Aktiivne päev Bohol´i saarel ... imelised väiksed Tarsier´id.

Pärast kosutavat puhkepäeva tuli taas aktiivne reisipäev, seekord Bohol´i saarel, kus lisaks kõigile muudele toredatele tegevustele sai vaadata ka imepisikesi esikloomalisi Tarsier´e. Kuid kirjutan ikka kõigest järgemööda....

Hommik algas mulle pool viis, kui päike veel tõusnud polnud. Panin kiirelt asjad kokku ja ... autovõti oli kadunud ... õnneks leidsin selle pärast lühikest paanikahetke arvutikoti põhjast ... ei suutnud meenutada, kuidas see sinna sai. Nojah, kuumus teeb oma töö. Kuid pisut enne kella viite olid autol hääled sees ja kimasin läbi tiheda liikluse taas Cebu City poole, kust pidi minema laev Bohol´ile. OceanJet, mille laevad sõidavad iga tund Cebu ja Bohol´i saare vahet. Pileteid polnud ette ostnud, lootsin need saada sadamast.

Sadamasse jõudsin 6:22 ja sain auto kenasti pargitud sadama ette (20 PHP / tund). Kohe sadama väravas hakati mulle pakkuma pileteid, pisteti paber ette ja paluti kirjutada nimi ja ID andmed sellele ... ise korrutas, kiiresti, sest laev kohe väljub. No selliseid isehakanud piletimüüjaid olen varemgi kõikjal kohanud ja loomulikult ei kasutanud ma nende teenust. Suundusin piletikassasse ja sain seal kenasti ja kiiresti vormistatud pileti Cebu City - Tagbilaran Bohol. Tõsi, ID kaarti oli tõesti vaja ... või passi. Ma andsin ID kaardi. Turistiklassi pilet maksis 1000 PHP´d ehk siis umbes 14,2 eurot. Võtsin selle, sest seal on hea konditsioneeriga ruum. Veel oli valikuvõimalustes avatud laevatekk ja bisnessklass.

Sõidust pole midagi kirjutada ... kaks tundi ... umbes sama vahemaa ja sõidupikkus mis Tallinnast Helsinkisse. Kulges kiiresti. Sadamas leidsin telefoni teel kiiresti oma giidi/autojuhi üles ja sõit läks lahti. Tee peal sain teada, et giid on 52 aastane ja kogu oma elu elanud Bohol´il. Näitas, kus tema vanaema oli elanud ja tundis seal igas kohas kedagi ning vestles nendega rõõmsalt. Alustasime kõige kaugemast punktist ehk siis šokolaadimägedest Carmen´i külakese juurest. Seal polnudki sellist tunglemist, nagu ootasin, kuid turiste ikka oli ...

Ronisin minagi ühe šokolaadimäe otsa, päris mitusada trepiastet oli. Kusjuures astmed olid väga halva suurusega ... minu jaoks ... sest sealt ülesminek tundus tippimisena. Ma siis võtsin kaks astet korraga, siis oli paras. Kohalikud tippisid kenasti kõrval. Üleval olid tõesti kenad vaated ja Chocolate Hills ehk siis Sokolaadimäed olid vaatamist väärt. Nigu väiksed mügarikud või trühvli-šokolaadikommid keset tasandikku.

Droonid polnud sellel platvormil lubatud, kuid leidsin tagasi minnes eraldi drooni lennutamiseks mõeldud ala ... no kui juba selline ala on, siis loomulikult lennutasin ka mina oma pisikest drooni. Ja sain veel väga häid kaadreid nii šokolaadimägedest kui ka vaateplatvormidest. Kõrgemalt oli rohkem "komme" näha ja vaated kaunimad.

Kuid jah, ega seal kaua midagi vaadata polnud, sest ilus küll, kuid natuke ühetülbaline, pole eriti vaheldust. Ja loomulikult oli ka kuumus täitsa korralik, väljas oli 33 kraadi sooja. Õnneks olid taevas rünkpilved, mis enamasti päikese varjasid. Päikese käes kõrvetas ikka korralikult. Minu autojuht ootas mind alumises parklas, sest üleval oli vaid väljumis-sisenemiskoht. Mõtlesin rõõmuga, et ma ei pidanud autot ise parkima ... oleks pidanud veel mitu kilomeetrit parklast mäkke ronima. Nüüd aga helistasin alla minnes ja kõpsti, auto tuli kohale ... hääle teel juhitav auto 😐

Järgmine peatus oli Pangas Falls Bilar´i külakese lähedal. Kartsin, et ka sellel joal on veepuudus, kuid ei, see oli päris korralik. Võtsin jalad paljaks ja ronisin vette. Mõned ka ujusid, kuid ma ei hakanud sellele aega kulutama. Auto oli konditsioneeriga ja eriti ülekuumenemist polnud. Ilus väike joakene. Vesi eriti kõrgelt ei langenud, kuid juga oli piisavalt lai ... ja ilus. Vesi oli aga soe ja kivid põhjas libedad. Liikusin nagu lehm jää peal ... käed-jalad laiali ja olin iga hetk valmis vette sumahtama, kuid õnneks seda ei juhtunud. 

Siis saabus Bohol´i retke tipphetk. Selleks oli Tarsier´ide kaiseala, kus sai vaadata ja jälgida neid pisikesi ahvisarnaseid esikloomasid. Nende jaoks oli seal kõik pesakesed töötajate poolt ette valmistatud ja nad tundsid end seal päris turvaliselt selles suures maailmas. Iga isendi juures istus kohalik töötaja ja jälgis, et "suured" inimesed neile viga ei teeks. Samuti polnud seal soovitatav kõvasti rääkida ega välguga fotosid jäädvustada. 

Sain ühe sellise väikse loomakese ka kenasti videosse ... siis kui ta end sügas. Väga imelised kaadrid. Neid oli seal ikka päris palju, giidi sõnul üle viiekümne isendi. Loomulikult olid nad kaitse all ning nende eest hoolitseti hästi. Ma sain kaaneraga korralikult lähedale suumida ning siis tundusid nad päris suurtena. Neil olid väga erilised käpad ja pikk-pikk sile saba. Ja suured silmad ... nagu öökullil. 

Mõned neist magasid, mõned vaatasid huviga külastajaid ja mõned lihtsalt olesklesid. Kõigil oli varjuks suur leht valitud ning hoidsid kinni mõnest puuraost. Veetsin selles kohas üle tunni aja, sest oli mida vaadata ja filmida. Panen veel ühe video siia. Neid loomakesi võiski vaatama jääda ... nii nunnud ja erilised. Kuid tahtsin ikka õhtuks hotelli tagasi jõuda ning suundusin edasi. Mälestuseks ostsin suveniiripoest natuke nänni ka kaasa. Et oleks pärast mida meenutada ... mõned T-särgid ja magneti külmkapile ... kus neid juba palju rivis on.

Kuna hommikusöök jäi varajase väljumise tõttu söömata ning olin toitunud lõunani ainult veest ja kaunitest vaadetest, siis oli kõht parajalt tühi. Selle mure lahendamiseks suundusin nüüd Loboc´i külakesse, kust jookseb läbi samanimeline jõgi. Mööda seda jõge sai praamiga sõita ning samal ajal pakuti bufeelauas lõunasööki. Kaks kärbest ühe hoobiga. Kell oli juba pool kaks ning oli ka aeg. Jõudsin esimesena sellele praamile, kuhu mind suunati ... neid oli seal oma kümmekond ... ja sain puutumata söögilauast foto jäädvustada. Seal ikka oli roogasid. Erinevaid riisiroogasid, nuudleid, sea-, veise- ja kanaliha ning kala erinevates serveeringutes ja igasugu magusaid ampse, puuviljadest rääkimata. No mis sa hing veel soovid. Pugisin end eestlaslikult korralikult täis. Reis kestis üle tunni ja selle ajal oli aega erinevaid palasid valida ning nautida.

Sõidu ajal mängis mingi duo ilusaid pillilugusid ning kallastel vaatas vastu metsik džungel. Võtsin selle melu ka videosse, kuid kuna sel oli muusika, siis youtube viitas autoriõigustele ja keelas selle üleslaadimise. Kusjuures ei liikunudki see praam ise, vaid selle tagaosas lükkas-tõmbas praami väike paadike. Väga oskuslikult. Ei põrganud me vastu kallast ega teisi praame.

Jões oli liikumas palju huvitavaid kalu, ujus kohalikke lapsi, kes end jäe kohale kaardunud palmipuudelt alla jõkke kukutasid ning ühes kohas tehti ka peatus ning meid tervitasid tantsijad ja kitarristid. Tund möödus imekiiresti ning peagi olime alguspunktis tagasi. Kuid nüüd oli minu kõht hoopis teises olekus kui praamile tulles. Positiivsetest emotsioonidest rääkimata. 

Kalad Lobac´i jões

 

  No vot ja oligi kell saanud kolm ning oli aeg hakata tagasi liikuma, sest Boholi sadamast oli tagasi veel neli tundi liikumist ja tahtsin normaalsel ajal tagasi hotellis olla. Sain pileti 16:20 OceanJet´ile ning liikusin tagasi. Kusjuures läks tagasitee palju kiiremini kui sinna sõit, sest oli mida meenutada ja millele mõeldes omaette naeratada. Taas üks ilus reisipäev oli mööda saamas ning ilusad mälestused kuhja kogutud ... ning nüüd blogisse talletatud. Cebu City võttis mind vastu tulede valguses ning hotelli poole sõitsin taas pimeduses, kuid õnneks polnud liiklus enam selline nagu laupäeva õhtul oli olnud. Pisut pärast üheksat õhtul olin tagasi ja väga rahul tegusa päevaga.

Järgmisel päeval plaanin minna põhja poole, Maya sadamasse Põhja-Cebu piirkonnas, et uurida väikesaartele sõitmise võimalusi ...