Hommikul viimane vaade hotelliaknast mägedele, siis taas asjad kokku ja bussile ... seekord oli sõita pisut alla 400 kilomeetri Torres del Paine rahvuspargist El Calafatesse, mille lähedal asub Los Glaciares´e rahvuspark. Alustuseks sõitsime taas läbi rahvuspargi territooriumi ja saime paremaid fotosid kohalikest mägedest, sest hommik oli kena, mõnede rünkpilvedega. Võrreldes eilsega ikka täitsa erinev. Mägedes vahelduvad ilmastikuolud kiirelt.
Teekond osutus aga nii huvitavaks. Kõigepealt nägime tavalist Patagoonia gaucho´t ehk siis rändkarjast oma koertega. Ratsutas rahulikult ja uhkelt oma teed ja ei teinud meist väljagi. Ta polnud mingi vabaõhumuuseumi artist, vaid kontrollis oma valdustes olevat karja. Sealsed lehmad ja lambad liiguvad ju vabalt suurel territooriumil ja nosivad rohtu.
Maastik on rannikust eemale liikudes hoopis midagi muud ... mäed on asendunud tohutute pampadega, kus nii kaugele kui silm ulatub on rohu ja madala põõsaskattega lauskmaa. Midagi sarnast Põhja-Ameerikaga mandri keskosaga, kus kahel pool teed on tohutud lauskmaad. Hea piirkond karjapidamiseks. Korraks vilksas üle tee ka mingi kiskja ... kas suur hall rebane või isegi puuma ... kuid täpselt ei näinud.
Küll aga nägin hästi ja sain fotole ning videole tee ääres liikuvaid nandusid (ld Rhea pennata). Neid linde pole maailmas just väga palju, kuid just siin, Patagoonias, võib neid kohata täitsa karjade kaupa. Need võimsad linnud liikusid suursuguselt mööda pampat ja otsisid endale toitu. Neid nimetatakse ka nimega Darwin´s rhea, sest just see kuulus mees on neid esmaselt kirjeldanud.
Järgmisena nägime teest kaugemal veekogu ääres flamingot toimetamas. See oli üllatus, et sellisel laiuskraadil (53) elab flamingosid. Arvasin kogu aeg, et need on soojamaa linnud. Kuid jah, ka tehisaru ütles mulle, et nii Tšiilis kui Argentiinas elab laguunide ja soolajärvede ümbruses flamingosid. Taas uus teadmine. Fotol on näha ka teisi veelinde, keda leidus selles piirkonnas arvukalt.
Piiriületuseks jõudsime Tšiili Cerro Castillo asulasse, kus ei tundnud keegi huvi meie pagasi vastu, käisime korraks vaid mingis passikontrolli majakeses ja saime kiirelt templi passi, et lahkusime riigist. Ka Argentiina poolel Paso Río Don Guillermo´s ei tundnud keegi huvi pagasi vastu ... olin väga üllatunud, sest mäletan, kuidas eelmises piiripunktis kohvrid avati ja läbi kombati. Kusjuures ei vaadatud ka Tšiilisse sissesõitjate pagasit. Nojah ... eks nad ise teavad, mida teevad.
Argentiina poole peal jätkus lõputu pampa. Sadu kilomeetreid väga hõredalt asustatud piirkonda. Vaid ühel teede ristumise kohal oli imepisike asula, kus oli tankla, väike hotellike ja mõned majad nende ümber. Selle asula nimeks oli La Esperanza. Seal oli väike peatus, et tualetis käia ning toitu osta. Mina jalutasin tanklapoes käimise asemel ringi ning vaatasin seda külakest. Üle hulga aja oli selles kohas ka telefoni ja internetilevi ... mida keset pampat ei tasunud otsidagi. Nii sai Natšo helistada Perito Moreno liustiku külastamise asjus ... ja saime teada kurva tõsiasja, et järgmisel päeval on terves selles piirkonnas sh El Calafate linnakeses kõik teed ja asutused suletud, sest oodatakse tormist ilma. Tuuleiilid võivad ulatuda kuni 40 m/s ja sademeid tuleb üle 30 mm. Kurb, aga ilmastiku vastu ei saa. Tõotab tulla hotellis istumise päev.
Homse päeva suhtes on väike mure ... kuid eks näis, mis elu toob ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar