Patagoonias ... San Carlos de Bariloche

Esimese päeva õhtul kohtusin oma kaasreisijatega. Grupp oli taas rahvusvaheline - noorepoolne paar Mehhikost, nood daam Austraaliast, kaks keskealist daami, üks Austriast, teine Šveitsist ja siis kaks vanapaari - üks Ühendriikidest Arisona osariigist ja teine Kanadast. Viimased minust vanemad ja üks veel kepiga. Seega tuleb rahulik kulgemine. Igal juhul mul vedas, kõik kolm meest minule lisaks olid koos paarilisega ja seetõttu sain ma omaette toa. Oh kui mõnus ... Keenia reisil pidin jagama tuba Inglismaa politseinikuga. Nüüd aga magasin üksi king size voodis ... ja lisaks veel tohutu suur vannituba ... sama suur kui mõnes hotellis terve tuba. Eraldi vanniga ruum ning WC ja dušš. Sain kuuma dušši all käia ning mõnulesin siis terve õhtu omaette. Käisin väljas vaid söömas. Tohutu pirakas tenderloin steik kulus marjaks ära, olin ju päeval vaid ühe burgeri söönud. Juures oli suur kausitäis koore-juustuga hautatud kartulit. Ja juurde võtsin limonaadi, mis oli täpselt minu mark - mündi ja melissi segu koos ingveriga ... ja ingveriga nad polnud koonerdanud. Ohhh ... imehea õhtusöök ... elu on ilus.

Meie grupijuht Ignacio, keda kutsuti Natšo´ks

Esimesel kohtumisel ütles meie G-adventures grupijuht, keda kutsuti Natšo´ks, et siin kehtib relatiivne aeg ... kõik juhtub siis kui juhtub. Millegipärast rõhutas ta küll hiljem, et hommikul peavad kõik täpselt kohal olema ... kell 3:30 ... sest lennuk läheb Patagooniasse vara-vara. Grupijuht mekkis kogu aeg oma privaatsest topsist mate´t, mis pidi olema eriline matepuu lehtedest teejook ... Ei hakanud seda proovima, sest mulle tundus see pisut ohtlik ... sest meie grupijuht oli selle joomise ajal kuidagi eriti innukas. Kell kolm ajasin end üles ... ja taas lennukisse. See lend oli õnneks lühike siselend ja peagi olin San Carlos de Bariloche imepisikeses lennujaamas. Seal kontrolliti kotid üle, et poleks toiduaineid ... kuid nagu giid enne ütles, lastakse kontrolliga seal natuke üle jala ehk ega see väga täpne polnud.

Päev San Carlos de Bariloches kujunes taas sisukaks. Imeilus kohake järve kaldal, imeilusate vaadetega ja parajalt pisike. Turiste oli varakevadel vähe ja nii sain mõnusalt kulgeda. Eriliseks pidi selles linnakeses olema šokolaadi valmistamine. Võtsin kodustele mõned need erilised maiustused. Kuid eks poode ja poekesi oli hulgaliselt, nagu ühes linnas ikka. Selles linnas on legend, et Hitler veetis pärast sõda oma elupäevad just selles linnakeses, kellegi vanaema olla sellest isegi raamatu kirjutanud. Kes teab. Kuid minu jaoks polnud olulised mitte poed ega legendid, vaid hoopis loodus. Ja seda oli siin kogu raha eest... Vaated järvele ning järvest (video) ning mäe otsast olid väga ilusad. Ka fauna oli siin rikkalik. Fotol oleva linnu nimi on Bandurria ehk mingi iibise liik. Tegi see lind koledat häält. Midagi varese ja kajaka vahepealset. Erilisi linde nägi palju, kuid loomad hoidsid end peitu. Võibolla edaspidi õnnestub mõnda elukat ka näha ...

Sõitsin tõstukiga Cerro Campanario mäe otsa ja sealt avanesid ikka täitsa miljonivaated. Istusin seal ja lasin seda ilu endasse. Jah, mäed ja järved on just see, mis minus imelisi tundeid tekitavad. Kusjuures kõrgus merepinnast polnudki nii suur, vaid 1057 m. Sellel laiuskraadil on mägede tipud valged juba kolme kilomeetri kõrgusel. Alla sõites tegin video sellest kaunist kohast, kusjuures tegi tõstuk vahepeal imelikku häält ja jäi seisma ... üpris kõhe tunne oli. Kuid midagi ei juhtunud, lihtsalt ehitusmehed laadisid üleval kaupa tõstukilt maha, sest sama tõstukiga transporditi ka ehitusmaterjale.

Lõuna ajal sõin taas tenderloin piprasteiki, mis oli kohutavalt suur ja sellest jätkus terve päeva toiduks. Maksis 37000 peesot mis meie rahas on umbes 24 eurot. Polnud odav, kuid see eest hea ja toitev. Magustoiduks võtsin linna peal pistaatsia-sidrunikoogi jäätise, mis oli ka hea... polnud liiga magus. 

Üks pisut negatiivne juhtum oli ka ... nimelt viidi meie grupp mäe otsast tagasisõidul kuhugi kohaliku õllevalmistaja juurde, kellel on kaetud rikkalik laud ja lauale toodi hulgaliselt õllekanne ... seda kõike tellimata ... ja pärast taheti selle eest raha. Pole just päris korrektne lahendus, sest enne oleks pidanud ikka rääkima ka maksumustest ... Kuna olin lmisel õhtul tasakesi grupijuhile teatanud, et ma ei tarbi alkoholi, siis oli mul hea võimalus vabandada ja ruumist lahkuda ... nautisin hoopis väljas loodust. Kusjuures tuli meelde kunagine Tuneesia reis, kus seoti mulle keset kõrbe riideriba ümber pea ja nimetati Alibaba´ks ning pärast küsiti kaks dollarit. Nii ikka asjad ei käi ... kindlasti kirjutan sellest reisi tagasisidesse ... Selle jutu juurde sobib hästi foto ilusast taimest, mis peaks olema harilik luudpõõsas. Nimelt on see taim küll ilus, kuid siia on see toodud Euroopast ja nüüd kasvab see kõikjal võõrliigina. Ilus taim, kuid lämmatab kohalikud floora ja sellega võideldakse, kuid suhteliselt lootusetult.

Õhtul aga pidasin plaani järgmise päeva osas, sest programmi kohaselt pakuti kolme valikut - hobustega ratsutamist, millest ei taha ma pärast hobusega Himaalajas mäest alla tulekut kuuldagi, teiseks kajakiga mägisel jõel sõitmist ... millest on juba mõeldagi, sest mägijõed on jääkülmad ja temperatuur siin nii 15 kraadi juures. Kolmandaks zipline´ga sõitmist ... nagu seikluspargis ... ka see ei tõmmanud eriti. Seega plaanisin taas kord grupist eralduda ja rentisin Herz´ist endale auto terveks päevaks ... Citröen C3, automaat, päris uus auto. Maksis 82000 peesot ehk umbes 55 eurot, mis pole koos kindlustusega üldse paha hind. Kusjuures kindlustus oli omavastutuseta. Liiklus siin on piisavalt rahulik ja loodan ümbruskaudsed kohad läbi sõita, sest linnas ei tahaks ka päev otsa hulkuda. 

Uni tuli õhtul hea, sest päev oli pikk....