesopist
välja mängis ilm meile väikese vingerpussi – ilus päikesepaiste asendus tugeva
tuule ja vihmaga. Meeleolud polnud enam nii positiivsed, mitmed turistid laeval
külastasid reelinguäärt ja rohelisi nägusid oli ka meie seltskonnas. Õnneks jäi
rajupiirkond seljataha ja taevas selgines. Jõudsime piirkonda, kus delfiinid
tavaliselt liiguvad. Kuid keda polnud, seda polnud. Mehed vaatasid murelike
nägudega pikksilmast merd, paaditäis rahvast uuris ümbrust, kuid delfiine
polnud. Üks pisike vaal näitas end paar korda, mitu lendkala noolis veekohal
putukaid ja isegi hai seljauime oli märgatud, kuid delfiine polnud ja ei tulnudki.
Tagasi sõites rääkisin laevakapteniga, kes näitas logiraamatust sissekandeid:
eile kaks 30-st gruppi delfiine, üleeile 200-ne grupp, üleüleeile kolm 50-st
gruppi … aga see oli väike lohutus, meie ei näinud ühtegi, rääkimata koos
nendega ujumisest. Kuid nagu ikka, ei lasknud mina ega teisedki oma tujul
sellest langeda ja reis jätkus.
Liikusime Auclandi poole edasi mööda mereranda,
kus ikka harrastasime oma põhitegevust – lainetega võitlemist. Sain
pildistatud ka väikesi krabisid, tavalisi jäneseid ja loomulikult loodust
ennast. Kuni jõudsimegi märkamatult Aucklandi ja see tähistas meie Uus-Meremaa
reisi lõppu. Seal istusime õhtul lennukisse ja sõitsime üle Brisbane ning
Singapore Dubaisse. Kuna lend kulges maakera pöörlemisega samas suunas, siis öö
oli lõputult pikk. Dubais saime Emirates´i lennufirma poolt kena lõunasöögi ja
lendasime edasi Istambuli, kus veetsime öö imeodavas neljatärnihotellis ja see
pani meie reisile ilusa punkti. Hommikul sõitsime Riiga ja sealt bussiga koju
Tartusse. Oli reis, mida saab kaua kaua mäletada. Mõisted suur-väike,
lähedal-kaugel ja ilus ning väga ilus said absoluutselt uue tähenduse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar