Torres del Paine ... seekord puumat ei näinud

Eilse päeva blogi ...

Siiani on kulgenud Patagoonia reis ülihästi, kindlalt üle ootuste ... Reisi seitsmenda päeva ... kui siialendu mitte arvestada ... hommikul kogesin taas midagi uut. Hommikusöögi lauas oli muude mahlade juures joogiks "red detox juice", mida ma varem polnud joonud. Kui hakkasi internetist uurima, mis jook see on, siis sain tehisarult vasteks - punastest puu- ja köögiviljadest valmistatud värske mahl, mida sageli seostatakse antioksüdantidega. See ei “puhasta” keha mürkidest, kuid on toitaineterikas ja värskendav ... Nojah, mekkisin ja mõtlesin, mis koostisosad seal on ... keel tuvastas granaatõuna, mingi tugeva maitsega taim ... angervaks ja vist mingi hibiskus ... kerge ingver oli ka tunda ja ... rohkem ei saanud aru. Igal juhul päris tugev maitsete miks. Ei joonud seda üle ühe klaasi, sest ei tea kuidas keha antud joogile reageerib.

hommikusöögilaud ...

Ja vaated hotell-spa Rio Serrano´s minu toa akna taga muudkui vaheldusid ... pilved, päike ja muud komponendid ju kogu aeg muutusid.  Üks vaade üks vaade huvitavam kui teine. Vaid tuul vuhises ühtlaselt (video). Mingil hetkel ilmus eikuskilt välja pilvede taustale vikerkaar ... või oli see päike, mis saatis oma läike pilvedele ... ohh ... taas ilus vaade. Nii võib ju päev läbi istuda ja nautida vaateid, kuid ei ... kella poole kümne ajal tuli buss ette ja ringreis Torres del Paine rahvuspargis võis alata. Selga panin soojad tuulekindlad riided ja kaasa võtsin kaamera ning joogipudeli. Enne õhtut hotelli vaateid nautima tagasi ei saanudki. 

Ja tuule- ja vihmakindlaid riideid oli hädasti vaja, sest tuul oli väga vali ja aeg-ajalt sadas vihma. Vahepeal koguni kõvasti, kuid see juhtus enamasti sõidu ajal. Esimene peatus oli Lago Pehoé juures. Seal sain tunda tuule jõudu (video). Väga ilusad vaated, kuid püsti seista oli tõsine probleem. Sellel saarel paiknes rahvuspargi esimene majutusasutus ja on seda siiani. Kusjuures pidi seal järvepõhjas olema tohutul hulgal päikeseprille, mütse, salle ja muid esemeid, sest üle silla minnes võttis tuul kaasa kõik, mida võtta andis. Vahel pidid ka inimesed ujuma.

Jugasid, koski, kärestikke ja muid mägijõgedele omaseid nähtuseid oli aga iga nurga peal. Üks võimsam kui teine. Eriti palju oli neid Rio Paine peal, sest see oli suur ja lai jõgi ning ei mahtunud tihti kaljude vahel voolama. Selliseid koski ja kärestikke oli seal mitmeid. Ilusad ja võimsad. Jäädvustasin neid nii fotodele kui videotele. Huvitav oli ka see, et jõgede värvid olid erinevad ... see tulenes maastikust, kust nad voolasid ... kandsid enesega kaasa pinnaseosakesi või lahustunud mineraale. 

Tee ääres sõi palju guanaco´sid, kes on laamade üks eriliike. Neid võis kohata igal sammul, olid teised päris julged, kuid inimest enda juurde ikka ei lasknud. Need rohusööjad on põhiliseks toiduks puumadele, selle piirkonna suurimatele kiskjatele. Kusjuures puumasid me vaatama läksimegi, kuid ... kahjuks polnud sellise koerailmaga puumasid kodunt välja lastud. Nii ei näinudki me ühtegi sedaliiki kasslast. Kahju, kuid mis teha. Samas oli mul hea meel, et nende nägemiseks ei olnud lollusi tegema hakatud ... näiteks metsikute loomade söötmist või siis muul viisil juurde meelitamist. Las puumad elavad rahus ... 

Aga hallrebast nägin küll. Fotole ei suutnud jäädvustada, kui sain päris pikalt tema liikumist jälgida. Algul arvasin, et mingi koiott ... kuid pärast vaatasin järgi, et selles piirkonnas elavad hallrebased. Jajah, linde on siin hulgaliselt ja rebastele toitu jätkub. Kondoreid oli ka taevas lendamas, kuid eilsete kogemuste põhjal ei hakanud neid enam filmima ... heleda taeva taustal ei jää kaadrid eriti head. Fotol on loodus, kus elavad puumad ja hallrebased.

Üheks eesmärgiks oli liustiku vaatamine, täpsemalt Grey liustiku. Kuid kahjuks ei paistnud see vihmasajus, udus ja pilvedes eriti hästi välja. Kaugus oli ka suur. Siiski oli aimata midagi suurt. Ehk Argentiina poolelt saame liustikule lähemale ja paremini vaadata. Kui seda fotot hästi palju uurida, siis seal keskel mägede vahel nagu midagi oleks ... Kuid ei saa aru, mis täpselt. Nojah, selline kogemus siis siin ...

Üks hea juhtum oli veel, seda siis Laguna Azul´i ääres kämpingus, kus lõunatasime. Jalutasin seal palju ringi ja enne väljasõitu otsustasin end kergendamas ka käia. Kemmerg oli suur ja puidust ning poti juures seistes avastasin põrandale seenelaigu ... puitu lagundava seene leigu ... ei saa ikka tööasjadest lahti, tulevad näe reisile ka kaasa. Proovi küll ei võtnud, aga foto tegin küll. Eks vaatame, mis seen seal kasvada võis. 

Tagasi sõites oli Natšo pisut nukker küll, et puumat ei suutnud meile näidata, kuid kui parasjagu palju mate´t oli joodid, siis läks temagi tuju paremaks. Mate klaas liikus tema, kaasgiidi ja bussijuhi vahel ringi. Nigu rahupiip ... kusjuures Natšo jutu järgi oli see päris tavaline, et oma mate´t jagati isegi võõrastega tänaval. Nojah ... kuidas keegi.

Torres del Paine rahvuspargi ringreisi teekond

Õhtul sõin eelmises blogis kirjutatud lõkkel küpsetatud lammast. Päris hea oli, selline suitsune ja pehme, kuid paar aastat tagasi Horvaatias Pak´i  saarel söödud lambale see vastu ei saanud. Maitsestus ja mahlasus olid Pak´il paremad. Nii see päev mööduski. Kiiresti ja tegevusterohkelt. Puuma otsimisele kulutatud tundidest oli kahju, ma oleks parem istunud kusagil kose ääres ja vaadanud vetemöllu või siis kasvõi mäe otsas tuule käes. Homme ootab meid taas Argeniina. El Calafate ... seal peaks nägema Perito Moreno liustikku.