Venemaa sõidud aastatel 1969 - 1984

 

Venemaa oli esimene välisriik, kus ma käisin. Kui seda võib nii nimetada, sest see toimus aastal 1969, kui Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu ning meile rõhutati toona, et oleme üks suur sõbralik riik. Siiski tundsin ma juba siis, et erinevused Eesti ja Venemaa vahel olid olulised. Aga lähen tagasi algusse.

 

Vahetult enne minu sündi märtsis 1966 ostis isa meie pere esimese auto Moskvits 408 numbrimärgi 39-64 (tähed on ununenud). Juunis 1966 oli mul au sellega Võru haiglast koju sõita. Just nimelt au, sest tollel ajal oli autosid veel väga vähe. Just see auto sai minu maailmavaate kujundamisel oluliseks, sest tänu autole saime sõita ka sinna, kuhu muidu poleks jõudnud. Ema rääkis mulle hiljem, et kui ta mind ootas, siis oli uue autoga esimene sõit Puškini mägedesse (Puškinskije Gorõ, Pihkva oblast) ning seal oli emal tunne, et ma hakkan sündima. Isa mainis, et no nii - Puskin sünnib. Õnneks ei juhtunud midagi. Kuid kui isa mulle haiglasse järgi tuli, siis ütles ema: "Said nüüd oma Puškini". Kuid luuletajat minust siiski ei saanud.

Mina olen fotol kõige väiksem, keskel minu vanaema Julie,
 taga vasakul minu isa Koit ja paremal minu ema Helga

 

Elasin lapsepõlves Asunduses (praeguse nimega Vana-Vastseliina) ning minu vanematekodust oli Petserisse, mis sellel ajal oli juba Venemaa koosseisus, alla kahekümne kilomeetri. Siis sai sinna sõita veel üle Kitse ja Tailova, nüüd on see ülesõit suletud. Lapsena käisin Petseris nii korra kuus või vahel ehk sagedaminigi, sest seal oli rohkem tööstuskaupu kui Eestis - riideid, koolitarbeid, jalatseid, kodumasinaid ja muud sellist. Kui oli lastele midagi vaja, siis mindi ikka Petserisse. Vahepeal harva käis meiega kaasas ka minu isapoolne vanaema Julie Pilt (neiupõlvenimega Nassar), kelle vend Ernst Nassar oli esimese vabariigi ajal, kui Petseri kuulus veel Eestile, seal suurkaupmees ja seltskonnategelane. Imelik oli mõelda, et kauplused, kus ma käisin nõukogude ajal, kuulusid kunagi minu lähisugulasele.

 

Tööstuskaupu oli Petseris rohkem kui Eestis, kuid toidukaupu see eest polnud üldse. See oli nii huvitav mõelda - lähestikku asuvad piirkonnad ja nii erinevad, eriti arvestades, et Petseri oli ju hiljuti ka Eestimaa linn. Kuna ema-isa olid ka nõukogude ajal loomapidajad, siis müüsime Petseris piima ja koort ning lisaks käisime Pihkvas, Dnos, Porhovis ja teistes Pihkva oblasti linnades põrssaid müümas. Seda, kuidas me isaga käisime põrsastega Venemaal ning kuidas sai seal kohalikega kaubeldud, mäletan ma päris hästi. Tänu sellisele kaubandusele elasime me vaatamata suurele perele päris normaalselt. Vähemalt saime endale lubada nii autot kui reisimist. Venemaa toidupuudusega seoses on mul veel meeles üks huvitav asjaolu. Nimelt läksin ma teise klassi (aastal 1975) Vastseliina Keskkooli äsja valminud koolihoonesse. Sellega seoses hakkasin sõitma hommikuti bussiga kooli ja õhtul tagasi. Kuna bussi marzuut oli Petseri-Võru-Petseri, siis oli buss igal hommikul tuubil täis venelasi, kes tulid Vastseliina ja Võrru toidukaupu ostma. Hommikul polnud veel viga, kuid kui nad pärastlõunal suurte kottidega tagasi sõitsid, siis oli mul väikse poisina tunne, et nüüd litsutakse mind laiaks. Päris sage oli ka juhtum, kus ma hommikul ei mahtunudki bussi peale ja ema oli sunnitud kirjutama vabanduse koolist puudumise kohta. Või koolist tulles oli sageli lihtsam jalgsi koju tulla (ca 4,5 km) kui bussi oodata.

 

Esimene koolipäev

Koolipoisina (umbes 8-9 aastasena) õnnestus mul isaga käia ka Leningradis (praeguse nimega St.Peterburg). Sellest reisist ma palju ei mäleta. Ehk ainult Iisaku Katedraalis asuvat pendlit, mis tänu maakera pöörlemisele oma liikumist päeva jooksul muutis. Mäletan kuidas ma seal seisin ja lummatult pendli monotoonset liikumist vaatasin ning mõtlesin sellele, kuidas see küll toimib.

 

Moskvas käisin aga juba pisut vanemana, siis olin juba 14. Sinna ma sõitsin sovhoosi grupiga ning kuna sõitmiseks pidi olema vähemalt 16 aastata vana (passiealine), siis vormistati mind venna passiga. Sellega seoses toimus ka naljakas juhtum. Moskvas külalistemajja (gostinnitsa) jõudes avastasin, et mind oli pandud naistega ühte tuppa. Nimelt on minu venna nimi Mart ja vene nimi on Marta ning töötajad arvasid, et ma olen naissoost. Pärast väiksest sebimist sain välivoodiga meeste tuppa. Moskva oli juba toona väga suur ja uhke linn. Käisime seal VDNH-s mis oli suur näituse ja kunstikeskus, Kremlis ja paljudes teistes kohtades. Leninit ma siiski vaatama ei läinud, sest sinna saamiseks oleks pidanud seisma Punasel Väljakul terve päeva järjekorras. Seal ootas oma paar tuhat inimest oma järge Lenini vaatamiseks. Veel üks juhtum, mis Moskvast meenub. Igal hommikul tuli hommikusöögile üks viisakalt riides härra, kes ostis kuus käärdu leiba ja kolm teed (kokku 3 kopikat) ning see oli tema hommikusöök. Väga kokkuhoidlik.

Kahju, et Leningradist ja Moskvast pole fotosid. Kuid tollel ajal oli fototehnika liiga keeruline. Järgmises postituses on kindlasti rohkem fotosid kohtadest, kus ma käisin.

 

Sellest ajaperioodist mäletan ma venelasi kui lärmakaid ja jõulisi (bussis trügides) inimesi, kellel oli toidukaupadest pidevalt puudus. Tõsi - Leningradis ja Moskvas kohtasin ka väga intelligentseid ja haritud venelasi, kuid kuna nendega väga tihedalt ei suhelnud, siis jäi mälestus nendest uduseks. Järgmistel Venemaa külastustel (aastad 1986-1991 ja 2012) minu arvamus Venemaal elavatest venelastest küll oluliselt muutus, kuid seda juba järgmises blogipostituses.