Ärkasin hommikul eilne Malapascua saare külastus veel meeltes mõlkumas ... oli tore seiklus sellel väikesaarel. Kuid taaskord eriline päikesetõus aitas tuua mõtted uude päeva. Mis need pilved ja päike küll mulle seletada proovisid? Mingi loom neelab päikest alla? Hmm ... eks siis tuleb minna loomi vaatama. Kõikvõimas internet andis mulle infot, et Cebu saare suurim safari ja seikluspark polegi minu asukohast nii kaugel ... vaid 27 km kaugusel ... nii et sai kohe otsustatud, lähen sinna.
Kuna park avatakse kell 9, siis polnud seekord kiiret. Sain rahulikult hommikusöögi söödud ja asjad kokku pandud ning jõudsin kohale poole kümneks. Paraku ei lastud mind kaasavõetud veepudeliga sisse ja pidin selle tagasi autosse viima. Nojah, eks nad soovivad ise rohkem müüa. Pilet maksis 1200 PHP´d ehk umbes 17 eurot ... pole paha. Lisaks pakuti ATV renti, millest ma loobusin. Vaja ikka päevased sammud täis saada. Pargi suuruseks on 170 hektarit ... võrdluseks Tallinna Loomaaed 87 hektarit ... või Krügeri Rahvuspark 1 898 900 hektarit. Seega midagi loomaaia ja rahvuspargi vahepealset. Asub see park umbes 670 m kõrgusel merepinnast ehk sinna tuli tükk aega mäkke sõita. Asukoht on ilus, džungliga kaetud mäenõlvad ...
Kusjuures sõitsid kogu pargi ulatuses regulaarselt bussid, millega sai ühest kohast teise ... kui käia ei viitsinud. Mina viitsisin. Vaid Aafrika savanni piirkonda ei lubatud jalgsi minna, sinna sai vaid safariautoga, mille pealt siis näidati sealseid loomi. Miks ... seda ma ei saanudki aru ... sest ega need loomad seal midagi erilist küll polnud. Kõige suurem antiloop ... mõned gasellid, sebrad ja muud sõralised. Ei ühtegi kiskjat ega sellist looma, kelle eest pidi varjuma safariautosse. Kusjuures olid nad ise uhked selle safaripargi oa üle ... nojah. Aga loomad olid seal päris suurel maa-alal lahtiselt ja tundusid rahul olevat.
Kuid muudes kohtades sai ikka ise kõndida ja seda ma ka tegin. Kiskjad olid eraldatud muudest loomadest traataedade ja -võredega. Mõned ka klaasi taha pandud ... see meenutas taas loomaaeda. Tõsi, territooriumid olid suured ... kuid siiski olid nad puuris. Üks gepard lesis päris klaasseina taga ja teda sai lähedalt imetleda. Jäädvustasin tema näoilme, kui ta mind läbi klaasi vaatas ... nagu tahaks öelda: "No mida sa vahid?" Jah, see vaatepilt pole võrreldavgi Aafrika rahvusparkidega, kus gepardid vabalt ringi liikusid. Kuid eks ole 170 hektarit selleks ka liiga väike.
Ka hüäänid olid puuris ja veel päris väiksel maa-alal. Nad näisid sellega väga rahulolematud ja olid sellised närvilised. Proovisid võimalikult kaugele nurka pugeda ja siis käisid seal edasi-tagasi. Üks ikka tuli pärast pikka ootamist end näitama ka ... tegin tast fotosid ja ütlesin siis aitäh. Taaskord tuli meelde Krügeri rahvuspark, kus vabalt liikuvad hüäänid minu auto ümber piirasid ja tulid mindki lähedalt nuusutama.
Osad loomad liikusid siiski vabalt ka, näiteks kapibaarad liikusid täitsa vabalt ... mõnulesid vee sees või näksisid rohtu (video), neid ei häirinud miski. Loomulikult liikusid vabalt ka faasanid, kes oma poegadega ringi jalutasid. Kusjuures polnudki varem nii nunnusid faasanitibusid näinud. Väga armsad. Ka mõned laamad olid liikuma lastud ... seega sai ikka loomade hulgas jalutada. Ei pidanud neid vaid puuris vaatama.
Kuna tegemist oli džungliga, siis lendas seal palju erinevaid liblikaid ja sibas tohutul hulgal erineva suurusega putukaid. Üks liblikas leidis, et minu matkasandaalides olevad jalad lõhnavad isuäratavalt ja ta otsustas otse sandaalile maanduda. Ma ei tea, mis ta seal nokitses, kuid istus tükk aega ... kuni ma ise ta jala liigutamisega minema ajasin. Jah, putukad on sellistes piirkondades vaatamisväärsus omaette ... neile tuleb tähelepanu pöörata.
Krokodillide juures, keda oli päris arvukalt, sai osta mõned kanakoivad ja neile söögiks visata. Ma kasutasin seda võimalust ja investeerisin krokodillide toidule 300 PHP-d ehk üle nelja euro. Kohalikud olid väga tänulikud, sest ka nemad said näha, kuidas krokodillid toidu pärast kisklesid ja seda ise investeerimata. Nojah, mina sain ka selle hetke videosse, sest ühe käega viskasin ja teisega filmisin.
Väga eriline suhe tekkis mul ühe uudishimuliku Macaw´iga, kes alguses piidles mind kaugelt, kuid kui nägi, et ma ei tahagi veel ära minna, siis tuli aeglaselt mööda puuoksa lähemale ... noksis vahepeal lehekest ... nagu muuseas ja muudkui tuli tasakesi minu poole. Kohale jõudes nokkis taas siit ja seal ja lõpuks tuli ja tonksas nokaga minu kaamerat ... no ei tea, kas uudishimust või siis arvas, et seal on toitu. Igal juhul sain väga erilised fotod ja videod. Tundus väga arukas lind olema ...
Arukas tundus olema ka püüton, kellega tõtt vaatasin. Kusjuures ei saanud ma aru ... kas ta magas või tõesti vaatas mind, sest maod ei pane magades silmi kinni. Igal juhul ei liigutanud ta oimugi ... saa siis aru, mida ta seal tegi. Silmad olid tal igatahes mulle suunatud... vähemalt ma arvasin nii. Loodan, et ei kohtu temaga vabas looduses....
Ja kui on džungel, siis sealt ei puudu ka ahvid. Neid oli kohe mitut erinevat liiki ja nad olid oma seisundiga väga rahul. Süüa oli piisavalt ning miski ei seganud neil oma toimetusi tegemast. Kes näksis toitu, kes sügas end ja kes tatsas või ronis niisama ringi. Igati arukad loomad, ei tee oma kaugetest sugulastest väljagi.
Üks ilus piirkond oli äsja valminud, kus saab kauneid lilleterrasse vaadata ja ringi jalutada. Seda kutsusid nad ise Michel´s garden ... võibolla safaripargi idee autori Michel J.Lhuillier auks. Polnud kelleltki küsida. Igal juhul oli see aed väga ilus ja seal jalutamine oli lausa nauding. Väike ojake vulises ja lilled lõhnasid ... nagu muinasjutuaiake. Kui vaadata seal olevaid rajatisi, siis vist oligi see aia rajaja eesmärk. Kohe selle aia kõrval oli vastvalminud mänguväljak ... ehk see saab olema puhkeala. Võimas.
Seikluspargis sai veel ka zipline´ga sõita ja trossi või õhus sõitmise jalgrattaid proovida ning muid seiklusi teha, kuid need mind ei tõmmanud. Jäin loomade, putukate ja lindude vaatluse juurde. Näiteks on nii huvitav vaadata, kuidas kaelkirjakud söövad ... video. Nilpsavad keelega rohtu suhu ja siis mäluvad mõnusalt.
Selle safaripargi osaga ma ka oma ringkäigu lõpetasin, Koos lõunatamisega olin seal suisa viis tundi ... täitsa huvitav oli, polnud vigagi. Eks võrdlused Keenia safariparkidega või Krügeri rahvuspargiga ei kannata kriitikat, kuid samas hea vaheldus liikumatu looduse vaatlusele ja mereelu uurimisele. Jäin rahule. Soovitan teistelegi. Õhtul premeerisin end taas viie mangoga ja ühe suure arbuusiga, mille ma kohe nahka pistsin. Oli hea. Blogi lõpetuseks panen foto Cebu Safari ja Seikluspargi purskkaevust ... ja ka video sellest. Täitsa eriline purskkaev oli ...
Homme plaanin minna Cebu saare läänekaldale ... eks näis, mis seal huvitavat on
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar