Päev algas taas hommikusöögiga. Oleks ka imelik, kui ei algaks. Seekord sõin kõhu veel korralikumalt täis, sest ees ootas pikk ja keeruline päev. Pidime liikuma üle järvede ja mägede Argentiinast Tšiilisse. Mis algul näis lihtne ettevõtmine, kuid … Igal juhul oli korralikult täis söödud kõht mulle toeks. Kusjuures pakuti just täna hommikul korralikult ette valmistatud greipe … no neid ma sõin ära ikka terve hunniku … magustoiduks. Minu lemmikud. Seega võis päev alata. Kuna pärast hommusööki oli veel aega, siis jalutasin hotelli ees pargis ja jäädvustasin seal liikuvaid linde. Lisaks bandurriatele oli seal hulgaliselt muid liike. Mõni oli selline, keda isegi tehisaru ei suutnud üheselt tuvastada.
Esimene sõit suure bussiga oli suhteliselt lühike, see viis mind koos
kaaslastega San Carlos de Berilochest sadamasse, mille nimi oli Puerto
Panuello. Meie pagas korjati kokku juba hotellis ja see liikus eraldi transpordiga sadamasse.
Uuesti nägime oma kohvreid alles Tšiilis. Sadamas ootas meid juba katamaraan,
kuhu laaditi päris suur seltskond peale … kõik ei läinud kaugeltki Tšiilisse,
osasid ootas matk kohalikus rahvuspargis Nahuel Huapi järve kaugematel
kallastel. Panin tähele, et selle järve vesi oli kristallselge, põhi oli selgelt näha mitme meetri sügavusel. Eks mägijärved ongi selge veega.
Minu seltskond liikus edasi Puerto Blest sadamasse, kus lühikese
ootamise järel võttis meid peale kohalik buss ... mis polnud just esimeses nooruses ... ja liikus kolme kilomeetri
kaugusel asuvasse sadamasse Puerto Algre … kusjuures viis tee mööda kahte järve
ühendava jõe kallast, kuid kahjuks polnud see jõgi laevatatav. Kuid selle jõe ümber oli ürgne vihmamets. Just ... ka sellel laiuskraadil võib olla vihmamets. Nimelt asub see umbes 41 lõunalaiusel, mis on ekvaatorist päris kaugel. Vihmametsaks loetakse seda sellepärast, et seal sajab aastas üle 5 m sademeid ehk peaaegu 20 mm iga päev. Meie õnneks juhtusime seal olema siis kui vihma piiskagi ei tulnud. Giid soovitas õhtul kasiinosse minna, sest me olla väga õnneliku käega...
Teine järv oli Lago Frias ja sadam teisel kaldal loomulikult nimega Puerto Frias. Päris pisike
järveke, sellest saime kiiresti üle. Kusjuures mõtlesin sõidu ajal, kuidas see
katamaraan siia saadi … sest teid siia ei toonud … kahel pool järvesid olid
tohutu järsud kaljud … ja sellist suurt laeva kohapeal ikka kokku ei pane…
võibolla helikopteriga … või kes teab.
Seejärel taas bussi peale ja nüüd läks sõit üle mägede ja
üle piiri, kuid piirikontroll oli kahel pool orgudes ehk eikellegimaa oli pikk
ja piinarikas, sest tee polnud just kõige parem. Loksutas mis hirmus. Piiriületus oli väga eriline, sest mägedes piiril polnud kedagi ... ei piirivalvet ega piirijoont. Mingid vanad puidust postid olid ja kahel pool märgid, et siin algab uus riik. Ma siis jalutasin kahe riigi vahel ja mõtlesin, et kummas meie buss on ... olime kahe bussiga teel.
Tee ääres oli mitmeid
kauneid jugasid ja koskesid. Õnneks peatas buss kahe piiripunkti vahel mägedes mitu korda, nagu turismibussile
kohane ja siis saime jalga sirutada ja fotosid teha. Kõige huvitavamad olid
tegeliku piiri kohas jäädvustatud fotod. Ja Tšiili poole peal sain kaadrisse
lisaks ilusale kosele ühe väga huvitava sisaliku ning … uskuge või mitte … väga mürgise
tarantli, kes oli pagana suur. Selline paraja käe suurune karvane elukas. Nii lähedalt nägin tarantlit looduses esimest korda ... ja veel nii suurt. Liikus ta väga kiiresti, kuid mina olin veel kiirem ja sain lühikesefilmilõigu tehtud enne kui see elukas ennast rohu sisse peitis. Ehk oleks
saanud veelgi, kuid oli aeg lahkuda. Kusjuures filmilõiku tehes ei mõelnud hetkekski eluka ohtlikkusele ... kuid bussis tagasi olles hakkasin arutlema, et mis oleks siis saanud, kui ta mulle jala peale oleks roninud ... uhhhh. Sisalik polnud pooltki nii jube ...
Edasi sõites oli kahe piiripunkti vahel
üks buss rikkis ja juht nõutult selle kõrval seismas. Vaeseke … see tuletas
meelde filmi Lennujaamas, kus Tom Hanks´i kehastatud mees jäi kahe piiripunkti
vahele ja ei saanud kummalegi poole … loodetavasti sellel mehel nii kehvasti ei
läinud. Ja meil ka mitte, sest üsna pea jõudsime teise poole mägesid Tšiili pinnal asuvasse piiripunkti.
Tšiili piirivalves ja tollis ootas meid pikk ja piinarikas
protseduur. Passikontroll oli hetkeline, kuid kohvrid ja kotid tulid nende
omanikel avada ning selle sisu võeti välja või siis kobati kätega
läbi. Ka minu tihkelt pakitud kohver tuli avada ja tolliametniku käed kobasid
minu jalanõusid ja musti trussasid. Nojah, otsisid need käed ju toiduaineid. Enne
tuli esitada deklaratsioon, et minu kotis midagi keelatut pole. Kusjuures mul
oli kotis paar šokolaadi, mille olin kodustele kingiks ostnud, kuid need
ametnikke ei huvitanud. Otsiti toiduaineid, mis võivad Tšiilis kasvama või
lagunema hakata ja nende loodust võõrliikidega reostada … kohe minu kõrval oli
ühel sakslannal kotis pakk maapähkleid ja temaga peeti maha tõsine vestlus, et
miks ta seda ei deklareerinud. Kuid piisas siiski vabandamisest ja unustamisele
viitamisest. Tegelikult polnud see kontroll üldse nii karm… kui oleks tahtnud,
siis oleks võinud kasvõi kilo seemneid üle viia. Kuid milleks. Igal juhul läks
siin tollis oma poolteist tundi. Sest kontrollitavaid oli palju.
Oodates sai
kohalikku asulat vaadatud, selle nimi oli Peulla. Kusjuures kohalikud nimetasid
seda linnaks … kus pidi elama alaliselt tervelt 85 elanikku. See asula tuletas
meelde väga Ruhnu saart, sest sinna sai vaid laeva või lennukiga. Samuti olid
seal sõitvad autod päevinäinud, sest uusi autosid sinna toimetada oleks väga
raske ning samas ei kontrolli neid seal kohapeal keegi. Lühikese rajaga
lennuväli ikka oli … kriitilisteks olukordadeks … nagu Ruhnuski. Erisus oli vaid selles, et
Ruhnu on eraldatud muust maailmast merega, kuid Peulla mägedega… ja järvedega. Fotol on Peulla sadam, kus parajasti on grupp noori kooliõpilasi, kes seal loodust uurimas käisid.
Kuid lõpuks saime minema ja ootas viimane laevasõit üle
järve Lago Todos los Santos. Taas kord katamaraaniga, kuhu mahtus oma paarsada
reisijat. Sain laiutada üle kolme istme, kuid laeva keskosas. Polnud eriti hea,
sest aknast välja ei näinud... pidin käima väljas tekil fotosid jäädvustamas. Selle reisi ajaks olingi juba nendest järve kallastel kõrguvatest mägedest
tüdinud… mõtleks, järsud lumiste tippudega kustunud vulkaanid ja muud mäed. Eks
mõne foto ikka tegin, kuid mitte enam nii palju kui alguses. Vaid ühe eriti kobakast kustunud vulkaanist jäädvustasin rohkem fotosid, sest see kõrgus nii kaunilt õhtusel päikesepaistel ja pilvedes. Selle vulkaani nimi oli Osorno ja selle juurde peaks järgmisel päeval lähemale minema...
Viimase sadama nimi oli
seekord Puerto Petrohué. Seal ootas meid juba mugav suur buss, millega saime päeva lõpp-punkti Puerto Varas´esse. Päris väsitav reis oli ... justkui ei teinudki midagi, kuid väsimus oli suurem kui eilsel mägede ringreisil autoga. Jajah. Istumine väsitab. Õnneks oli hotell imeilusas kohas ja suure mugava voodiga ... ja pärast õhtust väikest supiportsu läksin kohe voodisse ... uni tuli uksest sisse, puges minu silma sisse ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar