Minu auto rentimine ja ringreis kujunes üle ootuste eriliseks. Olin ju kasutanud selle ette valmistamiseks oma väheseid teadmisi sellest piirkonnast, arvutist leitud informatsiooni ning locuse- ja googlemapsi kaardirakendusi. Lihtsalt valisin ühe ringi mägedes, kus sai vahepeal matkata, pisut ronida ja kauneid vaateid nautida. Kokku läbisin umbes 270 km, mis on paras ühe päeva sõit. Kuid nüüd kõigest algusest.
Alustasin päeva kella seitsme ajal hommikul korraliku hommikusöögiga. Taas kord sain nautida neid väikseid mõnusaid juustu-saiapätsikesi, mis meenutasid pisut meie tuuletaskuid, kuid olid palju väiksemad ja mida ma mõned aastad tagasi Brasiilias olin söönud. Kasutasin neid leiva asemel. Hommikusöögi laud oli siin rikkalik. Jäin rahule ja sain kõhu täis.
Auto ja liiklusega sain kohe hakkama, sest olin eelmisel päeval jälginud kohalikku liikluskultuuri. Sain aru, et siin sõidetakse üherealisel teel kahes reas ja linnades on tihedalt eelmise auto sabas sõitmine, et teised vahele ei trügiks. Esimene sihtmärk oli sõita teisele poole järve ja vaadata San Carlos de Bariloche´t sealtpoolt. Kahjuks polnud autol kaardirakendust ja sellepärast kasutasin googlemapsi kaarti ning olin selleks ostnud 1,5GB internetipaketi. Kusjuures telefonilevi oli alguses kenasti olemas, kuid teatud hetkel mägedes kadus hoopiski pikaks ajaks ning pidin kasutama Locusmapsi rakendust, mis töötas ka offline. Hea on alati omada sellist võimalust, sest kunagi ei tea, mis juhtub andmesideühendustega.
Esimesed paarkümmend kilomeetrit olid "igavad", sest neid vaateid ja olukordi olin ma juba näinud. Tõsi, see hommik oli eelmisest pilvisem ja seetõttu olid ka vaated pisut teistsugused. Lumised mäetipud oli mattunud pilvedesse ja valgus samuti hoopis teine. See väike linnake aga ei paistnud loodusest üldse välja. Mäed olid linna kõrval palju võimsamad. See vaade polnud midagi erilist, sõitsin edasi järgmise sihtmärgi poole, milleks oli teine, veel väiksem linnake järve teisel kaldal, mida kutsuti ka rikkurite linnakeseks, sest sinna olid rajanud oma puhkemajad paljud kuulsused.
Selle linnakese nimeks oli Villa la Angostura. Mis paiknes sopilise järve loodeosas ning kus seisis nii järvel kui ka kaldal tohutu hulk eri suuruses paate ja kaatreid. Mitte suuri merekaatreid, vaid väikseid järvel sõitmise kiirkaatreid. Asus see linnake aga Nahuel Huapi rahvuspargis, mis laius samanimelise järve põhjakaldal. NB! Lõunakaldal asus siis San Carlos de Bariloche.... kuid järv ise oli nii sopiline, et raske oli määratleda kallaste ilmakaari. Villa la Angostura polnud midagi erilist. Silma torkas see, et selles linnakeses oli oluliselt rohkem puidust maju ning nagu juba kirjutasin, palju kaatreid. Kuna tegemist oli rahvuspargi territooriumiga, siis oli ka palju metsa. Kuid linnad polnud minu eesmärgiks. Sõitsin edasi.
Üsna pea keerasin suurtelt teedelt kõrvale ja ... alles siis läkski huvitavaks ja eriliseks. Loomulikult muutus ka tee palju kehvemaks ja hakkas vihma tibutama, kuid see polnud probleemiks. Panen siia väikse sõiduvideo, et oleks näha ee ja ilmaolusid. Peagi jõudsin teise järvekese kaldale, mille nimeks oli Lago Traful, mis oli küll väiksem kui eelmine, kuid minu arvates oli palju erilisem. Selle järve kaldal patseeris hulgaliselt veelinde. Fotol peaks olema mets-nösuhani (Chloephaga poliocephala), vähemalt nii määras mulle selle liigi tehisintellekt. Neid linde nägin veel paljudes kohtades. Väga erilised olid ka selle järvekese kaldal kõrguvad mäed, mis paistsid silma oma sakiliste vormidega.
Väikseid järvekesi oli piirkonnas palju, kuid kuna ilm oli pilvine, siis paistsid järved hoopis teistsugused, kui neid kaldal reklaamivatel fotodel oli kujutatud. Lumiste tippudega mäed olid varjatud tihedate pilvedega ning metsad mägede kaldal olid mornid ja tumedad. Kuid eks omapäraselt ilusad ole ka need vaated. Ilma ei saa valida, seda tuleb võtta sellisena nagu ta parajasti on. Lisan siia kaks fotot, millest ühel on kujutatud järv hetkel ja teisel plakat, milline on vaade selge ilmaga. Leidke kümme erisust 😊.
Minu järmiseks sihtmärgiks oli Cantarose joa külastamine, mis asus Traful´i järve suubuval jõel. Kusjuures oli see juga ka meie algses reisiplaanis, kuid grupijuht oli selle millegipärast välja jätnud. Alles siis, kui olin matka joa juurde ette võtnud, sain aru, miks see välja jäeti.... teekond joa juurde oleks olnud päris mitmele meie grupist üle jõu käiv, sest tuli ronida nii kahjuservi mööda kui turnida üle puujuurte ja mahalangenud tüvede. Kuid mulle see matk meeldis. Vihm oli järgi jäänud ja loodus säras mulle kõikjal vastu, isegi päike näitas aeg-ajalt oma nägu. Kõige rohkem meeldis mulle see ürgne loodud, kus vanad mahalangenud puud olid risti-rästi metsa all, kus linnud kevadiselt laulsid ja kus matkarada oli sillutamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar