El Calafate linnakesest ...
Kui El Calafate linnakeses pettusin, siis liustik oli võimas, seda tasus vaatama minna. Kõigepealt vaatasin seda ülevalt mäe pealt ja siis laevalt kohe liustiku kõrvalt. No midagi sellist polnud ma enne näinud. Mägede vagel orus tohutu suurel maa-alal oma seitsmekümne meetri kõrgune ... või kõrgemgi ... jääväli. Kusjuures mitte paigal seisev stabiilne jääväli, vaid pidevalt liikuv. Kirjanduse allikate põhjal oma kaks meetrit päevas. Selle liikumisega aga kaasnevad pinged jäämassis ja need pinged avalduvad aeg-ajalt tekkivates lõhedes ja pragudes. Pragude tekkimisega kaasneb tohutu müra, nagu äike oleks ... uhhhh ... sain
selle ka videole. Mürin seguneb küll tuule mühinaga, kuid on siiski eristatav.
See liustik on osakeseks Lõuna-Patagoonia jääväljast, mis on maailma suuruselt kolmas mageveereserv. Suurim on loomulikult Antarktis. Jää tekib Andide mägedes ja valgub tasakesi sealt allapoole orgudesse. Nii moodustubki see tohutu jääväli. Jää ulatub nii kaugele kui silm ulatub ja kaugemalegi veel. Mõned päevad tagasi
Tšiili poolt nähtud Grey liustik on osake sellest suurest jääväljast. Ainuüksi selle liustiku suuruseks mõõdeti paarkümmend aastat tagasi 254 m2, kahjuks on liustik sellest ajast tänaseni oluliselt vähenenud.
Lähedalt vaadates oli liustiku serv nagu suurte jäätükkide kogum, mis aeg ajalt liustikust lahti murdusid ja siis Argentiina järve vette prantsatasid ja kaugemale ujusid. Laev pidi laveerima nende suurte jääkamakate vahel, et mitte "Titanikut teha". Kuid liustiku servast kaugemal oli jäämass ühtlasem ja selle pinnal oli võimalik ka kõndida ... kuid lõhesid esineb mujalgi ja peab olema ettevaatlik. Mina jää peale kõndima ei tükkinud, kuigi ka selliseid artaktsioone pakuti.
Ei teagi, kui palju fotosid ja
videoid ma sel jäädvustasin ... vaatamata jääkülmale tuulele, mis laeva vööris lõikas nagu noaga. Käed olid üsna pea külmast kanged. Vahepeal aparaat käes värises ... Õnneks sai pähe pandud talvine müts, see pidas tuulele vastu ja vähemalt ei jäänud haigeks. Igal fotol oli jää erinev, sest erines valgus ja vaatamise suund. Vahel tuli päikegi välja ja siis oli jää taas teistsugune. Kusjuures sõltus jää värv ka selle vausest. Valge jää oli värskem kui sinine jää ... ja vahel oli jää sisse külmunud ka pinnaseosakesi ja kivirahne ... Ohh mis ilu ja võimsus igalt poolt vastu vaatas.
Kuid ilusaid vaateid jagus ka mägedele ... laev pööras end liustiku ees nii ja naapidi ja vahel sain nautida ka vaateid ümbritsevatele mägedele. Nagu fotolt näha, on järves ujumas hulgaliselt liustikust lahti murdunud jäämägesid. Ei maksa unustada, et jäämäel on nähtav vaid umbes kümnendik osa ... jää mahukaalu arvestades ... ja ülejäänud 90% on vee all.
Nojah. Ei saa ju siia blogisse kõiki jäädvustatud fotosid panna ... ja emotsioone. Ning ega me seal jäävälja ääres lõputult ka saanud passida. Nii tuligi taas teele asuda, seekord siis lennukiga
Ushuaiasse, mis on maailma kõige lõunapoolsem linn... vähemalt argentiinlaste arvates. Tšiili elanikud nii ei arva, nende arvates on selleks hoopis nende territooriumil olev
Puerto Williams... Kuid mina arvan ka, et Ushuaia on kõige lõunapoolseim linn ... Asub see linn saarel ... Isla Grande de Tierra del Fuego ... sellise keerulise nimega saarel.
Hotell, kuhu mind paigutati, oli viisakas. Sain oma valdusse lausa köögi ja magamistoaga hotellitoa. Ma ei kavatse küll kööki kasutada, kuid võimas siiski. Hotell ise on laeva kujuline ja selle tipust saab vaadata linna ... kuid seda ehk teine kord, sest kõht nõudis oma ... läksin kohe sööma. Liustiku vaatamise ja lendamisega olin söömise täitsa ära unustanud.
Tohutu suur tenderloin steik, mis oli parajalt seest punane, maitses imehästi. Ei teagi, kas oli tühi koht selleks "kõige paremaks kokaks" või oligi see lihatükk nii hästi valmistatud. Ka serveerimise poolest oli toit imeilus. Igal juhul nautisin seda täiega. Juurde jõin taas limonaadi, mis Argentiinas tähendab käsitsi valmistatud pressitud sidrunist tehtud jooki. Kõrval olevad kartulid olid taas koorega hautatud, see on vist siinkandis traditsiooniline.
Homme ootavad meid pingviinid ja muud mereelukad, kes siinkandis ringi liiguvad. Antarktikani on vaid umbes tuhat kilomeetrit...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar