Perito Moreno liustikust saab siit lugeda ...
Jah. Seda kohta võib tõesti nimetada tsiviliseeritud maailma lõpuks, sest punktist, kus ma olin, jäi veel umbes 40 km teed ja edasi ei tule enam midagi. Seal ei ela alaliselt ühtegi inimest ega sinna ei saa enam mingi liiklusvahendiga. Selleks punktiks oli Ushuaiast 90 km lõuna pool asuv üksik talu ... tsiteerides raamatut "Kääbik", siis viimane lahke talu enne ürgmaad. Kaardilt vaadates olin siis Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsemast linnast veel lõuna pool. Tulemaa saarte lõunatipu lähedal. Edasi saab sealt vaid paadiga või siis matkates.
Ja häälitsused olid võimsad möirged ... eks laeva mürin pisut neid summutas, kuid siiski jäid videole head kaadrid. Laev pööras end nii ja naapidi, et kõik olijad saaks oma fotod jäädvustatud. Igal juhul oli vaatemäng seda laevapiletit (100 000 peesot ehk ca 64,40 eurot) väärt. On ikka hoopis midagi muud vaadata mereloomi nende tavapärases keskkonnas, mitte loomaaias. Üks neist justkui lehvitas mulle kaljutipust ... panen veel mõne video selle lõigu lõppu, sest vaated olid tõesti seda väärt (video ujuvatest merilõvidest) ja (video kaljudel ukerdavatest merilõvidest).
Kuid loomulikult olid sellest Atlandi ookeani lahesopist head vaated nii Ushuaia linnale kui ka seal olevatele saartele. Ei saanud neid jäädvustamata jätta. See foto on jäädvustatud Beagle lahe suurimalt saarelt nimega Isla Bridges, mis kuulus Islas de Tierra del Fuego saarestikku. Ega Ushuaia sealt väga hästi paistnud, kuid fotode jaoks oli linna nimi betooni valatud. Lisan mõned fotod sellest lahest ja linnast veel.
Linn oli ka võrreldes El Calafate´ga palju ilusam ja korralikum. Kusjuures olid hinnad poodides oluliselt madalamad kui mujal Argentiinas, sest selles piirkonnas kehtis maksusoodustus ehk makse ei lisatud. Ostsin sealt mitmeid kingitusi kodustele. Ja toidukohti ning hotelle oli linnas suurel hulgal, sest turism on siin üheks oluliseks sissetulekuallikaks. Maailmalõpulinn... fin del mundo ... nagu nad ise seda reklaamivad. Ja alla on kirjutatud (tõlkeprogrammi põhjal) ... Ushuaia elanikud tervitavad teid ! Selliseid reklaamtahvleid ja plakateid oli terves linnas kõikjal. Reklaamsärgid, kruusid, kujud, šokolaadid ja muud esemed olid kõikjal müügil. 
Õhtupooliku täitis aga reis selle blogi alguses nimetatud piirkonda. Sinna tuli bussiga sõita mööda olematuid teid üle pooleteist tunni. Kuid taas kord oli see loksumine seda väärt, sest väiksel saarel nimega Isla Martillo oli võimalik vaadata pingviinide elu-olu. Enne pingviinide juurde saamist aga sai vaadata kohaliku luudekoguja kollektsiooni ... vaalaluud olid ikka väga tähelepuväärsed ja neid oli siin iga nurga peal. Kuid oli ka muude loomade ja lindude skelette ... täitsa huvitav oli.... tohutu suured luustikud ...
Kuna pingviinide saarele sõitva maksimaalseks grupi suuruseks oli 20 inimest, et linnud poleks liiga häiritud, siis sain jalutada ringi rannikul ja metsaservas. Ning jäädvustada fotosid kohalikust faunast ja floorast. Nii mitmedki linnud jäid mulle objektiivi ette ... nii suuremad kui väiksemad. Kuna peatselt sai näha suuri linde, siis panen siia foto väiksest linnust. See peaks olema Harilik kaelusvarblane (ld Zonotrichia capensis). Jajah, varblasi on tohutu arv erinevaid liike ja igal pool maailmas.
Lõpuks saime istutud paati ja sõidetud Isla Martillo´le, kus pesitsesid pingviinid. Kusjuures vaatamine oli hästi korraldatud. Ei tohtinud minna nendele suursugustele lindudele lähedale ning teerada oli köiega tähistatud. Samuti manitseti vaikselt rääkima ning aeglaseid liigutusi tegema. Nii saimegi pingviinide pesitsuskohtadele päris lähedale ning vaadata nende tegevusi.
Saarel elas kaks pingviinikolooniat, esimene neist Magalhãesi pingviin (Spheniscus magellanicus), kelle tunneb ära rinnal olevate hobuserauakujulie vöödi järgi. Ka peas on sellel pingviinil kulmude kohal valge triip. Ilus lind. Jäädvustasin sellest kolooniast ja tegevustest mitu videot, kus oli kuulda ka nende lindude häälitsusi ja tegevusi. Pesad olid neil maa all asuvates urgudes, mille linnud ise kaevasid. Hetkel oli haudumise aeg, novembri lõpus on pojad pesadest välja tulemas. Kahjuks meie neid ei näinud.
Teiseks oli näha saarel , Gentoopingviin´e (Pygoscelis papua
), kui täpsemalt siis Põhja-Gentoopingviin´e, kes rajasid oma pesad otse maapinnale. Nende pesitsusaeg on pisut pikem ja poegasid on oodata detsembri alguses. Gentoo pingviini tunneb kergesti ära laia valge triibu järgi, mis ulatub nagu müts üle tema pea, ja erkpunase noka järgi. Tal on kahvatuvalkjasroosad ujulestadega jalad ja üsna pikk saba – kõigist pingviiniliikidest kõige silmapaistvam saba. Poegadel on hall selg ja valge esiosa. ... Taas kord jäädvustasin mitmeid videoid, kus oli näha nende eluolu ja ka häälitusi.
Kusjuures nende pingviinide puhul sain videole tegevused mere ääres. Seal puhastasid nad oma sulgi, käisid meres toitu otsimas ning tatsasid niisama ringi. Väga suursugused linnud. Võiks lisada veel, et need pingviinid ei kasva kuigi suureks. Vaid 70-90 cm pikkuseks. Ja kaaluvad keskmiselt 6-8 kg. Aga nad on ka rekordi püstitajad, sest ujuvad kõikidest teistest pingviinidest kiiremini, tervelt kuni 36 km/h. Inimese ujumiskiirus jääb sellele oma neli korda alla. Vot selline pingviinide elamus siis maailma lõpus.
Tagasi liikudes rõõmustas meid veel üks hanepere, kes oma poegadega mööda randa mere poole liikus. Need on nösuhaned (Chloephaga sp) eestikeelne nimi Sellel saarel on linnuriik hästi rikkalik, näha on igasugu linde, ka röövlinde (kondorid). Loodus on siinkandis rikkalik, sest inimesed pole jõudnud veel seda kanti ära lagastada. Video ka selle hanepere teekonnast ... 
Õhtul jõudsime hilja-hilja tagasi, väsinud, kuid õnnelikud. Selle päevaga jäin ma üliväga rahule. Kirss selle reisi tordil. Just see, mida ma Patagooniast otsima tulin. Loodus, linnud, loomad ja ... inimestest tühi piirkond. Lõpetuseks vikerkaare alge pingviinide ja hanede taustal. Niiiiiii ilus. Homme alustame tagasilendu tsivilisatsiooni ....
Hommik Ushuaias saabus vara, sest päevad on siin juba pikad. Sõin hotellis hommikust ja siis kohe minema ... esimene retk viis mind kuulsa tuletorni juurde kohta Faro Les Éclaireurs. Mitte tuletorn polnud see, mida ma vaatama läksin, vaid hoopis mereelustik selles piirkonnas. Nimelt kohtas seal hulgaliselt merelinde ja -loomi. Kusjuures pole fotol mitte pingviinid, vaid hoopis imperial kormoranid. Nad näevad välja väga pingviinide moodi, kuid eristab neid kaugelt see, et nad lendavad ... pingviinid mitte. Lähedalt on loomulikult rohkem eristavaid tunnuseid.
Lisaks neile ilusatele kuid tüütutele lindudele elas neil saartel suur merelõvide (Otaria flavescens) koloonia, kelle tegevuse vaatamisest ei saanud iial küllalt. Laevalaelt vaadates ei seganud keegi nende tegevust ning nad ukerdasid seal kaljudel ning viskusid aeg-ajalt vette. Võrratu vaatepilt. Taas kord klõpsis minu kaamera tohutu arvu kordi ning vahel sai ka videoid tehtud, sest fotodele nende võimsate mereloomade hääl ei jäänud.
Saime ka põhjaliku loengu kohaliku ülikooli arheoloogia teadlaselt saare ajaloo kohta aastatuhandete jooksul. Väga huvitav ja põhjalik loeng oli. Kusjuures eurooplaste tulekut ja mõju kohalikule elule ei kirjeldatud hoopiski mitte "kultuuri toojatena", vaid pigem hoopis kohaliku kultuuri hävitajatena. Jah. Üha rohkem väärtustatakse siis kohalikke inimesi, kuid neid on jäänud nii väheks, et ... pole enam midagi väärtustada. Kohalik kultuur on hävinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar