Busuanga, Coron ja teised väikesaared Filipiinidel Palawan´i provintsi põhjaosas

Jätnud selja taha seiklused Cebu saarel, liikusin edasi Manila kaudu Busuanga saarele. Tegelikult oleks võinud lennata otse Cebu - Busuanga, kuid ise ka ei saa aru, miks ma Manila kaudu lennu broneerisin. Tegin seda detsembris 2025 ... olin siis veel noor ja rumal 👦. Kuid kui nii siis nii ... igal juhul jõudsin pärast pisikesi viperusi ja lisakulu Busuanga saarele, mille kaguosas on Coron´i linn ja ka samanimeline Coron´i saar ... kus plaanin oma sünnipäeva veeta. Busuanga lennujaam oli umbes Tartu lennujaama suurune ... pisike ja lihtne.

Vahepalaks panen foto lennukist väljumisest Cebu lennujaamas, sest midagi sellist polnud ma veel näinud. Nimelt toodi Cebu Pacific´u lennukist väljumiseks kohale kaldtee, mida mööda kõik reisijad sain lennukist maa peale, kust nad siis viidi bussiga terminali. Olen näinud oma reisidel lennukitega igasugu lahendusi, kuid sellist pole veel kohanud ... mugav, kuid pikk tee kõndida ... ja minu arust kohmakas. 

La Natura resort oli majutus keset metsa. Kui eelmised ööbimiskohad olid valitud mägedesse või mererannale, siis seekord metsa. Sinna olid rajatud puidust

kämpingumajakesed, kus sees oli WC ja dušširuum ning mida jahutasid suured ventilaatorid laes. Kusjuures majake ise oli ilma vahelaeta ehk ventilatsioonile aitasid kaasa ka tuulutusavad katuseharja juures ... nagu Eestis Läänemaal. Keset õue aga laius bassein, mida regulaarselt lehtedest ja prahist puhastati, sest puudelt tuli sodi palju. Kui Cebu North Coast Beach resordis kurtsin sipelgate üle toas, siis siin oli vaatamata metsa sees asetsemisele ruum putukatest puhas.

Muidu väga mõnus majutuskoht, kuid ventilaatorid laes ei kuivatanud õhku nagu jahutavad konditsioneerid ja seetõttu oli ruumides pidevalt väga niiske ... ja õhtuti ka päris palav. Tõsi, hommikuks läks jahedamaks ja tuli magades isegi lina peale võtta. Lisaks olid looduse hääled täitsa toas ... näiteks ronis mingi elukas ... minu arvates konn ... õhtul katusele ja tegi seal läbilõikavat häält ... tsikaadidest ja lindudest rääkimata. Nende kontsert oli igapäevane ja sellega harjus päris ära. Igal juhul oli huvitav rõdul istuda ja loodust jälgida.

Juba enne kohalejõudmist võtsin läbi Coroni suvalise turismibüroo ühendust kohaliku giidi Darlyn´iga, kellega leppisin kokku kohtumise reisile järgneva päeva hommikul minu majutusasutuses La Natura Resort´is. Eks ikka selleks, et plaane arutada ja kava sünnipäevanädalaks paika panna. Coron´i saare reis on juba broneeritud, kaks korda tühistatud ja siis uuesti broneeritud ja lõpuks leidsin kohapeal hoopis parema lahenduse ... ehk lahendused kogu aeg läksid paremaks ja soodsamaks. Seekord pean tunnistama, et liiga varajased broneeringud polnudki kõige õigem valik ... 

Kohapeal võtsime läbi erinevad variandid ja saime kokku mõnusa programmi:

09.juuni ehk samal päeval kui asja arutasime, oli plaanis puhkus päeval La Natura resordis ja õhtul Maquinit Hotspring´i kuumaveebasseini külastus .

10.juuni - Coroni linn, Tapyas mäe vaateplatvorm ning Cabo beach

11.juuni - Dukong´ide vaatamine ja snorgeldamine Dimipac saare juures

12.juuni - kolme saare paadireis ... Malcapuya, Ditaytayan ja Banana island

13.juuni - koskede ja mägede reis autoga. Massaaž

14.juuni - Black Island 

15.juuni - Coron´i saare seitse peatust.

Pean giidi kiitma, ta otsis ja pakkus mulle päris palju erinevaid lahendusi, mille hulgast sain valida endale sobivad. Lisaks aitas hiljem ka autorendiga, viitas erinevatele võimalustele arvuti parandamiseks ning soovitas häid ostukohti.

Maquinit Hotspring, mis asus linnast oma viie väga halva teega kilomeetri kaugusel, oli täielikult Filipiinide turismiagentuuri hallata ehk sinna müüs pileteid just see organisatsioon. Pilet maksis 300 peesot ehk pisut üle nelja euro... seda loomulikult turistidele... kohalike hind oli odavam. Sõitsin ma sinna tricyclega, kes võttis sinna ja tagasi sõidu eest suisa 1200 peesot ehk 17 eurot. NB! Oleks pidanud kohe lennujaamas auto rentima, oleks raha oluliselt kokku hoidnud. Kuid kuumaveebasseinist ... seal oli vesi umbes 37-38 kraadi ehk pisut jahedam kui traditsioonilises Jaapani vannis, sisse minnes oli hetkeks tunda kuumust, kuid sees olles higistama eriti ei hakanud ja vedeleda võis vees kaua. Vesi oli soolane ja looduslikult kuumenev ehk kuum vesi tuleb kuumaveeallikatest maapõuest. Soolasus viitab aga merevee liikumiselt läbi kuuma maapõue taas pinnale. Väävli haisu, mis tavaliselt sellistes kuumaveeallikates esineb, seal tunda polnud.

Bassein oli päris populaarne sihtkoht nii turistidele kui ka kohalikele. Seal peesitades sai külastajaid jälgida ja silma torkasid paljud minu jaoks imelikud paarikesed, kus heleda nahavärviga väga paksud või väga vanad mehed olid endale leidnud kohalikud saledad ja noored kaunitarid ... nojah, tundub, et need noored naised eelistasid rahakaid välismaalasi ... ehk "money talks" ... nagu öeldakse. Kuid tolerantse inimesena ei hakkaks neid otsuseid kritiseerima ja loomulikult ei hakanud ma neid paarikesi ka fotodele püüdma. Lihtsalt oli huvitav jälgida ja mõelda. Vahetult enne sulgemist ... olin seal pärastlõunal ... kerkisid üles äiksepilved ja algas sadu. See oli täitsa mõnus ... olla vihmaga kuumaveebasseinis (video). Tõsi, ega see vihm nüüd ka polnud tea mis jahe, kuid ikka mõnus. Pärast vee sees mõnulemist sai end ka mageveega üle loputada ja riided vahetada. Oli tore kogemus, palju mõnusam kui Bogyah´i kuumaveeallikas reisi alguses.

Plaanida ju võib, kuid elu teeb oma korrektiivid.... kui ma kümnenda juuni hommikul ärkasin, siis oli minu paremas kõrvas olev vaik sulanud ja valgunud trummikile ette ning selle tulemusena oli kuulmine sellest kõrvast olematu. Mitte eluohtlik probleem, kuid äärmiselt tülikas. Küsisin Coroni linnas paarist apteegist abi, kuid nemad soovitasid mul minna hospidali ... No ma siis läksin erakorralisse vastuvõttu ja rääkisin probleemi ära. Minult võeti kõik andmed. Siis meditsiinitöötajad kirjutasid mulle mingi lehekese, millega pidin minema hoone teise otsa ... kus oli apteek ... ja tooma sealt ravimiseks ise vahendid. Sain liitri 0.9% soolalahust ja süstla, kuid midagi oli selles apteegis puudu ja apteeker saatis mind haigla territooriumilt välja teise apteeki, kust sain osta paar marlilappi. Nendega suundusin tagasi erakorralise meditsiini osakonda, kus pärast veerandtunnilist ootamist tuli minu juurde õde ja palus heita kanderaamile pikali. Protseduur mõlema kõrva sooja soolalahuse veega läbipesemisele  võttis aega umbes 6-7 minutit. Kuid kohe hakkas parem ... kuulmine tuli tagasi. Kuid pärast seda protseduuri täideti veel hunnik pabereid ja saadeti mind nendega raamatupidamisse, kus koostati arve. Sellega pidin minema kassasse ja tasuma ... ning sealt anti mulle lisaks tasutud arvele kaks paberilehte, millega pidin minema tagasi erakorralise meditsiini osakonda. Seal võeti üks leht ära ja pandi teisele tempel. Tembeldatud leht oli vaja anda haigla väravasse, kus see vastu võeti. Kogu see asjaajamine läks oma poolteist tundi. No ja maksumus ... see oli "tervelt" 574 peesot, millele lisandus väljaspool ostetud marlilappide maksumus 71 peesot ehk kokku läks mul 645 peesot ehk umbes 9,2 eurot. Loomulikult ei hakanud ma tervisekindlustust isegi välja võtma.

Jälle kuuljaks saanud seadsin sammud Tapyas mäe jalamile, et treppidest üles marssida vaateplatvormile tipus. Trepiastmetel oli iga saja astme tagant number, et mitu astet on juba võetud. Kokku oli siis 720 astet ... Kusjuures oli tõus täitsa mõnus, sest trepi kõrval oli puude allee, mis andis kõrvetava päikese eest varju. Lisaks oli iga paarisaja astme tagant varjualune istumiseks ja isegi välikäimla oli keskosas ... mis oli küll väga räpane. Seega sain rahulikult tippu ning pulss polnudki üle 160 tõusnud. Nojah, mis see 720 astet ikka on, võrreldes Hiina pühade mägede tuhandete trepiastetega, mis ma neliteist aastat tagasi olin vallutanud.

Coron linn ja taamal samanimeline saar

Tipust avanes imeilus vaade Coron´i linnale ja saarele ning ka ümberringi laiuvale merele. Ainus puudus oli päike ja üle kolmekümne kraadine kuumus ... mis lausa kõrvetas. Müts ja päikeseprillid kaitsesid pead, kuid jalad ja käed said korraliku päiksevanni. Õnneks leidsin mäe tagaküljel mõnusa varjulise koha, kus sain istuda ja oma drooni töökorda seada ning lennutada. Mäe kõrguseks oli umbes 200 m ... kuid drooni 500 m juurde panna, siis sain fotod peaaegu kilomeetri kõrguselt ... ja sealt olid vaated veel ilusamad. Istusin seal tükk aega ... kuni mingi paarike leidis selle koha ka neile mõnusa olevat ning siis minul enam nii mõnus polnud ja ma lahkusin viisakalt.

Alla tagasi jõudes jalutasin linna peal ja lasin oma jalgu masseerida, et pingutusest lõdvestust saada. Massaaž jalgadele maksis 500 peesot ehk siis umbes 7 eurot. Selle raha eest võib ju lasta end mudida. Jäin rahule, selline tugev ja oskuslik massaaž oli ... eriti jalalabadele, kus talla all olevad punktid said kõik läbi käidud. Coron´i linn polnud just mingi vaatamisväärsus, selline tavaline linnake, kus keskmes olid mõned korralikumad majad ja ääres lobudike paraad. Linn oli täis tricycle´id, tsikleid ja rollereid. Autosid oli ka, kuid väga vähe. Liiklus oli normaalne, vaid tipptunnil kooli juures olid ummikud. 

 

Nännipoode ja ujumis- ning sukeldumisvarustuse poode oli iga nurga peal .... ja kohvikuid samuti. Seekord sõin hilise lõunasöögi mingis kohalike lemmikus kohas, kus toidud olid odavad, kuid mitte eriti maitsvad ... aga oli huvitav proovida sellist rooga. Kui aga lauale toodi hunnik hautatud juurikaid ja aedvilju, siis ma oma valikus enam nii kindel polnud. Küüslauguriis oli hea, kuid ilma lihata jäi roog ikka lahjaks. Samuti oli seda lusika ja kahvliga süüa päris keeruline, sest varred ei tahtnud kuidagi poolituda. No ma ei tea, kuidas nad ikka ilma noata söövad ...

Päeva lõpetuseks suundusin kohalikku randa, mis giidi sõnul on Coron´i linna parim rand.... asus see kuumaveeallikatest veel kilomeetrike kaugemal ... ikka seda eriti halba teed mööda, kus tricycles loksudes oli täitsa vastik olla. Ja kahjuks pean tunnistama, et see rand polnud ka suurem asi. Vesi oli madal ja soe ning põhi oli väikeste kivikestega kaetud. Ainus meeldiv kogemus oli väikeste kalakestega, kes seal ringi sulpisid ja keda läbi selge vee oli kenasti näha. Päris märjaks ennast teha ei saanudki, sest selleks oleks pidanud minema üle saja meetri rannast eemale ... Nii ma siis solberdasin jalgupidi madalas vees ja vaatasin kalu. Kuid rannaelamust sealt ei saanudki ...

Nii jõudsingi rannast suhteliselt vara tagasi, sest seal polnud väga pikalt midagi teha ja kella neljaks olingi juba oma toas. Kuna toas pole midagi huvitavat teha ... televiisorit ei lülitanud ma kogu reisi ajal kordagi sisse ... siis läksin vaatama, mis hoovis toimub ... ja ma ei kahetsenud. Viimase majakese juures askeldasid kolm töömeest, kes panid sellele palmilehtedest katusekatet. Seda oli väga huvitav vaadata, kuidas Filipiinidel traditsioonilist katusekatet paigaldatakse. Küsisin meestelt, et kas võin filmida ja fotosid jäädvustada ja nad olid lahkesti nõus. Muide, töö kiirus minu jälgimise ajal tõusis märgatavalt 😁 ... Igal juhul sain hea video, mida Eestiski Viljandis traditsioonilise ehituse tudengitele näidata.

Õhtusöögiks tellisin endale La Natura resordis kartulisalatit, mis polnud meie kartulisalatile isegi mitte sarnane ... ainus komponent, mis seal oli tuttavad, olid kartul ja muna. Kuid see salat oli soe, seal olid erinevad juurikad, paprika, oliivi, tomatit ja muid aedvilju ... ja maitses see nagu ühepajatoit ... ilma puljongita. Pearoaks sõin pancit carton´it, mis on nuudliroog aedviljade ja lihatükkidega. Nuudliroog oli liiga soolane, kuid maitse poolest täitsa söödav. Toidu juurde jõin vett ning calamansi jooki ehk siis Filipiinidel kasvava sidruni ja laimi moodi väikeste puuviljade mahla. Seda calamansi´t panevad nad igale poole toitude sisse ... ka pancit carton´ile, nagu fotol paremas eespool nurgas näha ... ja see mulle väga meeldib. Annab mõnusa hapuka maitse. Magustoiduks sõin turon´it, mis on selline kevadrulli taignaga ümbritsetud jackfruit´i (jaka), kaneeli ja ube´ga (jamss) täidetud rull ... maitses hästi ... isegi väga hästi.

Järgmise päeva hommikul alustasin vara, sest jalutasin kella viie ajal päikesetõusul paar kilomeetrit hotellist kohaliku McDonaldsi juurde, kust mind pidi peale võetama dukongide vaatamisretkele. Tõsi, hommikul selgus, et nad olid valmis ka tulema minu hotelli juurde, kuid ma valisin ise jalutuskäigu ... hommik, värske õhk, kergelt jahedam ja päikesetõus ... miks mitte kõndida... Tee peal nägin ühte alla aetud surnud poolemeetrist sisalikku lebamas ... mis polnud eriti kena vatepilt. Õhtuks oli ta seal tõnneks kadunud.

Kuid päiksetõus oli ka siin kaunis. Mägede tagant pilvi värviv päike oli imeline vaade. Nii ma siis kõndisin, nautisin linnulaulu ja päikesetõusu ning ei saanud arugi, kui olin jõudnud sihtpunkti ehk kokkusaamiskohta ... ja aega oli veel ülegi. Sõin McDonaldsis hommikusöögiks ühe munaga täidetud saiakese (91 peesot) ja nautisin sealset konditsioneeritud sisekliimat. Piinlik oli vaadata kahte maani täis nooremapoolset heledanahalist naist, kellel oli raskusi püsti seismisega. Ostsid kohvi ja proovisid seda maha ajamata juua ... kurb on vaadata sellist vaatepilti... Miks küll sõidetakse maha tuhandeid kilomeetreid, selleks et end purju juua ... oh heldeke küll ... Peagi tuli WhatsApp´i sõnum, et minu transport on kohal ja sõit Busuanga saare põhjaossa, kus vaadeldavad mereelukad elavad, võis alata.

Sõit viis meid sadamasse, kust edasi viis paat. Seekord oli turiste lisaks mulle veel kaks prantslast, üks šveitslanna, kaks filipiinlast Manilast ja üks noorem naisterahvas, kelle päritolu ma ei saanudki teada. Seega kokku oli seitse dukongide vaatamise huvilist. Lisaks siis giid ja kaks meeskonnaliiget. Kusjuures see giid polnud minu palgatud, vaid mingi teise büroo oma ... kuid vahet pole. Ah jaa, see tuur maksis 5000 peesot ehk siis 71 eurot. Sisaldas transporti, paadisõitu, snorgeldamisvarustust ja hommiku ning lõunasööki. Normaalne hind, sest sõitu oli palju ja sebimisi ka ... sama reis Tripadvisor´i kaudu oleks maksnud 115 eurot ehk oluliselt rohkem. Kusjuures oli sisu täpselt üks-ühele ... eks bürood võtavad siis korralikult vahelt.

Vaated merel olid maalilised ja kolmveerand tundi järgmisse sadamasse möödusid kiiresti. Selles sadamas tuli peale dukongi valvur ehk kohalik looduskaitse tegelane, kes jälgis, et me loomadele liiga lähedale ei lähe või mis veel hullem, neid puudutame. Ametnik luges meile väga karmid sõnad peale ... kuid ega ta nii karm mees ka polnud, täitsa muhe sell oli. Saime taas kolmveerand tundi sõita ... nüüd siis Calauit Island kirdeossa, kus dukongid elutsesid ... tegelikult polnud see saar, vaid Busuanga saare poolsaar ... kuid see selleks.

Kohale jõudes jagati meid kahte gruppi 4+3, sest korraga ei tohi dukongide juures ujuda rohkem kui neli turisti + järelevalve. Ja esimene grupp, kuhu mina ei kuulunud, hüppas kohe vette ja hakkas ühte kiirelt ujuvat dukongi jälitama. Vees võis olla maksimaalselt nelikümmend minutit, kuid ega kella keegi väga täpselt ei vaadanud. Tagasi jõudes olid kõik väga elevil ja imestasid, et küll on ikka kiire mereloom, see dukong. Mina ei osanud midagi arvata, sest polnud veel teda näinud. Mul tuli järgmist korda pikalt oodata, sest kaks paati olid järgmise dukongi liikumist jälgimas ja enne nende lahkumist ei saanud meie vette. 

Vaatasin siis oma tund aega mere lainetuse kaljude lõhkumist. Ja muid kauneid vaateid. Võis ka vette minna, kuid kuna dukonge polnud, siis ei näinud ma mõtet vees ligunemiseks. Kuid kui lõpuks dukongi juurde sõitsime ja ma vette sain, siis oli ikka imestus suur. Sellist elukat polnud ma veel näinud ... ei loomaaias ega looduses. Taas olin rõõmus oma veealuse kaamera kaasavõtmise üle. Sain väga häid fotosid ja videoid selle imelise looma tegitsemisest. Minu õnneks oli see dukong paikne ja teda sai vaadata pikalt ühe koha peal. Seda ma ka tegin ... veel üks video ...

Kui nüüd dukongist rääkida, siis tegemist pole kalaga, vaid ainulaadse mereimetajaga ... keda on kutsutud ka merelehmaks. Kaalunb see loom sadu kilogramme ning teda kütiti varasemalt liha ja rasva pärast nii aktiivselt, et oli täitsa väljasuremise ohus. Dukong peab iga natukese aja tagant (ca kuus minutit) pinnale tõusma, et hingata. Toitub ta mererohust, nagu "lehmad" ikka ja seda tehes näeb välja nagu tohutu suur põhjakoristaja. Loom on väga rahulik, kuid samas ka kartlik. Nägemine on tal halb ja seetõttu võib rahulikult vaikselt üsna lähedale ujuda. Eluiga on loomal nagu inimeselgi üle 70 eluaasta ja paljuneb ta väga aeglaselt. Seetõttu on populatsioon aeglaselt taastuv. Igal juhul imelised loomad ... ja väga haruldased ...

Kui dukongi vaatamise aeg läbi sai, siis sõitsime edasi Dimipac saare juurde, kus on hea snorgeldada ja selle käigus vaadata merepõhjas igasugu kalu, koralle, kilpkonni ja muid veeelukaid ja -asukaid. Juba tee peal nägime imelisi lendavaid kalu ... mul tuli kohe meelde Jaan Tätte lugu Miljonäär ... "... siin kalad lendavad, ei ela vees ..." .... akna taha pekki ma neile panema ei hakanud ...😐 Kahjuks liikusid need lendavad kalad nii ootamatult ja kiiresti, et neid kaameraga kätte saada oli raske.... Samas nägime väikseid kalu veest välja hüpates putukaid püüdmas, mida on sellelt videolt mõnus jälgida. Ja loomulikult olid vaated saartele taas imelised ... neid võiski nautima jääda.

Snorgeldamine on üks tegevus, mida ma varasemalt pole harrastanud, kuid mille sain nüüd kiiresti käppa. Ja see imeline veealune maailm ... no see oli, mida vaadata. Korallid, üks ilusam ja erilisem kui teine, kalad ... väiksed ja suuremad, igasugu muud elukad, nagu meduusid, meritähed ja muud ... oh kui palju seal vaadata oli. Nii ma liikusin, nägu maski taga vee all ja ise põhja vaadates, mis oli küll mitme meetri kaugusel, kuid samas selgesti näha. Kui ma Malapascua saarel kurtsin, et kalad ei tahtnud kaamera ette jääda, siis siin oli neid kümneid ujumas.... ole ainult mees ja jäädvusta.

Kõige erilisem oli üks kilpkonn, kes kaamera ette jäi... ta oli just korallide vahelt välja tulemas ning otse minu ees ... kahjuks sai minu kaamera aku tühjaks ja seetõttu ei saanud filimida. Igal juhul oli see eriline elamus ... kohtuda vee all kilpkonnaga. Filmimine veealuses maailmas vajab veel harjutamist, kuid mõned mõnusad videolõigud sain ikka jäädvustatud, kus amööbid, kalad ja korallid peale jäid. Järgmine kord peaks rohkem zuumima ... vaatasin, et kohati jäid objektid kaugeks ja uduseks. Kuid noh ... eks inimene õpib kogu elu. Imelik, miks ma varem snorgeldamise peale ei tulnud ... ju polnud häid kohti, kus seda teha.

Selle toreda päeva õhtul premeerisin ennast hea õhtusöögiga restoranis, mida soovitas mulle tricycle juht Rechard. Päris kallis õhtusöök oli, pidin loovutama tervelt 1000 peesot ehk umbes 14 eurot. Kuid selle eest sain joogi ja kolmekäigulise eine. Kõht sai meeldivalt täis. Lahkudes nägin "teravate elamuste pinki", mille ma ka fotole jäädvustasin. Päris naljakas oli ... mina seal teravaid elamusi ei proovinud ... olin neid juba päeva jooksul piisavalt hankinud.

Järgmise päeva hommikul ehk siis 12.juunil tõusin traditsiooniliselt vara. Kusjuures see on olnud kogu reisi ajal minu tava. Kuna ööelu mind üldse ei huvita, siis lähen õhtuti varakult magama ja tõusen alati päikesetõusuga (ca 5:30) või isegi varem. Hommikusööki pakuti reeglina alates kolmveerand seitsmest ja pool kaheksa ootas mind juba transport järgmistele seiklustele, mis sellel päeval oli kolme saare tuur. Giid Darlyn oli seekord ise kaasas ning kogu paat kuulus vaid mulle ... või siis peaaegu, sest üks paadimees oli kaasa võtnud oma tüdruksõbra, kes nägi väga turisti moodi välja. Olin selle peale alguses isegi pahane, sest olin ju tellinud privaatreisi, kuid hiljem läks tuju taas heaks ... "... don´t worry, be happy ...". Reisi maksumus oli seekord 10 000 peesot ehk umbes 142 eurot... ikkagi privaattuur ehk paat oli minu päralt. Olin sellega väga rahul, sest sain igal pool veeta nii kaua kui soovisin ... polnud molutamist eega kiirustamist. Ei pidanud kellegi soovidega arvestama. 

Sadamas oli range kontroll kohaliku turismiagentuuri poolt. Iga paat kontrolliti enne väljasõitu üle, kõik sõidule minevad turistid pandi kirja ... nimi, sugu, vanus ja kodakondsus. Enamus olid filipiinlased, kuid vaatasin, et oli ikka muid rahvusi ka. Minul oli hea meel kirjutada vanuseks 59, sest veel natuke oli jäänud sünnipäevani. Lõpuks lubati meie paadil teele asuda ja seiklus algas.

Pärast pikemat paadisõitu, mis oli minu jaoks juba vaatamisväärsus, sest ümbritsevad väikesaared, meri ja laevad sellel olid väga maalilised. Jõudsime esimese sihtkohani, milleks oli Malcapuya Island. Kuna olime varajased, siis polnud saare rannal veel hingelistki ja sain kaua mõnuleda üksinda terves rannas. See mulle meeldis ... jäädvustasin fotosid drooniga, käisin ujumas ning ronisin kaljudele, kust oli ilusaid vaateid. Kui päikesest ära väsisin, siis sai minna puude alla varju, kus olid ka mõnusad istumiskohad. 

Eriti meeldisid selle saarel kaljused rannanurgad, kus oli madal vesi ja kus sai solberdada ja vaadata kalu vees ning rannal kõrguvaid kaljusid (video), mis kohati olid kaetud taimestikuga, kuid kohati paljad ja suurejoonelised. Vesi oli uhtnud neisse mitmeid orbasid ja koopaid, mida oli huvitav avastada ja nende sisemust uurida. Rannaliival oli igasuguseid väikseid elusolendeid ... mingid imepisikesed läbipaistvad krabilised, rohutirtsud ja muud putukad. Nemad ajasid seal oma asju, mina oma ... Panen selle saare lõpetuseks veel ülevaatliku droonivideo sellest väiksest armsast saarest. Seal olla oli nauding. Kui olin googlemapsist eeltööd tehes fotosid vaadanud, siis oli see rand pidevalt üle asustatud, kuid minul oli õnn alla üksi ...

Kuid kuna kaks saart ootasid veel ees, siis tuli ikkagi pärast mitmetunnist mõnulemist pisar silmanurgas sellest kaunist kohast lahkuda. Imeline saar oli, kuid mind ootas Ditaytayan Island. Mille lähedal ulpis üks suurem laevuke, mida nad kutsusid ekspeditsioonilaevaks, kuid selle laeva reisijad ei tulnud randa, vaid ujusid ja snorgeldasid laeva ümbruses. Ditaytayan´i kõige silmapaistvamaks osaks oli pikalt merre ulatuv liivane kitsas neem, kust avanes imeilus vaade nii saarele kui ka merele, kus pesitsesid teised saared.

Sellel saarel pakuti mulle ka lõunasööki, mille laevameeskond oma priimusel soojendanud oli ja mis siis randa mulle ette kanti. Laevameeskond ise lõunatas laeval. Korralik toiduportsjon, sõin ja nautisin vaateid oma kolmveerand tundi. Lõunasöök nagu paradiisifilmides ... väljas päike ja 32 kraadi sooja, taamal sillerdav meri ja liivane mererand, ise istun puude varjus ja naudin toitu ... meenub konna laul Pöial-Liisi muusikalist "... elul pole miskit häda, krooks, krooks-krooks ...". Just selliste elamuste järgi ma ju siia Filipiinidele tulin ...

Pärast sööki vedelesin veel mingi aja soolases läbipaistvas merevees ja nautisin vaateid. Kuna päike oli ere, siis tuligi olla kaelani vees ... et nahk ei saaks liiast kõrvetatud. Vesi oli ka oma 28-30 kraadi soe ehk seal võis vedeleda pikalt, ei hakanud ei külm ega liiga palav. Kuna merepõhjas liiva sees on teravaid rannakarpe, merisiilikuid ja muid jalgu veristavaid tegureid, siis on soovitatav igal pool kanda ujumisjalanõusid ... need aitavad ka mööd tulist rannaliiva liikumisel, sest muidu kõnnid nagu sütel, paljajalu. 

Kahjuks polnud sellel saarel selliseid kaljusid nagu eelmisel, kuid siiski oli ka see mõnus saareke, mille rannas sai mõnuleda ning nautida. Oleks ju võinud ka saare metsades ringi uitada, kuid seal pole radasid ja seetõttu on liikumine keeruline. ... Taas kord mõnus väike saareke ... kui sinna kunagi veel tagasi juhtun sattuma, siis lähen kindlasti põhjaranniku metsadesse uitama ... Nüüd aga tuli asuda teele viimasele saarele,  mille nimeks oli Banana Island ... mis on oma nime saanud banaanikujulise välimuse tõttu. Samas on kaardilt vaadates see saar ikka väga sopiline ... ehk siis räsitud banaani kujuline.

Paraku pean tunnistama, et see saar mulle ei meeldinud. Seal oli liiga palju turiste ja kohalikke ringi sebimas. Banana Resort oli ilmselgelt tõmbenumber ... Lisaks tulid sinna randa suuremad laevad ... võibolla sellepärast ka üle rahvastatus. Kuid alati on ju võimalus tiheda asustusega piirkonnast eemalduda ... ja seda ma tegingi. Võtsin oma viis asja ja läksin mööda randa edasi. Tõsi, ka seal olid majakesed majutuseks, kuid õnneks olid need tühjad ning rannas polnud hingelistki. See rend oli selline kivine ja vette eriti ei tõmmanud. Jalutasin puude all (video) ja vaatasin kauneid vaateid naabersaartele ja merele. Droon aitas neid vaateid jäädvustada.

Tagasiteel seisin paadininas ja lasin soojal tuulel oma riideid ja jalanõusid kuivatada. Olin päevaga ütlemata rahul ... taas kord kuhjaga meeldivaid mälestusi, mida saab aastate pärast meenutada ja naeratada. Tahtsin veel ühel saarel peatuda, kuid sain giidilt teada, et väga palju saari on eraomanduses ehk privaatsed saared ja neil maanduda ilma omaniku loata ei tohi ... vot siis ... Coron´i linn ootas meid hämarduvas õhtuvalguses ning uni La Natura resordis tuli päeva lõpus magus ... hoolimata kuumusest ja tsikaadide ühtlasest surinast.

Laupäeval 13.juunil rentisin kohe hommikul vara auto, sest kaua sa ikka maksad neile tricycle meestele andamit... Väike kollane Toyota Wigo. Automaatkäigukastiga ja bensiinil töötav. Kaks päeva renti kokku koos auto hotelli kohaletoomise ning äraviimidega maksis 3500 peesot ehk umbes 50 eurot... umbes 25 eurot päev, normaalne. Eks see mägedes jäi pisu nõrgaks ja jauras mis kole tõusudel, kuid ära ta mind vedas. Parem ikka kui tricycles aeglaselt loksuda. Ja lisaks polnud enam mingeid piiranguid liikumiseks.

Esimene sihtmärk autoga oli Guchi kosk, mis asus Busuanga saare keskosas. Seda soovitas mulle giid, seal pidavat alati vett olema. Googlemaps juhatas sinna kenasti kohale. Kose juurde pääsemiseks tuli maksta 50 peesot turismitasu ja tee oli avatud. Maanteelt umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel oligi kena koseke. Nagu ikka hommikuti, polnud ka seekord kose juures hingelistki ja sain ujumispüksid probleemideta jalga tõmmata ning jahedasse mõnusasse vette kahlata. Oh mis mõnu on ikka 30 kraadise kuumusega jahedasse vette minna. Ma arvan, et need koskede all suplemas käimised olid ühed mõnusaimad hetked kogu reisi vältel. Kusjuures oli ka seal vesi nii selge, et nägin vee all oma jalalabasid. Ega vee juurdevool väga intensiivne polnudki, kuid piisav, et jahutada kogu kose all olevat veekogu. Sügavust oli sellel üle kahe meetri (kose all) ja suurust ka piisavalt (video kosest ja selle ümbrusest)

Nagu ikka märkasin ma nii kose juurde minnes kui ka sealt tagasi tulles pisiasju looduses. Kõige rohkem meeldisid mulle  puudritupsupuu (googli andmetel) ... otsetõlge inglise keelest ... ladina keeles (Barringtonia racemosa) õied, mis meenutasid mulle väga "Avatar" filmis nähtud hingedepuu õisi. Igal juhul olid need väga ilusad ja ka pisut müstilised seal jõe ääres kivide peal. Samuti oli tore jälgida väikese sisaliku teed lehtede vahel ja palju muud huvitavat.

Edasi sõitsin põhja poole, sest oli plaan teha Busuanga saarele tiir peale. Seal ootasid mind väga maalilised mäed ... sarnased Bohol´i saarel nähtud šokolaadimägedele, kuid kuna neid polnud nii palju promotud, siis polnud nende juures turistide hordisid ja sain teel olles nende ilu rahulikult nautida ja dooniga fotosid teha. Oi kuidas meeldivad mulle need rohelised mäed ... oleks tahtnud sinna otsa ka ronida, kuid kuna oli päris kuum ja ühtki rada mäkke üles ei viinud, siis jätsin selle mõtte ellu viimata... turvalisuse huvides.

Busuanga saare rannikualadel oli selliseid kohti, kus tasus peatuda ja looduse võimsust ja ilu nautida. Tegin seda korduvalt. Mõned kohad olid ka ametlikud vaateplatvormid (View point)... näiteks Talapay ... kuid enamuses pidasin lihtsalt auto tee ääres kinni ja istusin ning vaatasin. Vahel võtsin drooni ka välja, et saada veel kõrgematest punktidest vaateid ... Mulle meeldis Busuanga ... väike saareke, kuid palju kauneid kohti nii saarel kui selle ümbruses.

Kokku sõitsin maha umbes kakssada kilomeetrit ja õhtuks maandusin taas Maqiunit kuumaveebasseinis, et päevast rahmeldust mõnusalt kuuma vette maandada. Kuna autos oli konditsioneer, siis sellel päeval ülekuumenemise tunnet polnud. Alati kui liiga palav hakkas, sain minna autosse ja lasta õhul end jahutada. Ka sellega tuleb olla ettevaaltlik, sest selline temperatuuride vahetumine pole kehale kõige parem. Jäin päevaga rahule ... üksi seigeldes saab nautida iga koha ilu ja võlu.

Pühapäevaks oli kokku lepitud reis Busuanga saare loodeosa kõrval asuvale Black Island´ile. Sinna pidi kõigepealt sõitma autoga, mis mul omast käest võtta oli ja siis paadiga. Ka seekord olin üürinud individuaalse reisi ehk paat oli minu päralt. Selle maksumuseks oli 5000 peesot ehk siis umbes 70 eurot. Võtsin giidi McDonaldsi juurest peale ja sõitsime koos Salvacion piirkonna sadamasse, kus ootas meid giidi poolt kokkulepitud värviline laev koos meeskonnaga ... kui kahte paadimeest meeskonnaks saab lugeda. Meresõit võis taas alata. 

Black Island, ehk kohalike keeles Malahem, oli tõesti kaugelt vaadates tume saar, mis sinisest merest välja kõrgus. Kuid lähemale jõudes nägin ka heledat liivaranda ja rohelisi mägesid. Saare rannas aga oli tervitussilt "Mupya Dayon Amo Tong Pulong Malahem". Polnud see saar nii must ühti, vaid lubjakivikaljud olid mustad. Täitsa ilus saareke. Liivaranna kõrval palmisalus olid mõnusad varjualusega istumiskohad ning eemal kõrgusid kaljud oma morni olekuga. Ning kaljude sees olid koopad, mille nimel me sinna üldse sõitsime.

Kõige suurem koobas oli võimas, nii suurt maapinnal olevat koobast polegi kohanud, ikka on vaja kuhugi maa-alla minna või siis vähemalt kuhugi ronida. See koobas aga peitus väikse kivimüüri taga maapinna tasapinnas. Ja suurust tal ikka oli ... mitte küll nii palju kui Sagada´s käidud koopal, kuid piisavalt, et sai hääleharjutusi teha kaja leidmiseks. Jalutasin koos giidiga seal ringi ja laulsime koos Eesti eurolaulu "Espresso macchiato", sest selgus, et see oli tema lemmiklugu ... kusjuures ei teadnudki ta, et Tommy Cash elab Eestis... kus minagi. See oli tõsine üllatus mõlemale. Tegin koopas käimisest ka video ... et oleks selle suurus paremini tunnetatav. Suure koopa kõrval oli ka väiksem koobas, kuid sinna ma laulma ei läinud ...

Pärast liivarannal jalutamist ja meres suplemist ... rannas lamamist ma kordagi reisi jooksul ei harrastanud ... hakkas igav ja otsustasin seekord kaljuronimisega tegeleda. Valisin paraja suurusega rannakalju ja alustasin teekonda selle otsa. Üsna pea sain aru, et see ettevõtmine polnud kõige mõistusepärasem. Mitte, et oleks olnud keeruline ronida, oh ei. Kaljud olid nukilised ja ronimiseks loodud, kuid ilma kinnaste ja spetsiaalsete saabasteta oli seal väga valus ronida ... sest kaljunukid olid üliteravad. Minu käed olid peagi valusad ja jalanukid verised. Ujumisjalanõud aga mitmest kohast lõhki kribitud.

Seega käisin ära vaid umbes kümne meetri kõrgusel, tegin seal mõned head fotod ja tulin kõrvad lontis alla tagasi. Enne peab ikka üheksa korda mõõtma ja alles siis midagi tegema. Nüüd oli taas mida tohterdada. Õnneks oli kaasas desinfitseeriv aine ja mõned plaastrid, sain oma haavad kiiresti puhtaks ja bakteritele suletuks. Kuid ujumisjalanõud, mis ma äsja Coroni linnas ostsin, olid nüüd rikutud.

Veel oli Black Island rannas üks imelik laevavrakk, mis tundub olema seal olnud pikka aega ning selle vaatlemiseks on kõige parem drooniga ülevalt vaadates. Kindlasti oleks huvitav ka sukeldudes selle vraki osasid vaadata, kuid samas on see kindlasti nii ära uuritud, et seal midagi muud huvitatat leida on väga väike tõenäosus. Tehisaru väitel on see laevavrakk 1943 aastal uppunud 45 meetri pikkune Jaapani kaubalaev Nanshin Maru.

Tagasiteel väisasime koske nimega Concepcion Falls, mis jäi otse tee peale ja kuhu jõudmiseks tuli vaid veerand tundi metsas jalutada. Mitte eriti suur kosk ja lisaks oli seal ka väike seltskond istumas. Seega ei saanud ujumispükse jalga panna, et sulistama minna. Võtsin lihtsalt jalanõud jalast ja läksin vette. Seisin ja tegin kosest fotosid, kui tundsin, et miski toksib mu jalalabasid... vaatasin ja nägin kümneid väikseid kalakesi minu jalgadelt toidukübemeid otsimas. Mõnus tunne ... sellise atraktsinni eest küsitakse meil raha, kuid seal sai tasuta. Tegin väikse videojupikese sellest.

Peatasime veel toidukohas, kus sai vaadata merevaadet ning nautida toitu. Võtsin taas kord küüslauguriisi ja selle juurde kanaliharoa, mis toodi mulle säriseva panniga. Väga maitsev oli, kuigi merevaade segas maitsete nautimist. Pidin toitu päris kaua ootama, kuid kui see tuli, siis oli see värske ja maitsev. Sellega saigi see päev läbi. Õhtul lamasin voodis ja mõtlesin saadud elamustele ning olin taas päevaga rahul.

Ja niimoodi märkamatult, kuid kindlalt oli kätte jõudnud 15.juuni, esmaspäev. See oli planeeritud selle reisi kulminatsiooniks ja samas ka viimaseks seikluspäevaks. Just sellel päeval Filipiinide aja järgi kell üks päeval 60 aastat tagasi ma sündisin. Ei giid ega keegi teine Filipiinidel ei teadnud seda, et mul on sünnipäev ... Selleks eriliseks päevaks olin jätnud Coron´i saare külastuse. Viisin hommikul vara auto tagasi rendifirmasse ja tõttasin sadamasse, kus minu giid ja paadimehed juba ootasid. Coron´i saarele polnud kuigi pikk sõit ...

Esimene peatus oli Kayangan´i järv, milleni jõudmiseks tuli ronida mööda treppe üle mäeharja. Ilmselgelt on ka see jäev ühenduses merega, sest järve vesi on soolane ja läbipaistev... nagu merevesigi. Veepind oli peegelsile ja sellelt peegeldusid tagasi taamal kõrguvad rohelised mäed. Väga maaliline vaade. Järves ujudes sain taas jäädvustada ka veealuseid moodustisi, mis siin olid erinevad kaljunukid ja mügarikud. Nende mügarike peal olid mingid mustad täpid ... mille päritolust ja olemusest ei saanudki ma hästi aru.

Selle järve kaldas oli koobas, mille sissepääs oli nii kitsas, et taas tõmbasin oma naha õlal marraskile ja koobas oli ka sees suhteliselt pime, nii et ega suurt ei näinud. Oli lihtsalt huvitav sinna sisse ulpida ja seal siis suurt pimedat koobast tunneteda. Huvitav, kuid mitte midagi erilist. Samas tundub, et see koobas oli väga oluline vaatamisväärsus, sest välja minnes nägime selle suunas liikumas mitmeid turistide gruppe. Hea, et sain seal enne neid ära käidus, sest poleks tahtnud küll kitsas sissepääsus kellegagi ruumi jagada.

Tagasiteel uurisin ma, miks me ei saa sõita Coron´i saare keskosas asuva suure järve juurde, et seal oleks väga mõnus ujuda ... kuid sain vastuseks, et see on keelatud tsoon. Hmm ... tundsin siis huvi, et miks keelatud, siis tuli välja, et selles piirkonnas elavad hõimlased ehk põlisrahvas, kelle maadele ei tohi minna. Nad on kirjaoskamatud ja algseliste toitumis ja elamistavadega. Nüüd on nad õppinud end riidesse panema ja liiguvad vahel ka rahvarohketesse piirkondadesse, kuid eluasemed on neil selles "reservuaadis" ... jah, selliseid kohti on Filipiinidel veelgi .. kuhu turiste ei tohi viia. Fotol on siis need põlisrahva esindajad ...

Järgmine koobas, mille juurde me paadiga sõitsime oli palju huvitavam. Selleks oli Pukaway koobas, mis asus sügaval maa all. Sinna ronimiseks panin pähe kiivri ja siis laskusin määda keerdtreppe ja kitsukesi pragusid alla sügavale mäe sisse. Kui eelmine koopasse pääs oli väga kitsas, siis siin pidin ikka korduvalt kõhu sisse tõmbama, et üldse läbi pääseda. Minu ilus sünnipäevapluus sai vastu kaljusid hõõrudes inetud laigud ja triibud peale ... kuid alla ma jõudsin ja see oli ka seda väärt, sest koobas ise oli korralikult värviliste valgustitega valgustatud ning seal nägi nii sisemust kui veealuseid rahne. Käisin korra ka vees ära, sest see oli koopas mõnusalt külm ... sai taas oma ülekuumenemist jahutada.

Koopas oli veepinnale rajatud pontoonidest ja bambusest parv, mille peal sai seista ja koobast vaadata. Koopas oli ka õhk mõnusalt jahe, sest see asus ju kalju sees ning päikesevalgus ega selle käes soojenenud vesi sellesse kohta ei jõudnud. Võibolla oli valgustus pisut üle pakutud ning värvid koopas natuke ebaloomulikud, kuid väga mõnus elamus sellegipoolest. Sissepääs koopasse maksis 600 peesot ehk pisut alla üheksa euro.

Koopas end maha jahutanud läks sõit paadiga järgmisse sihtpunkti, mis polnud päris Coron´i saarel, kuid selle vahetus läheduses. Selleks kohaks oli Siete Pecados´e snorgeldamisparadiis ... see viimane tiitel oli juba minu pandud. Siete Pecados pidi tähendama seitset saart, mis seda kohta ümbritsesid, kuid hispaania keelest tõlkides tähendab see hoopis seitset pattu ... no ei tea, mis patte ma siis seal snorgeldades tegin. Kuid jah, see oli tõsine paradiis igale snorgeldajale. Merepõhi oli kaetud rikkalikke korallidega mille vahel ujus erinevas suuruses kalu ... midagi nii kena polnud ma veel näinud ... see oli ilmselgelt selle päeva nael.

Nagu kingituseks mulle sõi üks merekilpkonn rahulikult korallide vahel rohtu. Ta ei lasknud minu kohaolekust end vähimalgi määral häirida ning sain teda pikka aega nii pildistada kui filmida. Igal juhul olid need kaadrid võrdsed nii dukongi kui ja vaalhaide vaatlemisel jäädvustatuga. Panen siia ka videolõigu sellest meeldejäävast sündmusest. Kaamera käes aeg-ajalt liikus, sest pole lihtne mitut asja korraga teha, kuid nii imelist videot pole ma mujal saanud. 

Merepõhi on üks imeline keskkond, mille vaatlemine on nauding omaette. Ja siin Siete Pecados piirkonnas oli merepõhi ikka väga eriline. Panen siia veel mitu videot, mis ma snorgeldamise ajal jäädvustasin sellest imelisest piirkonnast. Igal juhul pole ma oma elus kuuekümne aasta jooksul veel sellist merepõhja näinud ... video 1 ... video 2

Veel uimane eelmistest muljetest hakkasime sõitma järgmisse kohta, selleks võttis meie paat suuna Barracuda järve suunas, mis asub Coroni saare looderannikul. Vahepeal sain hinge tõmmata vaadates ilusaid vaateid Coron´i saare rennikukaljudele. Just nagu loodud olid sellel päeval taevas mõnusad rünkpilved, mis ühelt poolt varjasid aeg-ajalt kõrvetavat päikest ja teisalt andsid mägedele ja vaadetele oma erilise ilme ...  

Barracuda järv oli mägede vahel paiknev tohutult sügav ja püstloodis kaljuseintega piirnev veekogu. Selle juurde pääsemiseks tuli samuti käia mööda mägiradu ja ronida mööda treppe. Kuid see tasus end kuhjaga ära. Esmalt meelitas giid kopsimise ja laiaks litsutud molluskitega kohale hulgaliselt kalu ja muid mereelukaid, kes meelsasti seal toitu nautisid ... niikaua kui mina neid fotodele jäädvustasin. Filmilõigule jäid ka erilised krabisarnased olevused, kes ka tulid oma noosi saama. Millegipärast tundsid nad erilist huvi minu jalgade vastu ... mis mulle eriti ei meeldinud ...

Mulle meeldis see järv, sest selle kaldad ja nõlvad vee all olid ikka väga erilised. Järv oli justkui mägede vahele ära eksinud ... Samuti meeldisid mulle järve ümbritsevad mäed. Kusjuures järves ujumine oli ka natuke ohtlik, sest vee all olid väga teravad kivist moodustised, mille vastu minnes oli võimalik end korralikult veristada. Mul õnnestus seda vältida... Tagasiteel järve äärest mere äärde sain veel termiitide tegemisi jälgida ... ikkagi erialane teema ... kuidas nad puitu lagundavad ... video.

Barracuda järve veealune maailm

Minu sünnipäevalaud😇 

Kuna oli märkamatult kätte jõudnud lõunaaeg, siis viis paat mind kenale Atwayan Beach liivarannale, kus oli hulgaliselt laudasid paigaldatud otse vee äärde. Paademeeskond tassis mulle mõeldud soojendatud toidud paadist kaldale ja asetas minu ette lauale. Ise läksid nad teise varjualuse alla einestama ehk olin seal rannas taas üksi. Ja just sellel ajahetkel täitus mul 60.aastat, sest kohalik kell sai üks päeval, mis Eesti aja järgi on kaheksa hommikul ... just sellel ajal ma ema jutu järgi sündisin.

Nautisin rahulikult lõunasööki, kuulasin Bobby McFerrin´i lugu "Don´t worry, be happy", nautisin neid vaateid ja tundsin, et just sellist sünnipäeva olengi ma tahtnud. Kümme aastat tagasi, kui Rio de Janeiros Copacabana rannas eelmist ümmargust juubelit tähistasin oli sarnane tunne, kuid seekord ehk veel võimsam. See on mälestus, mis pikka aega minu mälus rõõmu valmistab. 

Pärast seda mina jaoks pidulikku hetke oli sõiduplaanis veel külastada Coron´i saare rannas olevat Coral Garden´it ehk siis korallide aeda ... kus sai taas kord snorgeldada. Jah, ka see merepõhi oli huvitav ... seekord mitte nii sügaval kui eelmises kohas ... kuid samas oli eelmine ikka nii eriline, et selles kohas vaatasin juba seda ilu mõttega "on kah ilus". Minu mõiste "ilus merepõhi" oli oluliselt muutunud eelmise snorgeldamise käigus. Rohkem nautisin ma selles kohas kaljude ja nende jalamil olevate majakeste vaateid.

Kuid samas ei saa öelda, et merepõhjas midagi polnud. Kuna vesi oli siin madalam, siis oli põhi hästi valgustatud ja seal olevad korallid eredalt näha. Vee sillerdused on sellise madala veetasemega põhjas kenasti näha. Ja korallide vahel liikus hulgaliselt väikseid erivärvilisi kalu... nagu sellelt videolt näha on ... Sulpisin ka selles kohas päris kaua vees ... niikaua kui giid ja paadimehed laevukeses juttu puhusid. Kiiret polnud kuhugi. See on individuaalreisi puhul kõige nauditavam eelis. Ah jaa, unustasin alguses selle reisi maksumuse kirjutada. See oli 8800 peesot ehk siis umbes 125 eurot.... maksumus sisaldas turismimakseid, giidi teenuseid, toitlustust ja loomulikult paadireisi seitsmesse erinevasse huvipunkti. TripAdvisor´is oli see reis poole kallim kui kohapealt ostes.

Ja saabuski minu selle päevareisi lõpp-punkt, "last but not least" nagu inglased ütlevad. Ja tõesti, see koht oli lausa kirss torditükil ... Twin Lagoon ... ehk nagu ka nimi ütleb, kaks imeilusat laguuni, mis on üksteisega ühendatud madala kanaliga ning mille ümber kõrguvad teravad kaljud. Taas sain teha kauneid droonifotosid. Ühest neist fotodest sai minu uus arvuti taustafoto ... pikka aega oli selleks Austraalia Sinimägede (Blue Mountins) foto aastast 2008, siis Himaalaja päikesetõusu foto 2023 ja nüüd siis Coroni saare Twin Lagoon foto. Kõik väga kaunid hetked minu elus.

Kui me giidiga läbi ahtakese laguune ühendava ava teisele poole ujusime, siis polnud seal kedagi rohkem ja sai kivinuki peal istuda ja nautida tsikaadide siristamist, merekohinat ja ... vaikust. Veepind oli seal peegelsile ning laguuni ümbritsevad kaljud peegeldusid sellelt ... ilu oli nii vee peal kui vee all ... video. Nii ma siis istusin ja nautisin ... giid oli minu olemusest juba aru saanud ja ei seganud minu mõtisklusi ja vaikuse ilu. Ei vaadanudki kella, kaua ma seal istusin, kuid arvan, et peaaegu tunni ... Kuna päike oli juba hakanud laskuma, siis varjas kalju ka ereda päikesekiirguse ...

Aga jah, ühel hetkel tuleb ikka taas minna. Ujusime läbi kahte laguuni ühendava ava tagasi paadi juurde ja alustasime tagasisõitu. Taas läksin paadininasse, toetasin selja vastu varjualuse posti ja lasin tuulel oma juukseid sasida ning riideid kuivatada. Proovisin jäädvustada mällu neid hetki ja vaateid, mis olid olnud ja mis hetkelgi mind ümbritsesid. Nüüd olen 60 aastane ... 

Tagasilennust pole eriti midagi kirjutada. Kõik laabus kenasti, ükski lend ei hilinenud ega jäänud ära ... Tallinna toll kutsus mind millegipärast kõrvale ja vaatas minu kotid üle ... esimest korda minu reisimiste jooksul ... küll on hea, et mangosid kotti ei poetanud, neist oleks ilma jäänud. Küll aga jäid alles kõik minu kuivatatud mangoviilud, mis külakostiks oli ostnud. See blogipostitus sai päris pikk, sest minu arvuti ütles teel Cebu´lt läbi Manila Busuangale üles ... see pidev kõrge niiskus ei mõju elektroonikale hästi. Kogu see blogi on kirjutataud juba kodus ja uue arvutiga ... Jäin oma sünnipäevareisiga väga rahule ... eks näis, millised reisid mind veel ootavad ...