Uskumatult tore on hommikul ärgata, vaadata voodi olles aknast välja ja nautida päikesetõusu järve ja vulkaanide tagant. Just selline minu tänane hommik oli. Lamasin voodis ja vaatasin, kuidas päike tasakesi mägede tagant välja voolas. Olen paljudes maailma kohtades päikesetõusu nautinud ja see läheb kindlasti top kolme koos Kariibi mere ja Himaalaja mägedega. Mugavuselt aga kindlasti parim, sest ma pole veel kunagi sellist päikesetõusu voodist nautinud. Hotelli nimi, kus ma olen, on Cabańa del Lago ja linn kus ma olen on Puerto Varas. Selline imeline linn. Kui eile siia sisse sõitsime, siis räägiti, et see on turvaline linn. Mina muigasin Varas on turvaline ... sõnade mäng.
Pärast hommikusööki oli plaanis minna vulkaani otsa ronima. Ikka samale Osorno vulkaanile, mida eile sõidu ajal nägin. Vaadates vulkaani poole, ei olnud just vaade kõige paljulubavam, sest pilved katsid peaaegu kogu mäe, vaid tipp paistis välja. Tõotas tulla unune tõus pilvedes. Kuid ega ei saa lasta ennast ilmast häirida, võib rõõmustada, sest vihma ju ei saja. Taas kord vedas ilmaga ...
Sõitsime neljakesi väikse bussiga mäejalamile ... tegelikult päris kõrgele ... ja hakkasime udus edasi ülespoole marssima. Üks meist, austerlanna, läks tõstukiga. Mina kanadalastega aga mööda jalgrada, sest mis vulkaani vallutamine see on, kui ise ei roni. Nojah, ronimisest polnud juttugi ... tuha ja klibu sees oli pigem üles kahlamine. Vahepeal olid järsemad nõlvad ja siis astusid sammu ja vajusid pool tagasi. Kuna läksin oma tempos, siis kaotasin ülejäänud udus silmist ja läksin täitsa umbes. Kusjuures eksisingi pisut ära ja jõudsin üleval ühe kraatri servale ... vulkaanil võib olla mitu kraatrit. Kusagil udus kuulsin hääli ... nagu siilikese multikas ... siilike, kus sa oled?... Läksin umbes häälte suunas otse läbi selle väikse kraatri ja ... olidki teised leitud. Pärast kaardilt vaatasin, et olin teinud ringi ümber kraatriserva. Panin
udus ronimise video juurde.
Olime täitsa lumepiiril ja edasi minemiseks oleks olnud vaja erivarustust. Seega pidime sellega piirduma ... ja siis äkki hakkas udu meie ümber hajuma, nagu nõiaväel. Üha vähemaks ja vähemaks ja otse meie kohal kõrgus
Osorno lumine tipp, mille kõrgus kirjanduse andmetel oli 2660 m ... seega olin umbes poole peal. Tipp oli näha umbes viis minutit ja siis mattus jälle kõik pilvedesse. Just meie jaoks avas taevaisa pilveväravad. Nii kena temast.
Tagasiteel rõõmustas mind veel linnupaar, kes tuha ja laavakivide sees ringi keksis ja toitu otsis. Ilusad linnud, täielik kontrast tuhmile tuhale ja kivimitele. Selle linnu liigiks andis kõikvõimas tehisaru
Melanodera xanthogramma ehk inglise keelest otsetõlkes kollane-valjasvint. Ju ta siis on. Igajuhul oli silmale rõõmus. Kahjuks tema kaaslasest ei saanud nii head fotot.
Mäest allaminek läks seekord libedalt ... sõna otseses mõttes ... sest tuhk ja klibu kippusid jala all libisema. Huvitaval kombel ei hakanud põlved valu tegema. Ju siis sobis selline liikumine neile. Õige pea olingi all tagasi ja tõstukiga üleval käinud daam oli juba ees ootamas. Enne lahkumist jäädvustasin veel baaslaagri ees oleva skulptuuri ... see sobis sinna hästi. Temperatuur oli umbes 5-6 kraadi, kuid kolme kihi all oli keha mõnusalt soojas. Ja eks ronimine andis ka oma lisa. Vaatasin oma pulsikella ja ... seekord oli maksimum lausa 162 lööki minutis. Paras trenn.
Edasi suundusime rahvusparki, mis asus Petrohué jõe kaldal. See jõgi algas Todos los Santos´e järvest ja viis vett Estero Reloncani kitsasse fjordi. Selliseid fjorde on Tšiili rannikul väga palju. Kuid nüüd rahvuspargist, mille nimi oli kohalikus keeles Parque Nacional Vicente Pérez Rosales. Selle kõige muljetavaldavam osa oligi jõgi, mis kitsaste kaljude vahel ennast läbi surus ja seejuures meeletult vahutas ja kohises. See oli vee ja kivi võitlus. Kuid kaljud on siiani vastu pidanud vaatamata vee pikale purustavale jõule. Kuna seda on foto ja sõnadega raske edasi anda, siis jäädvustasin selle
võitluse videole. Unustamatu elamus. Mõtlesin seal Joonasele, kellele meeldib vaadata vete voolamist. Eks satub temagi kunagi sellesse rahvusparki.
Kusjuures sellel jõel pakutakse raftingut ehk kummiparvega allasõitmist. Loomulikult mitte sellest eelmisel videol nähtud kohast, vaid pisut allpool, kus
jõgi pole sugugi rahulikum. Ma küll ei kujutaks ennast ette sellise jõe peal kummipaadiga liikumas ... kuid kindlasti on ka selliseid ekstreemspordi harrastajaid. Veemöllust väsinud jalutasin veel pisut vihmametsas ja kuulasin linnulaulu ning seejärel suundusin oma kaaslasi otsima, sest kokkulepitud aeg lähenes. Kahju. Oleks tahtnud veelgi seal aega veeta.
Käes oli lõuna aeg. Seekordne lõunasöök oli plaanis väga eksklusiivses väikses kohvikus, kuhu saamiseks pidime istuma paati ja sõitma üle jõe. Õnneks polnud jõevool selles kohas nii kiire ja kärestikuline. Paadimees oli rahu ise, juhtis oma laevukese üle kiire vooluga jõe ja sahistas siis vastaskalda klibusesse randa kinni. Nii täpselt, et saime otsa sillale astuda. Õppinud mehed ja Tšiili paadid.
Kohvik ise oli vaid mõne lauaga. Pererestoran, nagu meile öeldi. Ja toit, mis lauale toodi oli samuti kohalik. Loomulikult kartulid, sest need on Tšiilis üheks põhitoiduks. Ei maksa unustada, et Euroopasse toodigi kartul Ameerikast. Siis kohalikust jõest püütud kala, mille nime ei suutnud ma meelde jätta. Kurki, tomatit ja salatit ning ports orsottot ... kusjuures nimetasin nad ise seda pärl-odrast valmistatud rooga teistmoodi, kuid maitses nagu orsotto. Mul tuli kohe "Metsast taldrikule" kampaania toidunautimine meelde, kus
Meat Market orsottot metssealihaga pakkus. Kahju, et seda mõnusat söögikohta enam Tartus pole. Kusjuures maitses Tšiili orsotto samuti väga hästi, kartulid olid sellised kodused ja kalagi mekkis. See oleks võinud olla vabalt kampaaniaroogade TOP´is... kui seal oleks kampaaniaid olnud.
Kohe söögikoha kõrval kasvas mingi puu, mille all olid sellised imelikud pallikesed. Kohalik teejuht võttis ühe neist ja küsis, mis see on ... ma arvasin teisel katsel ära ... need olid seened. Parasiitseened, mis kasvasid kevadeti puu okste küljes ning mis kõlbasid ka süüa. Meie küll neid ei söönud, kuid huvitavad olid need siiski. Selle seene ladinakeelne nimi on
Cyttaria darwinii ... mille esimest korda kogus Darwin ja tema auks nimetasid mükoloogid selle
darwinii ´ks. Eestikeelset nimetust sellele seenele ei tea, kusagilt jooksis läbi nimetus india leib, kuid vaid korraks. Seest nägi see seen välja nagu mingi puuvili ...
Õhtul oli kanadalannal sünnipäeva tähistamine ühes mereandide restoranis. Ma oleks küll eelistanud mõnda muud, sest mereannid pole just minu lemmikud, kuid ühe krabisalati avokaadoga suutsin ikka ära süüa. Isegi merekarbid ... tervelt kaks ... leidsid tee minu kõhtu, kuigi pidin neid eelnevalt ohtra sidruniga leotama ja siis kiirelt alla neelama. Homme lendame järgmisse kohta Tšiilis - Torres del Paine rahvusparki. Täpsemalt lendame Puerto Natales´isse ja sealt edasi sõidame rahvusparki. Kuid sellest juba edaspidi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar