Taas üle piiri ... Tšiilist Argentiinasse

Eelmine blogipostitus ...

Hommikul viimane vaade hotelliaknast mägedele, siis taas asjad kokku ja bussile ... seekord oli sõita pisut alla 400 kilomeetri Torres del Paine rahvuspargist El Calafatesse, mille lähedal asub  Los Glaciares´e rahvuspark. Alustuseks sõitsime taas läbi rahvuspargi territooriumi ja saime paremaid fotosid kohalikest mägedest, sest hommik oli kena, mõnede rünkpilvedega. Võrreldes eilsega ikka täitsa erinev. Mägedes vahelduvad ilmastikuolud kiirelt. 

Teekond osutus aga nii huvitavaks. Kõigepealt nägime tavalist Patagoonia gaucho´t ehk siis rändkarjast oma koertega. Ratsutas rahulikult ja uhkelt oma teed ja ei teinud meist väljagi. Ta polnud mingi vabaõhumuuseumi artist, vaid kontrollis oma valdustes olevat karja. Sealsed lehmad ja lambad liiguvad ju vabalt suurel territooriumil ja nosivad rohtu. 

Maastik on rannikust eemale liikudes hoopis midagi muud ... mäed on asendunud tohutute pampadega, kus nii kaugele kui silm ulatub on rohu ja madala põõsaskattega lauskmaa. Midagi sarnast Põhja-Ameerikaga mandri keskosaga, kus kahel pool teed on tohutud lauskmaad. Hea piirkond karjapidamiseks. Korraks vilksas üle tee ka mingi kiskja ... kas suur hall rebane või isegi puuma ... kuid täpselt ei näinud.

Küll aga nägin hästi ja sain fotole ning videole tee ääres liikuvaid nandusid (ld Rhea pennata). Neid linde pole maailmas just väga palju, kuid just siin, Patagoonias, võib neid kohata täitsa karjade kaupa. Need võimsad linnud liikusid suursuguselt mööda pampat ja otsisid endale toitu. Neid nimetatakse ka nimega Darwin´s rhea, sest just see kuulus mees on neid esmaselt kirjeldanud.

Järgmisena nägime teest kaugemal veekogu ääres flamingot toimetamas. See oli üllatus, et sellisel laiuskraadil (51) elab flamingosid. Arvasin kogu aeg, et need on soojamaa linnud. Kuid jah, ka tehisaru ütles mulle, et nii Tšiilis kui Argentiinas elab laguunide ja soolajärvede ümbruses flamingosid. Taas uus teadmine. Fotol on näha ka teisi veelinde, keda leidus selles piirkonnas arvukalt.

Piiriületuseks jõudsime Tšiili Cerro Castillo asulasse, kus ei tundnud keegi huvi meie pagasi vastu, käisime korraks vaid mingis passikontrolli majakeses ja saime kiirelt templi passi, et lahkusime riigist. Ka Argentiina poolel Paso Río Don Guillermo´s ei tundnud keegi huvi pagasi vastu ... olin väga üllatunud, sest mäletan, kuidas eelmises piiripunktis kohvrid avati ja läbi kombati. Kusjuures ei vaadatud ka Tšiilisse sissesõitjate pagasit. Nojah ... eks nad ise teavad, mida teevad.  

Argentiina poole peal jätkus lõputu pampa. Sadu kilomeetreid väga hõredalt asustatud piirkonda. Vaid ühel teede ristumise kohal oli imepisike asula, kus oli tankla, väike hotellike ja mõned majad nende ümber. Selle asula nimeks oli La Esperanza. Seal oli väike peatus, et tualetis käia ning toitu osta. Mina jalutasin tanklapoes käimise asemel ringi ning vaatasin seda külakest. Üle hulga aja oli selles kohas ka telefoni ja internetilevi ... mida keset pampat ei tasunud otsidagi. Nii sai Natšo helistada Perito Moreno liustiku külastamise asjus ... ja saime teada kurva tõsiasja, et järgmisel päeval on terves selles piirkonnas sh El Calafate linnakeses kõik teed ja asutused suletud, sest oodatakse tormist ilma. Tuuleiilid võivad ulatuda kuni 40 m/s ja sademeid tuleb üle 30 mm. Kurb, aga ilmastiku vastu ei saa. Tõotab tulla hotellis istumise päev.

Ja peagi olimegi El Calafate´s. Sissepääs sinna oli suursuguses puidust rajatises, kus kontrolliti pisteliselt autosid. Natšo näitas aga pisut eemal paiknevat teed, mis viis kaugelt mööda kontrollpunktist ... seda mööda saab mida iganes vedada. El Calafate linnakese majad olid madalad, sest tuulekoormused on selles piirkonnas suured ja kõrgete majade ehitamine keeruline. Paikneb aga linnake suures mitmekümne tuhande aasta taguse liustiku moodustatud orus, külgedel on näha liustiku äärevallid.

Orgu oli istutatud hulgaliselt puid, et natukenegi trööstitut ümbrust kõrghaljastusega rikastada. Õhtusöögile läksime restorani Pura Vida, mis meenutas mulle Costa Rica reisi. Sealt on ju väljend "pura vida" pärit. Tähendab see kerge (puhas) elu ehk võta vabalt. Restorani omanikud olid aga kohalikud ... kasutasid lihtsalt seda imehead nime reklaamiks.

Toidud selles hea nimega kohas olid samuti väga head. Mina tellisin carbonada criolla, milleks oli kõrvitsa sisse asetatud veiseliha, bataadi, porgandi, maisi, virsikute ja juustuga hautis. Valmistatud oli see roog ahjuroana ja serveeriti temperatuuri hoidvas kausis. Kusjuures oli imeline, et toit püsis kogu söömise ja ühtlaselt kuum ja isegi kui lõpetasin, siis kõrvitsakoored aurasid kergelt. Maitse oli samuti imehea. Mahlane, hästi maitsestatud, liha oli pehme ... mõnus õhtusöök. Kusjuures olin selles restoranis esimene eestlane ... vähemalt polnud kaardil ühtegi nõela enne mind Eesti koha peal ...

Homse päeva suhtes on väike mure ... kuid eks näis, mis elu toob ...

Torres del Paine ... seekord puumat ei näinud

Eilse päeva blogi ...

Siiani on kulgenud Patagoonia reis ülihästi, kindlalt üle ootuste ... Reisi seitsmenda päeva ... kui siialendu mitte arvestada ... hommikul kogesin taas midagi uut. Hommikusöögi lauas oli muude mahlade juures joogiks "red detox juice", mida ma varem polnud joonud. Kui hakkasi internetist uurima, mis jook see on, siis sain tehisarult vasteks - punastest puu- ja köögiviljadest valmistatud värske mahl, mida sageli seostatakse antioksüdantidega. See ei “puhasta” keha mürkidest, kuid on toitaineterikas ja värskendav ... Nojah, mekkisin ja mõtlesin, mis koostisosad seal on ... keel tuvastas granaatõuna, mingi tugeva maitsega taim ... angervaks ja vist mingi hibiskus ... kerge ingver oli ka tunda ja ... rohkem ei saanud aru. Igal juhul päris tugev maitsete miks. Ei joonud seda üle ühe klaasi, sest ei tea kuidas keha antud joogile reageerib.

hommikusöögilaud ...

Ja vaated hotell-spa Rio Serrano´s minu toa akna taga muudkui vaheldusid ... pilved, päike ja muud komponendid ju kogu aeg muutusid.  Üks vaade üks vaade huvitavam kui teine. Vaid tuul vuhises ühtlaselt (video). Mingil hetkel ilmus eikuskilt välja pilvede taustale vikerkaar ... või oli see päike, mis saatis oma läike pilvedele ... ohh ... taas ilus vaade. Nii võib ju päev läbi istuda ja nautida vaateid, kuid ei ... kella poole kümne ajal tuli buss ette ja ringreis Torres del Paine rahvuspargis võis alata. Selga panin soojad tuulekindlad riided ja kaasa võtsin kaamera ning joogipudeli. Enne õhtut hotelli vaateid nautima tagasi ei saanudki. 

Ja tuule- ja vihmakindlaid riideid oli hädasti vaja, sest tuul oli väga vali ja aeg-ajalt sadas vihma. Vahepeal koguni kõvasti, kuid see juhtus enamasti sõidu ajal. Esimene peatus oli Lago Pehoé juures. Seal sain tunda tuule jõudu (video). Väga ilusad vaated, kuid püsti seista oli tõsine probleem. Sellel saarel paiknes rahvuspargi esimene majutusasutus ja on seda siiani. Kusjuures pidi seal järvepõhjas olema tohutul hulgal päikeseprille, mütse, salle ja muid esemeid, sest üle silla minnes võttis tuul kaasa kõik, mida võtta andis. Vahel pidid ka inimesed ujuma.

Jugasid, koski, kärestikke ja muid mägijõgedele omaseid nähtuseid oli aga iga nurga peal. Üks võimsam kui teine. Eriti palju oli neid Rio Paine peal, sest see oli suur ja lai jõgi ning ei mahtunud tihti kaljude vahel voolama. Selliseid koski ja kärestikke oli seal mitmeid. Ilusad ja võimsad. Jäädvustasin neid nii fotodele kui videotele. Huvitav oli ka see, et jõgede värvid olid erinevad ... see tulenes maastikust, kust nad voolasid ... kandsid enesega kaasa pinnaseosakesi või lahustunud mineraale. 

Tee ääres sõi palju guanaco´sid, kes on laamade üks eriliike. Neid võis kohata igal sammul, olid teised päris julged, kuid inimest enda juurde ikka ei lasknud. Guanaco´del on imelik isaste võitlusviis ... territooriumi ja emaste pärast võideldes üritavad isased ära rebida oma vastase munandeid ... siis ei saa vastane enam olla alfa isane. Need rohusööjad on põhiliseks toiduks puumadele, selle piirkonna suurimatele kiskjatele. Kusjuures puumasid me vaatama läksimegi, kuid ... kahjuks polnud sellise koerailmaga puumasid kodunt välja lastud. Nii ei näinudki me ühtegi sedaliiki kasslast. Kahju, kuid mis teha. Samas oli mul hea meel, et nende nägemiseks ei olnud lollusi tegema hakatud ... näiteks metsikute loomade söötmist või siis muul viisil juurde meelitamist. Las puumad elavad rahus ... 

Aga hallrebast nägin küll. Fotole ei suutnud jäädvustada, kui sain päris pikalt tema liikumist jälgida. Algul arvasin, et mingi koiott ... kuid pärast vaatasin järgi, et selles piirkonnas elavad hallrebased. Jajah, linde on siin hulgaliselt ja rebastele toitu jätkub. Kondoreid oli ka taevas lendamas, kuid eilsete kogemuste põhjal ei hakanud neid enam filmima ... heleda taeva taustal ei jää kaadrid eriti head. Fotol on loodus, kus elavad puumad ja hallrebased.

Üheks eesmärgiks oli liustiku vaatamine, täpsemalt Grey liustiku. Kuid kahjuks ei paistnud see vihmasajus, udus ja pilvedes eriti hästi välja. Kaugus oli ka suur. Siiski oli aimata midagi suurt. Ehk Argentiina poolelt saame liustikule lähemale ja paremini vaadata. Kui seda fotot hästi palju uurida, siis seal keskel mägede vahel nagu midagi oleks ... Kuid ei saa aru, mis täpselt. Nojah, selline kogemus siis siin ...

Üks hea juhtum oli veel, seda siis Laguna Azul´i ääres kämpingus, kus lõunatasime. Jalutasin seal palju ringi ja enne väljasõitu otsustasin end kergendamas ka käia. Kemmerg oli suur ja puidust ning poti juures seistes avastasin põrandale seenelaigu ... puitu lagundava seene leigu ... ei saa ikka tööasjadest lahti, tulevad näe reisile ka kaasa. Proovi küll ei võtnud, aga foto tegin küll. Eks vaatame, mis seen seal kasvada võis. 

Tagasi sõites oli Natšo pisut nukker küll, et puumat ei suutnud meile näidata, kuid kui parasjagu palju mate´t oli joodid, siis läks temagi tuju paremaks. Mate klaas liikus tema, kaasgiidi ja bussijuhi vahel ringi. Nigu rahupiip ... kusjuures Natšo jutu järgi oli see päris tavaline, et oma mate´t jagati isegi võõrastega tänaval. Nojah ... kuidas keegi.

Torres del Paine rahvuspargi ringreisi teekond

Õhtul sõin eelmises blogis kirjutatud lõkkel küpsetatud lammast. Päris hea oli, selline suitsune ja pehme, kuid paar aastat tagasi Horvaatias Pak´i  saarel söödud lambale see vastu ei saanud. Maitsestus ja mahlasus olid Pak´il paremad. Nii see päev mööduski. Kiiresti ja tegevusterohkelt. Puuma otsimisele kulutatud tundidest oli kahju, ma oleks parem istunud kusagil kose ääres ja vaadanud vetemöllu või siis kasvõi mäe otsas tuule käes. Homme ootab meid taas Argeniina. El Calafate ... seal peaks nägema Perito Moreno liustikku. 
 

Järgmine päev ...

See pole maal seinal, vaid vaade minu hotelliaknast ...

 Eelmine blogi ...

Tundub, et vaated hotelliaknast lähevad üha vingemaks. Kui eile vaatasin voodist päikesetõusu, siis täna on mäed hotelliaknale nii lähedal, et välja vaadates on see nagu maal seinal. Väga ilus ja romantiline vaade. Selle rikub vaid vali tuule ulgumine ... sellise vaate juures võiks olla vaikne klassikaline muusika, kuid ei, väljas ulub vinge tuul. See on Kesk-Patagoonia. Jõudsin täna Torres del Paine rahvusparki. Taas kord midagi uut ... Patagoonia üllatab igas kohas uute vaadete ja oludega. Seekord siis supertugeva tuulega. Kuid nagu inlased ütlevad ... pole halba ilma, on vale riietus. Teadsin tuuliseid olusid ette ja mul on vastavad riided olemas. Homme panen selga.

Päev algas väga hea mustikakoogiga hommikusöögilauas ja jätkus lennuga Puerto Montt´i lennujaamast (Puerto Varas´est umbe 30 min autosõidu kaugusel), mis oli selline pisike. Lendasime otse lõuna suunas pisut üle tuhande kilomeetri ja maandusime Puerto Natales´e lennujaamas, mis oli veel pisem kui eelmine. Enamus lennust olid meie all pilved, kuid vahepeal välgatasid ka lumised mäetipud. Lennujaam asus aga täiesti tasasel pinnal mägedest sisemaa poole, üsna Tšiili piiri lähedal. Õnneks võttis meid vastu kuiv ja vahelduva pilvisusega ilm. Eelmisel päeval oli siin olnud tugev vihm ja tuul selline, et inimesed pidid mägedes vahel käpuli liikuma.

Mustkael-luiged Porto Natales´is

Kuna hotell-spa Rio Serrano, mille fotoga ma alustasin, asus aga Puerto Natales´i lennujaamast  üle 70 km põhja pool, siis sõitsime bussiga tagasi põhja poole. Algul tasast maad pidi, siis aga üha rohkem mägisemaid teid mööda. Need mäed erinesid Põhja-Patagoonia mägedest nagu öö päevast. Metsa asemel olid mäenõlvad kaetud madala kidura põõsastikuga, puudusid püstloodis  järsud nõlvad ja teravaid kaljunukke oli väga vähe. Ikka sellised laugemad mäed. Kuid samas voolasid mägede tippudest alla arvukad ojad ja jõed, mis langesid kohati jugadena otsejoonis allapoole ... ega nii lauged need nõlvad ka polnud.

Torres del Paine võttis meid vastu kondori lennuga. Kusjuures oli neid taevas lausa mitu, kuid fotole ei tahnud nad jääda, sest lendasid kõrgel ja taust oli hele. Andsin endast parima, et võimalikult lähedale zoomida ja kaader teravaks saada. Enamus läks untsu, kuid mõni ka õnnestus. Sain kondori lennu ka videolõigule, kuid see oli niru, ei hakka lisama. Meelde tuli aga kondorite lend Mississippi jõe kohal, siis oli neid lausa parvena seal tiirutamas. Ehk homme näen neid ka siin rohkem.

Pärast rõõmustasid mind oma toiduotsinguga veel pistrikupaar. Nad lendasid kõigepealt jõe kohal, kuid seal said kajakate sarnastelt lindudelt peksa ja siis tulid hotelli lähedale põõsastikku uudistama, otse minu kaamera ette. Need peaks olema Chimango Caracarad ... kui mina ja AI ei eksinud. Igal juhul sain väga häid kaadreid nii videole kui ka fotodele. Kaamera zoomist on ikka kasu küll. Linnud olid minus ikka oma viiekümne meetri kaugusel. 

Hotelli jõudes küpsetati seal aias parajasti lammast ... kusjuures tellisin lamba homseks õhtusöögiks ... võibolla saangi samamoodi küpsetatud lambaliha. Loodetavasti. Nüüd õhtul sõin aga eelroaks loomaliha tartarri, mis oli väga maitsev ja pearoaks pikalt hautatud veiseribi, mis polnud just minu lemmiks, kuid kõlbas ära süüa. Pakuti ka veini, kuid ma eelistasin teadagi vett juurde juua. Kõht täis liikusin tagasi tuppa ja istusin akna all ja vaatasin pimenevaid mägesid, mis kattusid pilvedega .. nii ilus ikka ... ei raatsinud kohe kuidagi magama minna. Kuid ka homme on päev ja vaja puhata ... uued emotsioonid ootavad. Kusjuures on nii hea kahe päeva vahepeal oma emotsioonid kirja panna ... otse kuumalt ... sest järgmisel päeva on uued ilusad vaated ja mõtted peale tulemas ning paari päeva pärast on tänased tunded ununenud ... blogi säilitab aga neid aastateks. 

Torre tel Paine ... 

 

 

 

Kuidas vallutada vulkaani ...

Eilne piiriületus ...

 

Uskumatult tore on hommikul ärgata, vaadata voodi olles aknast välja ja nautida päikesetõusu järve ja vulkaanide tagant. Just selline minu tänane hommik oli. Lamasin voodis ja vaatasin, kuidas päike tasakesi mägede tagant välja voolas. Olen paljudes maailma kohtades päikesetõusu nautinud ja see läheb kindlasti top kolme koos Kariibi mere ja Himaalaja mägedega. Mugavuselt aga kindlasti parim, sest ma pole veel kunagi sellist päikesetõusu voodist nautinud. Hotelli nimi, kus ma olen, on Cabańa del Lago ja linn kus ma olen on Puerto Varas. Selline imeline linn. Kui eile siia sisse sõitsime, siis räägiti, et see on turvaline linn. Mina muigasin Varas on turvaline ... sõnade mäng.

Pärast hommikusööki oli plaanis minna vulkaani otsa ronima. Ikka samale Osorno vulkaanile, mida eile sõidu ajal nägin. Vaadates vulkaani poole, ei olnud just vaade kõige paljulubavam, sest pilved katsid peaaegu kogu mäe, vaid tipp paistis välja. Tõotas tulla unune tõus pilvedes. Kuid ega ei saa lasta ennast ilmast häirida, võib rõõmustada, sest vihma ju ei saja. Taas kord vedas ilmaga ... 

Sõitsime neljakesi väikse bussiga mäejalamile ... tegelikult päris kõrgele ... ja hakkasime udus edasi ülespoole marssima. Üks meist, austerlanna, läks tõstukiga. Mina kanadalastega aga mööda jalgrada, sest mis vulkaani vallutamine see on, kui ise ei roni. Nojah, ronimisest polnud juttugi ... tuha ja klibu sees oli pigem üles kahlamine. Vahepeal olid järsemad nõlvad ja siis astusid sammu ja vajusid pool tagasi. Kuna läksin oma tempos, siis kaotasin ülejäänud udus silmist ja läksin täitsa umbes. Kusjuures eksisingi pisut ära ja jõudsin üleval ühe kraatri servale ... vulkaanil võib olla mitu kraatrit. Kusagil udus kuulsin hääli ... nagu siilikese multikas ... siilike, kus sa oled?... Läksin umbes häälte suunas otse läbi selle väikse kraatri ja ... olidki teised leitud. Pärast kaardilt vaatasin, et olin teinud ringi ümber kraatriserva. Panin udus ronimise video  juurde.

Olime täitsa lumepiiril ja edasi minemiseks oleks olnud vaja erivarustust. Seega pidime sellega piirduma ... ja siis äkki hakkas udu meie ümber hajuma, nagu nõiaväel. Üha vähemaks ja vähemaks ja otse meie kohal kõrgus Osorno lumine tipp, mille kõrgus kirjanduse andmetel oli 2660 m ... seega olin umbes poole peal. Tipp oli näha umbes viis minutit ja siis mattus jälle kõik pilvedesse. Just meie jaoks avas taevaisa pilveväravad. Nii kena temast.

Tagasiteel rõõmustas mind veel linnupaar, kes tuha ja laavakivide sees ringi keksis ja toitu otsis. Ilusad linnud, täielik kontrast tuhmile tuhale ja kivimitele. Selle linnu liigiks andis kõikvõimas tehisaru Melanodera xanthogramma ehk inglise keelest otsetõlkes kollane-valjasvint. Ju ta siis on. Igajuhul oli silmale rõõmus. Kahjuks tema kaaslasest ei saanud nii head fotot.

Mäest allaminek läks seekord libedalt ... sõna otseses mõttes ... sest tuhk ja klibu kippusid jala all libisema. Huvitaval kombel ei hakanud põlved valu tegema. Ju siis sobis selline liikumine neile. Õige pea olingi all tagasi ja tõstukiga üleval käinud daam oli juba ees ootamas. Enne lahkumist jäädvustasin veel baaslaagri ees oleva skulptuuri ... see sobis sinna hästi. Temperatuur oli umbes 5-6 kraadi, kuid kolme kihi all oli keha mõnusalt soojas. Ja eks ronimine andis ka oma lisa. Vaatasin oma pulsikella ja ... seekord oli maksimum lausa 162 lööki minutis. Paras trenn.

Edasi suundusime rahvusparki, mis asus Petrohué jõe kaldal. See jõgi algas Todos los Santos´e järvest ja viis vett Estero Reloncani kitsasse fjordi. Selliseid fjorde on Tšiili rannikul väga palju. Kuid nüüd rahvuspargist, mille nimi oli kohalikus keeles Parque Nacional Vicente Pérez Rosales. Selle kõige muljetavaldavam osa oligi jõgi, mis kitsaste kaljude vahel ennast läbi surus ja seejuures meeletult vahutas ja kohises. See oli vee ja kalju võitlus. Kuid kivid on siiani vastu pidanud vaatamata vee pikale purustavale jõule. Kuna seda on foto ja sõnadega raske edasi anda, siis jäädvustasin selle võitluse videole. Unustamatu elamus. Mõtlesin seal Joonasele, kellele meeldib vaadata vete voolamist. Eks satub temagi kunagi sellesse rahvusparki.

Kusjuures sellel jõel pakutakse raftingut ehk kummiparvega allasõitmist. Loomulikult mitte sellest eelmisel videol nähtud kohast, vaid pisut allpool, kus jõgi pole sugugi rahulikum. Ma küll ei kujutaks ennast ette sellise jõe peal kummipaadiga liikumas ... kuid kindlasti on ka selliseid ekstreemspordi harrastajaid. Veemöllust väsinud jalutasin veel pisut vihmametsas ja kuulasin linnulaulu ning seejärel suundusin oma kaaslasi otsima, sest kokkulepitud aeg lähenes. Kahju. Oleks tahtnud veelgi seal aega veeta.

Käes oli lõuna aeg. Seekordne lõunasöök oli plaanis väga eksklusiivses väikses kohvikus, kuhu saamiseks pidime istuma paati ja sõitma üle jõe. Õnneks polnud jõevool selles kohas nii kiire ja kärestikuline. Paadimees oli rahu ise, juhtis oma laevukese üle kiire vooluga jõe ja sahistas siis vastaskalda klibusesse randa kinni. Nii täpselt, et saime otsa sillale astuda. Õppinud mehed ja Tšiili paadid.

Kohvik ise oli vaid mõne lauaga. Pererestoran, nagu meile öeldi. Ja toit, mis lauale toodi oli samuti kohalik. Loomulikult kartulid, sest need on Tšiilis üheks põhitoiduks. Ei maksa unustada, et Euroopasse toodigi kartul Ameerikast. Siis kohalikust jõest püütud kala, mille nime ei suutnud ma meelde jätta. Kurki, tomatit ja salatit ning ports orsottot ... kusjuures nimetasin nad ise seda pärl-odrast valmistatud rooga teistmoodi, kuid maitses nagu orsotto. Mul tuli kohe "Metsast taldrikule" kampaania toidunautimine meelde, kus Meat Market orsottot metssealihaga pakkus. Kahju, et seda mõnusat söögikohta enam Tartus pole. Kusjuures maitses Tšiili orsotto samuti väga hästi, kartulid olid sellised kodused ja kalagi mekkis. See oleks võinud olla vabalt kampaaniaroogade TOP´is... kui seal oleks kampaaniaid olnud.

Kohe söögikoha kõrval kasvas mingi puu, mille all olid sellised imelikud pallikesed. Kohalik teejuht võttis ühe neist ja küsis, mis see on ... ma arvasin teisel katsel ära ... need olid seened. Parasiitseened, mis kasvasid kevadeti puu okste küljes ning mis kõlbasid ka süüa. Meie küll neid ei söönud, kuid huvitavad olid need siiski. Selle seene ladinakeelne nimi on Cyttaria darwinii ... mille esimest korda kogus Darwin ja tema auks nimetasid mükoloogid selle darwinii ´ks. Eestikeelset nimetust sellele seenele ei tea, kusagilt jooksis läbi nimetus india leib, kuid vaid korraks. Seest nägi see seen välja nagu mingi puuvili ... 

Õhtul oli kanadalannal sünnipäeva tähistamine ühes mereandide restoranis. Ma oleks küll eelistanud mõnda muud, sest mereannid pole just minu lemmikud, kuid ühe krabisalati avokaadoga suutsin ikka ära süüa. Isegi merekarbid ... tervelt kaks ... leidsid tee minu kõhtu, kuigi pidin neid eelnevalt ohtra sidruniga leotama ja siis kiirelt alla neelama.  Homme lendame järgmisse kohta Tšiilis - Torres del Paine rahvusparki. Täpsemalt lendame Puerto Natales´isse ja sealt edasi sõidame rahvusparki. Kuid sellest juba edaspidi...

Järgmine blogi ...

 

Väga eriline piiriületus - kolme laeva ja nelja bussiga.

Eilsed seiklused mägedes ... 

Päev algas taas hommikusöögiga. Oleks ka imelik, kui ei algaks. Seekord sõin kõhu veel korralikumalt täis, sest ees ootas pikk ja keeruline päev. Pidime liikuma üle järvede ja mägede Argentiinast Tšiilisse. Mis algul näis lihtne ettevõtmine, kuid … Igal juhul oli korralikult täis söödud kõht mulle toeks. Kusjuures pakuti just täna hommikul korralikult ette valmistatud greipe … no neid ma sõin ära ikka terve hunniku … magustoiduks. Minu lemmikud. Seega võis päev alata. Kuna pärast hommusööki oli veel aega, siis jalutasin hotelli ees pargis ja jäädvustasin seal liikuvaid linde. Lisaks bandurriatele oli seal hulgaliselt muid liike. Mõni oli selline, keda isegi tehisaru ei suutnud üheselt tuvastada. 

Esimene sõit suure bussiga oli suhteliselt lühike, see viis mind koos kaaslastega San Carlos de Berilochest sadamasse, mille nimi oli Puerto Panuello. Meie pagas korjati kokku juba hotellis ja see liikus eraldi transpordiga sadamasse. Uuesti nägime oma kohvreid alles Tšiilis. Sadamas ootas meid juba katamaraan, kuhu laaditi päris suur seltskond peale … kõik ei läinud kaugeltki Tšiilisse, osasid ootas matk kohalikus rahvuspargis Nahuel Huapi järve kaugematel kallastel. Panin tähele, et selle järve vesi oli kristallselge, põhi oli selgelt näha mitme meetri sügavusel. Eks mägijärved ongi selge veega.

Minu seltskond liikus edasi Puerto Blest sadamasse, kus lühikese ootamise järel võttis meid peale kohalik buss ... mis polnud just esimeses nooruses ... ja  liikus kolme kilomeetri kaugusel asuvasse sadamasse Puerto Algre … kusjuures viis tee mööda kahte järve ühendava jõe kallast, kuid kahjuks polnud see jõgi laevatatav. Kuid selle jõe ümber oli ürgne vihmamets. Just ... ka sellel laiuskraadil võib olla vihmamets. Nimelt asub see umbes 41 lõunalaiusel, mis on ekvaatorist päris kaugel. Vihmametsaks loetakse seda sellepärast, et seal sajab aastas üle 5 m sademeid ehk peaaegu 20 mm iga päev. Meie õnneks juhtusime seal olema siis kui vihma piiskagi ei tulnud. Giid soovitas õhtul kasiinosse minna, sest me olla väga õnneliku käega... 

Teine järv oli Lago Frias ja sadam teisel kaldal loomulikult nimega Puerto Frias. Päris pisike järveke, sellest saime kiiresti üle. Kusjuures mõtlesin sõidu ajal, kuidas see katamaraan siia saadi … sest teid siia ei toonud … kahel pool järvesid olid tohutu järsud kaljud … ja sellist suurt laeva kohapeal ikka kokku ei pane… võibolla helikopteriga … või kes teab. 

Seejärel taas bussi peale ja nüüd läks sõit üle mägede ja üle piiri, kuid piirikontroll oli kahel pool orgudes ehk eikellegimaa oli pikk ja piinarikas, sest tee polnud just kõige parem. Loksutas mis hirmus. Piiriületus oli väga eriline, sest mägedes piiril polnud kedagi ... ei piirivalvet ega piirijoont. Mingid vanad puidust postid olid ja kahel pool märgid, et siin algab uus riik. Ma siis jalutasin kahe riigi vahel ja mõtlesin, et kummas meie buss on ... olime kahe bussiga teel. 

Tee ääres oli mitmeid kauneid jugasid ja koskesid. Õnneks peatas buss kahe piiripunkti vahel mägedes mitu korda, nagu turismibussile kohane ja siis saime jalga sirutada ja fotosid teha. Kõige huvitavamad olid tegeliku piiri kohas jäädvustatud fotod. Ja Tšiili poole peal sain kaadrisse lisaks ilusale kosele ühe väga huvitava sisaliku ning … uskuge või mitte … väga mürgise tarantli, kes oli pagana suur. Selline paraja käe suurune karvane elukas. Nii lähedalt nägin tarantlit looduses esimest korda ... ja veel nii suurt. Liikus ta väga kiiresti,  kuid mina olin veel kiirem ja sain lühikesefilmilõigu tehtud enne kui see elukas ennast rohu sisse peitis. Ehk oleks saanud veelgi, kuid oli aeg lahkuda. Kusjuures filmilõiku tehes ei mõelnud hetkekski eluka ohtlikkusele ... kuid bussis tagasi olles hakkasin arutlema, et mis oleks siis saanud, kui ta mulle jala peale oleks roninud ... uhhhh. Sisalik polnud pooltki nii jube ...

Edasi sõites oli kahe piiripunkti vahel üks buss rikkis ja juht nõutult selle kõrval seismas. Vaeseke … see tuletas meelde filmi Lennujaamas, kus Tom Hanks´i kehastatud mees jäi kahe piiripunkti vahele ja ei saanud kummalegi poole … loodetavasti sellel mehel nii kehvasti ei läinud. Ja meil ka mitte, sest üsna pea jõudsime teise poole mägesid Tšiili pinnal asuvasse piiripunkti.

Tšiili piirivalves ja tollis ootas meid pikk ja piinarikas protseduur. Passikontroll oli hetkeline, kuid kohvrid ja kotid tulid nende omanikel avada ning selle sisu võeti välja või siis kobati kätega läbi. Ka minu tihkelt pakitud kohver tuli avada ja tolliametniku käed kobasid minu jalanõusid ja musti trussasid. Nojah, otsisid need käed ju toiduaineid. Enne tuli esitada deklaratsioon, et minu kotis midagi keelatut pole. Kusjuures mul oli kotis paar šokolaadi, mille olin kodustele kingiks ostnud, kuid need ametnikke ei huvitanud. Otsiti toiduaineid, mis võivad Tšiilis kasvama või lagunema hakata ja nende loodust võõrliikidega reostada … kohe minu kõrval oli ühel sakslannal kotis pakk maapähkleid ja temaga peeti maha tõsine vestlus, et miks ta seda ei deklareerinud. Kuid piisas siiski vabandamisest ja unustamisele viitamisest. Tegelikult polnud see kontroll üldse nii karm… kui oleks tahtnud, siis oleks võinud kasvõi kilo seemneid üle viia. Kuid milleks. Igal juhul läks siin tollis oma poolteist tundi. Sest kontrollitavaid oli palju. 

Oodates sai kohalikku asulat vaadatud, selle nimi oli Peulla. Kusjuures kohalikud nimetasid seda linnaks … kus pidi elama alaliselt tervelt 85 elanikku. See asula tuletas meelde väga Ruhnu saart, sest sinna sai vaid laeva või lennukiga. Samuti olid seal sõitvad autod päevinäinud, sest uusi autosid sinna toimetada oleks väga raske ning samas ei kontrolli neid seal kohapeal keegi. Lühikese rajaga lennuväli ikka oli … kriitilisteks olukordadeks …  nagu Ruhnuski. Erisus oli vaid selles, et Ruhnu on eraldatud muust maailmast merega, kuid Peulla mägedega… ja järvedega. Fotol on Peulla sadam, kus parajasti on grupp noori kooliõpilasi, kes seal loodust uurimas käisid. 

Kuid lõpuks saime minema ja ootas viimane laevasõit üle järve Lago Todos los Santos. Taas kord katamaraaniga, kuhu mahtus oma paarsada reisijat. Sain laiutada üle kolme istme, kuid laeva keskosas. Polnud eriti hea, sest aknast välja ei näinud... pidin käima väljas tekil fotosid jäädvustamas. Selle reisi ajaks olingi juba nendest järve kallastel kõrguvatest mägedest tüdinud… mõtleks, järsud lumiste tippudega kustunud vulkaanid ja muud mäed. Eks mõne foto ikka tegin, kuid mitte enam nii palju kui alguses. Vaid ühe eriti kobakast kustunud vulkaanist jäädvustasin rohkem fotosid, sest see kõrgus nii kaunilt õhtusel päikesepaistel ja pilvedes. Selle vulkaani nimi oli Osorno ja selle juurde peaks järgmisel päeval lähemale minema...

Viimase sadama nimi oli seekord Puerto Petrohué. Seal ootas meid juba mugav suur buss, millega saime päeva lõpp-punkti Puerto Varas´esse. Päris väsitav reis oli ... justkui ei teinudki midagi, kuid väsimus oli suurem kui eilsel mägede ringreisil autoga. Jajah. Istumine väsitab. Õnneks oli hotell imeilusas kohas ja suure mugava voodiga ... ja pärast õhtust väikest supiportsu läksin kohe voodisse ... uni tuli uksest sisse, puges minu silma sisse ...

Vulkaani vallutamine ...