Jaapan 2011 - tsunami, maavärin ja muud jubedused

 

Sain 2011 aastal doktorandina võimaluse sõita Jaapanisse konverentsile Wood Culture and Science Kyotos. Kuna minu tütar oli tihedalt seotud Anime filmifestivaliga, siis oli ka tema sügav soov Jaapanisse sõita. Eks ma siis võtsin temagi kaasa. Saime vajalikud ööbimised Tokios ära broneeritud, konverentsile registreeritud, Japan Rail Passi ostetud ja muudki ettevalmistused tehtud. Lennupiletid saime Finnairist otse Helsinki - Tokyo ja elu näis lill ... kuid saatus oli otsustanud teisiti.

 

Alustasime oma reisi Tallinnast 11.märtsi varahommikul, kui lendasime Tallinnast Helsinkisse, et sealt edasi Tokyo lennule suunduda, kuid äkitselt märkasime, et see lend on edasi lükatud ja natukese aja pärast tühistatud. Uurisin asja ja sain teada, et Jaapanis on toimunud maavärin ning selle tulemusena tekkis tsunami ja ... Tokyo lennuväli on ajutiselt suletud. Närvilisi reisijaid oli peale meie veelgi. Läksin siis FinnaAiri boksi ja ootasin seal oma järjekorra ära ning palusin vaadata, kuidas ma ikka Jaapanisse lennata saan. Rääkisin olulisest konverentsist ja tähtsatest kohtumistest. Pärast pikka otsimist leiti meile lend Helsinkist Pekingi kaudu Osakasse. Loomulikult võtsin selle kohe vastu, sest meil oli ju Japan Rail Pass tellitud ja see tähendas rongiliiklus Jaapanis piiranguteta makstud. Helsinki lennujaamas toimus veel üks märkimisväärne õnnetus - nimelt läksid lennuki ootesaalis minu püksid tagumiku pealt pikalt lõhki ja kuna pagas oli juba ära antud, siis pidin katkisi pükse edaspidi liikudes varjama palituga. Täitsa Käsna-Kalle tunne oli ... püksid kärr katki.

 

Eine kahele Pekingis

Nii me istusimegi Tokyo lennuki asemel hoopis Pekingi lennukile. See lend kulges viperusteta ja nii me olimegi 12.märtsi õhtuks Pekingis ja einestasime lennuvälja kohvikus. Pärast paaritunnist ootamist saime Osaka lennuki peale ja peaselt olimegi Jaapanis. Kusjuures Jaapani piirivalves pidime tükk aega seletama, miks me ikka läbi Hiina sõitsime ja mida me Hiinas tegime. Jaapani-Hiina suhted on ikka pingelised.

 

Poeke hotelli lähedal

Shinkansen jaama saabumas

Osakas vahetasime RailPassi voucheri piletite vastu ja mina panin pagasiga saabunud kohvrist jalga uued püksid. Sõit läks edasi Tokyosse. Seal oli raudteejaamas tõeline segadus. Kuna vahepeal oli toimunud Fukushima tuumaelektrijaama katastroof, siis oli kogu linn viidud madalama energiataseme režiimile ja see tähendas, et paljud linnadevahelised ja linnalähirongid ei väljunud. Jaapanlased olid aga väga rahulikud ja distsiplineeritud, seisid kenasti pikkades-pikkades järjekordades ega ei paanitsenud üldse. Kui meil oleks midagi sellist olnud, oleks kõik kassade juures troppis oma õigust nõudmas. Rongid aga olid seal nii täis, et vagunisaatjad sõna otseses mõttes toppisid inimesi rongile, et uksed kinni läheksid. Nii me jõudsime läbi raskuste hotelli. Õhtul läksime veel poodi, et midagi hamba alla osta, kuid ... poeletid olid tühjad nagu meil nõuka ajal. Inimesed oli hädaolukorra tõttu kõvasti toitu kokku ostnud.

 

Fuji mägi

Saabus õhtu ja tänu hotellis olevale internetile saime tutvuda olukorraga riigis ehk vaatasime, kuhu on võimalik minna ja kuhu mitte. Konverentsini oli veel mõni päev aega ja selle otsustasime kasutada Jaapanit vaadates. Pärast tundidepikkust internetis surfamist oli selge, et põhja poole minna pole mõtet, sest seal on tsunamikatastroofi tõttu raudteed rivist väljas ja Fukushima katastroofi tõttu radiatsiooni tase kõrge. Otsustasime vaadata ringi Tokyos ja siis minna lõuna suunas. Kui lõpuks voodisse saime, siis oli uni kiire tulema. Aga ... saime vahest paar tundi tukastada, kui meid äratas tugev krigin ja imelik tunne, et kõik liigub. panin tule põlema ja kohkusime ära - seinad liikusid silmnähtavalt ja põrandki polnud eriti stabiilne. Oli toimumas maavärina järeltõuked, mis hiljem selgus, olid 6 magnituudised. Loomulikult pakkisime kiirelt oma kotid ja suundusin mööda treppe vastuvõttu, kus oli juba kogunenud ka teisi välismaalasi. Aga administraator seletas rahulikult, et minge oma tuppa, midagi ohtlikku pole. Eks ma siis läksingi tuppa tagasi, kuid und enam ei saanud, sest seinad liikusid ikka edasi. Kohe hommikul läksin vastuvõttu ja palusin meie tellimuse tühistada ning suundusin Osakasse viivale rongile Shinkansen, mis sõitis 350 km/h ... päris kiire. Lisan siia video sellest rongist. Teel Osakasse sõitsime mööda Fuji mäest,  mis kõrgus ähvardavalt raudtee lähedal.

 

Suur viljakuse sümbol, mida mehed läbi küla kandsid



viljakusejumal



Osakas saime läbi raskuste hotellitoa, sest meie polnud ainsad, kes Tokyost ja põhjapoolsetest piirkondadest lõuna poole pagesid. Osakas oli rahulik öösel magada. Minu tütrel oli valmis vaadatud üks Jaapani traditsiooniline pidustus, mida planeerisime külastada. Kahjuks auto rentimine ebaõnnestus, sest Jaapan ei tunnistanud meie juhiluba ja pidime ka sinna sõitma rongiga. Pidustused aga väärisid seda seiklust. Need olid nimelt kohalikud viljakuse pidustused.

Imelik oli mõelda, et Idarannikul hukkusid kümned tuhanded inimesed tsunami tagajärjel ja siin peetakse mõned päevad pärast seda pidu. Jaapanlastele on surm ja sünd hoopis teise tähendusega kui meil ... need on loomulikud sündmused ajavoolus. Seega pidustused toimusid täies mahus. Mehed vedasid viljakuse sümbolit, suurt puust peenist, läbi küla (video). Naised pidid seda katsuma ja siis said nad viljakaks. Selle peenise ees käis viljakusejumal, kes nägi naljakas välja (video). Järel aga kõndisid naised väikeste peenistega, mida samuti katsuti ja paitati (video). Rongkäigu kõrval liikusid aga mehed kandikutega, millel olid väikesed sake klaasikesed, mida külastajad said tasuta mekkida.



Väikesed viljakuse sümbolid, mida naised katsusid ja paitasid



Rongkäik lõppes suurel väljakul, kus toimus laat ja pidustused jätkusid. Mina kasutasin juhust ja sõin ühe mehise portsu kaheksajalapalle, mis alguses tundusid natuke võikad, kuid nendega harjus kiiresti (video pallide valmistamisest). Samuti nagu harjus pulkadega söömisega.

Kui näete fotodel ja videotel osade inimeste suude ees maske, siis teadke, et need pole mitte sellepärast, et nad ennast tolmu või saastuse eest kaitseksid, vaid hoopis teiste inimeste kaitsmiseks nende haiguse eest. Nimelt pannakse mask ette siis, kui oled haige (isegi väikese nohu või köha korral).



Traditsiooniline toit - kaheksajalapallid



Rahvariided on Jaapanis tavalised, neid ei kanta üksnes pidupäevade puhul, vaid tihti ka igapäevaselt. Seda eriti väiksemates asulates ja külades. Või kas neid siis üldse saabki rahvariieteks nimetada. Igapäevariided.

 



Puitarhitektuur Jaapanis



Kui jõudsime tagasi hotelli, ootas mind ees järgmine üllatus. Nimelt saabus E-mail, kus teatati konverentsi ärajäämisest. Lubati osalustasud tagasi maksta ja konverents uuesti korraldada augustis 2011. Seega oli olukord selline, et olin Jaapanis, konverentsi pole ja aega on rohkem kui planeeritud. Teisalt aga olukord on äärmiselt keeruline, sest loodukatastroofi järel on liiklemine raske. Otsustasime siiski veel neljaks päevaks jääda ja vahetasin lennukipiletid 20.märtsiks Osaka- Helsinki piletite vastu. Finnair oli väga sõbralik ja sain selle suurema vaevata tehtud.

 



Mina ja jaapanlannad.



Kyotos käisin ma siiski ära, sest see on väga kauni ja iidse puitarhitektuuriga linnake. Tutvusin seal nii kohalike hoonete kui jaapanlannadega, kes olid väga sõbralikud ja tutvustasid meile nii vaatamisväärsusi kui kultuuri. Insenerina huvitasid mind eriti Jaapani puitarhitektuuri eripärad - ühendussõlmed ja liited. Istusin tükk aega ja mõtisklesin, miks ja milleks küll selliseid moodustisi tehakse. Lõpuks taipasin - need sõlmed kannavad koormuse otse postile ka siis, kui tekivad maavärina tingimustes ekstsentrilisused. Super.

 

Eks neid seiklusi oli Jaapanis veelgi, kuid lõpetan siinkohal, sest muidu venib postitus liiga pikaks. Kui tagasi Eestis olin, siis pidin kirjutama mitu seletuskirja, et miks konverents ei toimunud ja  miks ma üldse Jaapanis käisin. Õnneks toetust tagasi ei küsitud. Järgmisena kirjutan Hiina reisist aastal 2012.