"See pole puhkus, see on seiklus" ... Keenia safarituur

 "See pole puhkus, see on seiklus" ütles meie kohalik giid ehk CEO esimesed sõnad meie kohtumisel Nairobis. Ja nii see ka oli. Kohe hommikul kell 7.15, pärast hommikusööki, algas meie seiklus Keenias. Panen siia alustuseks kohe ühe ilusa foto, mis on tehtud Sumbaru looduspargis kohe esimesel sinna saabumise õhtul. 

Esimene päev algas pika sõiduga. Safariautodega. Ma proovisin saada selle auto peale, kus on vaiksemad grupi liikmed, kuid … nagu ikka juhtub vastupidi. See jutukas sakslanna tuli viimasel hetkel meie auto peale. Nojah, peab hakkama saama. Õnneks oli meie auto peal neli grupi liiget ja teise peal viis. Asi seegi, ruumi rohkem. Kuna mehi oli grupis kaks, siis jagasime ära ... üks läks ühe ja teine teise auto peale.  Liikusime safariautoga küll kohati 80-85 km tunnis ning WC ja jalasirutamise pausid olid iga kahe tunni tagant. Kusjuures autod olid piisavalt mugavad ja jalgu sain sirutada ka autos. Enamasti olid mul kõrvaklapid peas ja ma jälgisin ümbritsevat loodust ja elu-olu ... vahepeal ka filmisin.

Huvitavaks sündmuseks oli ekvaatori ületamine … maandusin lennukiga Nairobis, mis on lõunapoolkeral ja sõitsime üles tagasi põhjapoolkerale. Polnudki enne autoga üle ekvaatori sõitnud. Samas polnud seal midagi erilist … tee nagu tee ikka, vaid väiksed märgid ekvaatorist.

Ühe pausi ajal ostsin uued jalanõud, sest minu matkasandaalid osutusid liiga kinnisteks ja jalad higistasid mis hirmus. Väljas oli ikka oma 32 kraadi sooja, kuid kui tõusime üle 2500 m merepinnast, siis läks temperatuur normaalsemaks. Tee peal nägime kõrguselt teist Aafrika mäge, mille nimi oli Keenia mägi ... 5199 m kõrge. Grupi naispere tegi selle juures foto, sest sellel päeval oli naistepäev. Kahjuks ei saa seda fotot lisada, sest pole neilt luba küsinud.

 

Sumbaru

Jõudsime Sumbaru külla umbes kolme paiku … külas siis lauldi ja tantsiti meile … kusjuures mulle meeldis see külastus oluliselt rohkem kui Etioopia külakülastused. Kui Etioopias olid inimesed tigedad ja mornid ning vaatasid meid vastikusega, siis siin nad irvitasid meie üle ja sosistasid omavahel … arvatavasti iroonilisi märkusi. Ja lapsed polnudki välja koolitatud raha küsima. Mulle tundus, et nad olid justkui õnnelikumad kui Etioopia suguharud. Kuid kes teab. Küla hütid olid armetud, kuid nagu kogemata oli katusel päikesepaneel ja taamal paistis täiesti normaalne elamine. Mulle tundus, et nad ei elanud selles külas pidevalt, vaid tulid vaid turiste tervitama. Nagu meil vabaõhumuuseumis.

Küla oli kohe rahvuspargi kõrval ja meil oli aega paar tundi sõita pargis ringi enne õhtusööki. Autode katused olid üles tõstetud nagu safariautodel ikka ja seega saime autos püsti seista ja ringi vaadata. Need paar tundi olid imelised. See, et sõralisi ja kabjalisi oli palju, ei imestanud mind üldse. Kaelkirjakud ja mitmed muud sõralised liikusid vabalt ringi ja vaatasid meie autosid huviga, kuid mitte hirmuga. Rohusööjaid oli kohe tohutu palju ... igat sorti ja iga suurusega (video).

Mõtlesin, et rohkem ei näegi, kuid siis … nägime nelja gepardit rahulikult väärikalt liikumas. Ja nad tulid otse meie autode poole ning justkui poseerisid meile. Samas ei pööranud nad meile uhkelt liikudes mingit tähelepanu. Jajah. See oli alles vaatepilt. Eriti see hetk, kui üks geparditest otsustas ronida termiidikuhila otsa (video) ning sealt kaugusse vaadata. Nagu National Geographikus … uskumatud vaated. Loomulikult pildistasin ja filmisin (video) nagu jõudsin … ja vahepeal nautisin niisama vaateid. Mäletan, et Krügeri rahvuspargis nägin ühte uimast gepardit ja olin üliõnnelik … no mis siis nüüd veel rääkida. 

Kuid see polnud veel kõik sõitsime pisut edasi ja kohtasime lõviperekonda … kaks emast, väike lõvilaps ja kaks isast. Üks isastest oli selline vana ja väeti, kuid teine täies elujõus. Väike kutsikas liikus kõigepealt emaste juurde ja siis isaste juurde (video). Hullas pisut ja tagasi emaste juurde (video). Oh mis vaated. Looduse kuningad. Olime seal päris kaua aega enne kui edasi liikusime. Uskumatu, et esimesel õhtul nii palju nägime. Hiljem selgus, et selliseid vaateid me enam ei kohanud ... kuigi lõvisid ja gepardeid nägime veel ja veel.

Meie kämping oli samuti keset rahvusparki. Seal oli meie jaoks telgid valmis pandud ja madratsitele linad-tekid kenasti ootama pandud. Telgis oli vaid kole kuum … ei suutnud seal kuigi kaua olla. Õnneks tuligi peatselt õhtusöök, mille kaasavõetud kokk Francis meie rahvuspargi ringreisi ajal valmistas. Imehea toit. Püreesupp oli väga maitsekas ja erinevaid salateid ning muid toite oli valikus mitu. Kõik äsja kohapeal valmistatud … sõin korralikult kõhu täis. Lõpuks pakkusin kõigile naistepäeva puhul veel Eesti šokolaadi … mis maitses väga. Nii mulle kui teistele grupi liikmetele ja ka grupijuhile, autojuhtidele ja kokale. Pidime šokolaadi ära sööma, sest kuum ilm ei soodustanud selle säilimist. Söömise ajal oli meil võimalus päiksepaneelidega laetud akudega oma kaameraid ja telefone laadida. See oli väga hea, sest kaamera sai ikka korralikult vatti ja särtsu oli seal minimaalselt. Järgmine päev aga ootas.

Õhtuprotseduurid tehtud läksin tagasi telki, kus oli ikka kuum. Viisin koti auto peale, sest soovitati näkse mitte telki jätta, sest närilised on väga hea lõhnatajuga ning närivad auke nii telki kui koti seintesse. Telgis viskasin teki kõrvale ja keerasin lina alla külili. Ikka oli kuum, kuid uni sai peagi minust võitu ja magasin nagu kott. Vastu hommikut oli jahedam ja tõmbasin teki peale ning magasin edasi.

Hommikusöök oli kell kuus, enne koitu. Sest nagu teada on varahommikul loomi rohkem liikumas kui päeval. Sõitsime kohe pärast kerget hommikusööki välja ja hakkasime loomi ja linde otsima. Võrreldes eelmise õhtuga oli rahulikum. Kaelkirjakud loomulikult paistsid kaugele välja. Sain teada, et kaelkirjakud liiguvad nagu Kalevipojad … vasakud jalad korraga ja paremad jalad korraga (video). Väga eriline vaade. Siis jäi meie ette taas paar elevanti, sest suured loomad paistavad kaugele. Kuid seekord nägime ka palju väikesi elukaid. Üks triibutu maa-orav oli valmis ootama kuni ma teda filmisin ja pildistasin, mitu lindu jäi kenasti kaamerasilma ette ja sisalikudki olid sooja päikese kätte tulnud. Temperatuur tõusis kiiresti … 

Selle hommiku täheks sai kuningkotkas, Keenia suurim, kes oli saanud mingi teise linnu kätte ja rappis seda puuoksal. Vahepeal vaatas meid kahtlevalt, et kas me tahame tema hommikusöögist osa saada, kuid nähes meid tegelemas eimillegagi tema jaoks, sõi rahulikult edasi (video). Sõitsime nii lähedale kui saime ja jälgisime tema tegevust. Võrratud kaadrid ja vaated. Vaene lind, kes ära söödi. Kuid kotkas oli vägev. Milline vaade.

Siis jäi meie ette kolm tüügassiga, kes olid Krügerist minu tuttavad. Vahepeal nad jooksid, sabad selgas meie eest ära, nii et tolmupilv järel (video) ja vahel einestasid rahulikult. Väidetavalt on nad lühikese mäluga ... unustavad ära, miks nad jooksid ja tegelevad edasi muude asjadega. Giid rääkis, et nad isegi lõvide eest ära joostes unustavad vahepeal oma tegevuse ja jäävad seisma. Lõpuks suundusi üle jõe uutele jahimaadele vaatama. Meie aga sõitsime edasi. Tükk aega ei juhtunud midagi. Jäädvustasin kauneid Aafrika vaateid ja jõin ära liitri Värska vett, mille olin kaasa võtnud.

Olime juba liikumas tagasi, kui kaks sebrat meie tee tõkestasid ning lõbusalt hullasid (video). Siinsed sebrad on väga erinevad muude piirkondade sebradest, nende triibud on justkui maagilised … vaatad neid ja tekib kerge holopildi tunne. Jajah. Vaatasin neid pikalt ja nii oligi. Väga erinevad. Tagasi tulles jäid meie ette veel jaanalinnud, mõned sisalikud ja terve suur kari antiloobisarnaseid loomi nimega gerenuk (Litocranius walleri), kes põõsast toitu nautisid (video).

Pean pärast fotode põhjal kõva uurimustöö tegema, sest kahjuks ei saanud ma paljudest inglisekeelsetest nimedest aru. Mis teha, see oli probleem võõra grupiga liikudes. Tegelikult on meie grupp täitsa normaalne, inimesed on rahulikud, normaalse suhtlemisega ja huvitatud sellest, mida teeme. Ühe teise auto peal, mis oli meie lähedal, olid kõik ninapidi oma telefonis … kui kohe kõrval oli kari elevante ja … miks tulla safarile … telefonis saab olla ka kodus või telgis. Või pole elevandid nii atraktiivsed ... Jajah. Issanda loomaaed on rikkalik. 

Lõuna ajal saime siesta teha, tervelt neli tundi puhkust, sest paraku pidasid loomadki lõunapausi. Saime taas meie koka tehtud värsket lõunasööki. Meie üllatuseks oli seekord kala … Keenial pole ju merepiiri ja sellepärast on siin kala haruldane. Ju siis oli sisse toodud või järvest või jõest püütud või kasvanduses kasvatatud. Maitses aga mõnusalt.  Meid hoiatati ahvide eest, kes meie banaane ja muid toite jahivad, kuid siiani pole ma veel laagris ühtegi näinud. Eile tee ääres mõned istusid, kuid nüüd ei midagi. Väga hea. Kahjuks ei saanud siesta ajal telgis olla, sest seal oli väga kuum. Õnneks oli siin võimalik külma dušši alla minna … mida ma ka kasutasin. Kusjuures oli vesi mõnusalt leige, sest mis see ikka 38 kraadises temperatuuris olla saab. Paak on ju päikese käes. Ma siis lesisin lamamistoolis puu all ja väike tukastus tuli peale.

Kella nelja ajal pärastlõunal istusime taas safariautole ja meie autojuht Josef kimas kohe seiklusväljale. Algus oli seekord rahulik, üks valge maokotkas … vist … lasi end kaua filmida ja vaadata. Tegi vahepeal isegi häält (video). Lõpuks me tüdinesime ja sõitsime edasi ja kotkas tõusis lendu ja lendas koos meiega edasi. Ju siis me meeldisime talle.

Seejärel oli tore vaadata sõraliste karja, peaks olema kudud, kelle juht oli suurte sarvedega isend. Kõrval oli ka väiksemaid sõralisi ja sain videole selle, kuidas üks vasikas innukalt ema nisa ründas. Mõnus. Ja karja taga sõid kaelkirjakud puuoksi. Huvitav oli vaadata, et sõralised jälgisid kaelkirjakut ja kui see kuhugi intensiivselt vaatas, siis pöörasid sõralised ka pead sinnapoole (video). Kaelkirjak oli nende vaatetorn.

Järgmiseks ülimaks vaatepildiks oli taas gepard ... jälle ... kes huviga meid vaatas. Ja siis nägime elevandibeebit. Meie autojuhi sõnul alla kolme kuu vana. Nii tore oli vaadata, kuidas kari beebit kaitses sellel ajal kui see ema tissi otsas londiga rippus. Imelised vaatepildid ja videod. Lõpuks sai elevandibeebi kõhu täis ja kari suundus edasi. Nii ka meie.

Väiksed antiloobist sõralised, keda kutsuti Günther´i dik-dik´ideks (Madoqua guentheri) kalpsasid ringi (video). Nad pisikesed kaaluvad vaid 3-5 kg. Nende kohta rääkis giid, et kui üks neist kiskjate söögiks langeb või muidu hukka saab, siis tema paariline kurvastab nii väga, et hukkub ka varsti. Tema stress olla nii suur, et ta muutub kiskjatele kergeks saagiks … ei hooli enam elust. Vot milliseid liike loomariigis esineb.

Ja siis äkki tegi meie autojuht keset põõsastikku kannapöörde ja hakkas sõna otseses mõttes mööda olematut teed kihutama. Samas nägin veel viit-kuut autot samamoodi samas suunas kimamas. Tõeline safari ralli … mis muide märtsi lõpus Keenias toimubki. Tõsi mitte Sumbaru pargis. Nii kimasime oma neli-viis kilomeetrit ja lõpuks silmasime kümmekonda autosid midagi vaatamas. Proovisime läheneda üht teed mööda, ei õnnestunud ja siis roomas meie nelivedu auto mingi künka otsa ja me nägime … uskumatu … leopardi maapinnal jahti pidamas. See oli ikka väga uskumatu vaatepilt. Näha vabas looduses leopardi ja veel maapinnal, mitte lehtede vahel puu otsas. Ma sain ta nii fotodele kui filmi peale (video). Lõpuks kadus see imeline loom põõsaste vahele ja meie suundusime tagasi külla, sest hakkas juba pimedaks minema. Oli viimane hetk midagi vaadata. Meie CEO ehk grupijuht oli väga rõõmus, sest leopardi õnnestub nähe seal juhul igal kümnendal grupil. Meie olime ka rõõmsad, sest meil õnnestus. Uskumatud elamused. Ja seda meie esimeses rahvuspargis … kaks on veel ees ootamas.

Tagasi jõudes oli meie kokk kõvasti vaeva näinud ja valmistanud meile taas rikkaliku õhtusöögi … kõrvitsa püreesupp, spagetid, kana karri ja kaks sooja juurviljasalatit. Magustoiduks olid magusa ananassi viilud … väga head ja värsked. Olin vahepeal juba mõned kaasavõetud müslibatoonikesed manustanud, sest energiat kulus pärastlõunal kõvasti. Ja vett ja. Värska sai otsa ja nüüd manustan kohalikku suurest pudelist võetud vett. See on tööstuslikult pakendatud ja seega puhas nii joomiseks kui hammaste pesemiseks. Õnneks on seda auto peal piisavalt, et veevajadus saaks rahuldatud. Ka kaamera saab akude abil laetud, seega pole ka sellega tõrkeid. Kõige parem on, et võtsin kaasa piisavalt täis laetud taskulambi … seda läheb ikka väga vaja. Öösel on siin nagu kotis. Pole midagi näha. Oma pealambi andsin toakaaslasele Liam´ile, sest tema proovis telefoni lambiga ringi liikuda ja seda mitte eriti edukalt. Tore oli kaaslast aidata.

Homme ootab taas pikem sõidupäev järgmisse kohta, milleks on Nakuru järve ääres paiknev rahvuspark. Seal saame kindlasti näha jõehobusid ja … muid toredaid loomi.  Igal juhul oli Sumbaru rahvuspark meie vastu lahke …. Ilm oli imeline, parajat moodi pilvealune päike … kõik loomad, keda tahtsime näha end ka meile näitasid ja loodus oli samuti superilus. Viimasel hommikul saatsid meid ära elevandikarjad … ja taas pidime imetlema kuidas kari kaitses elevendibeebisid. Nii nagu meie auto lähemale jõudis, oli beebi piiratud teiste poolt nii, et teda polnud nähagi.

Tagasiteel lõuna poole laiusid tee ääres ääretud põllud ja kasvuhoonete väljad. Need kõik tuletavad kohalikele meelde koloniaalaegasid ja … paraku kuuluvad need suurfarmid ja kasvuhooned siiani välismaalastele. Põhiliselt inglastele. Kogu toodang läheb ekspordiks ja kohalikele jääb vaid töörõõm ning looduselt ära võetud põllumajandusalad. 

Iga natukese aja tagant oli tee kitsendatud suurte kivide ja kollaste siilidega. Nende kohtade juures kogusid kohalikud kogukonnad makse. Sõiduautod lasti rahulikult läbi, kuid veoautod pidid kinni pidama ja oma kukruid kergendama. Siilid olid selleks, et autod kinni peaks … vabatahtlikult ei taha keegi makse maksta. Peatasime seekord taas ekvaatoril ja sõime lõunat ning tegime siis grupifoto. Ma ei tea kas ma võin selle siia panna … vist ikka ei pane, sest kes teab kuhu see blogi rändama läheb. Ekvaatori juures tegi üks mees trikke … kõndis kümme meetrit ekvaatori märgist lõuna poole ja valas vett kaussi ning näitas kuidaspidi see liikuma hakkas, siis läks kümmekond meetrit põhja poole ja kordas trikki … loomulikult hakkas vesi seal „iseenesest“ teisele poole pöörlema. Mehel olid teadmised füüsikast ja geograafiast ikka väga kasinad ja usinatel vaatajatel ning kaasaelajatel samuti. Mina igal juhul distantseerisin end sellest.

Nakuru

Jõudsime kella viie paiku Nakuru rahvuspargi juurde kämpingusse, seekord mitte küll rahvuspargi sisse … vaid äärde. Kuna kell oli veel noor, sai alles viis, siis otsustasin enne õhtusööki minna pisut jalutama. Käisin kõigepealt külas ja vaatasin kohalikku elu. Jäädvustasin ilusaid vaateid ja vaatasin, mida külarahvas teeb.

Siis jalutasin rahvuspargi juurde ja vaatasin üle aia sebrasid, ses sõid kohe minu juures rohtu. Neid oli seal kümneid, kui mitte sadu. Sain kohe päris head kaadrid aia tagant. Ja tõesti, triibud on hoopis teistsugused kui Sumbaru pargis. Laiemad ja teise kujuga (video). Kaugemal oli veel sõralisi, kuid neid oli halvasti näha. Ka pühvlid olid seal rohtu söömas, kuid piisavalt kaugel, et neid halvasti näha. Mõned fotod tegin ikka ära.

Siis jalutasin tagasi kämpingu poole. Kuna külas oli mingi muusika, siis läksin sinnapoole vaatama, mis toimub. Jõudsin lähemale ja kari lapsi hakkas minu poole jooksma … vanuses umbes 4-10 aastased. No nii, mõtlesin mina, nüüd hakkavad nad raha küsima või toitu või ei tea mida. Kuid lapsed tulid minu juurde ja kõige vanem poiss neist astus rahulikult minu kõrvale, tervitas ja küsis minu nime ja kust ma olen. Ma ikka arvasin, et mis ma talle ikka ütlen, nagunii ei tea ta sellest midagi. Ja suur oli minu imestus, kui poiss, kuuldes et olen Eestist, ütles kohe. Jah, ma tean, Tallinn oli vist teie maa pealinn. Ohh … puhh.  Edasi rääkis poiss, et jah, siin on täna jahe, kuid tema teab, et Eestis on lumi maas. No taga targemaks läheb … mõtlesin. On alles tark poiss. Siis küsis ta, kas mulle meeldib jalgpall. Talle väga meeldib ja Manu on tema lemmik. Ta teadis mängijaid peast, kellest mina midagi ei teadnud. Veel rääkis ta, et tema ise on akrobaat ja tuleneelaja. Arvas, et tema isa tuleb meie juurde õhtul etendust andma … eks näis. Siis sain veel teada, et tal on viis õde, kuid tema on peres ainus poiss. Poiss rääkis täitsa vabalt, näits oma õdedele ja tutvustas neid. Ei mingit käsi pikas küsimist.

Jõudsime siis koos pidustuste juurde tagasi ja poiss teadis rääkida, et seal saadetakse ära lahkunukest. Tehakse seda kuus päeva järgemööda ja ärasaatmisel lauldakse laule jumalale ja lahkunukesele (video). Poiss pakkus ka välja, et ta võib mind sinna lähemale viia, kuid ma loobusin viisakalt, sest ei tahtnud segada. Lõpuks jalutasime minu kämpingu värava juurde ja poiss ütles viisakalt, et ta ei tohi sisse tulla. Ma küsisin, kas võin neist foto teha ja nad olid rõõmsalt nõus. Nii jätsimegi jumalaga ja läksime lahku. Sain ikka tõsise õppetunni … ei tohi olla kinni oma eelarvamustes … uskumatu õppetund, mida peab kaua mäletama.

Ja kohe järgnes ka külm dušš. Nagu ikka käivad head ja mitte nii head asjad käsikäes. Nimelt tema poisi isa, kes tõesti tuli meile akrobaatikat ja tuleneelamist näitama, ei osanud peaaegu üldse inglise keelt, oli selline rumalalt veidrik ja … ei osanud isegi akrobaatikatrikke. Üks sakslane teisest grupist näitas talle silmad ette, kuidas kätel seista ise pingi peal olles. No vot … seekord olid ootused kõrged, kuid kahjuks jättis see isa mannetu mulje. Kuid poisi on ta osanud vähemalt heasse kooli panna.

Öö selles kämpingus oli vaheldusrikas. Kuna kämping oli kohe küla kõrval, siis leidsid koerad sageli üles võõrad lõhnad ja haukusid mis kole. Üks kukk leidis, et kell neli võib päike tõusta ja kires pikalt … ja kella kuue ajal tuli kukekoor, sest siis hakkas tõesti päike tõusma. Seega oli uni nagu oli, kuid see käib safarireiside juurde. Vähemalt oli madrats mõnus ja seekord ka ilm jahedam … sain isegi teki all magada. Nii olid siis lood sellel ööl. Hommikul oli minu telgikaaslane nii uimane, et läks pesemast tulles poolpaljana kogemata naiste telki … oh mis üllatus. Vabandusi järgnes kuhjaga. Mina naersin end kõveraks.

Hommikusöök söödud suundusime Nakuru rahvusparki. Ikka varavalges, et rohkem näha ja minu üllatuseks olid ka siin nagu kunagi Krügeriski esimeseks esinejaks hüäänid, kes arvatavasti jahilt naasesid. Nad jooksid otse meie auto poole ja viimasel hetkel pöörasid ära (video). Hea algus päevale. Ilm oli taas ilus ja hommikuti on mul energiat palju. Pärast hüääne andsid endast märku rohusööjad. Pühvlid, erinevad sarvedega loomad ja muudki toredad sõralised ja kabjalised. Pühvleid sai päris palju fotodele jäädvustatud, sest nende sarved olid väga erilised ja neid oli tohutult palju (video). 

Kotkastest võib suisa eraldi jutu vist kirjutada. Täna kohtasime neid suisa hulgim. Kõigepealt puu otsas ootamas ja vaatamas, siis järve rannal linde noolimas ja hiljuti tapetud looma ümber tiirlemas (video). Eks ma proovin Google abiga saada selgeks, mis uhkete lindudega võis tegemist olla. Fotol peaks olema stepikotkas. Taaskord oli raske inglisekeelsetest nimetustest aru saada. See on selle reisi puuduseks.

Hakkasime juba järve äärde sõitma, et veelinde vaadata, kui taas kord tuli raadio teel teade, et lõvisid on nähtud. Sõitsime kohale ja nägime ka meie. Tõsi … lõvid oli seekord põõsa all pikutamas ja nurrumas … just just nurrusid nagu kassid … sain selle heli videole (video alguses natuke jutuvada, kuid siis on kuulda selget nurrumist). Vaid vahel kerkis mõni pea või vilksatas saba. Nad olid just korraliku hommikusöögi söönud ja ei tundnud isegi sebrakarja vastu huvi, kes neist ettevaatlikult möödus. Sebrad olid küll ärevad. Vaatasid ikka pingeliselt lõvide poole. Ka hüäänid olid sealkandis ringi luusimas. Ju siis ootasid oma järge jahisaagi jäänuste mekkimiseks. Lõvide kohal aga tiirlesid kotkad … nendegi kõht tundus ootavat jääke. Nii see looduses ikka on, et ühest jahisaagist saavad paljud osa. Lõvid aga pikutasid edasi ja teistele jäi toit kättesaamatuks.

Kuna laisad lõvid kaua huvi ei pakkunud, läksime järve äärde ja seal oli kohe huvitav vaadata, kuidas hüäänid linde üritasid kätte saada. Sumpasid vees mis hirmus (video). Loomulikult olid nad liiga aeglased, et sulelisi kimbutada. Kuid linde oli seal massiliselt ... flamingod, pelikanid, roosad toonekured ja muud veelinnud. Seal oleks võinud veelindudest terve uuringu teha. Kuid kahjuks polnud aega seal kaua olla.

Kaldal istus kotkas, kes samuti vaatas veelinde igatsevalt. Kuid viimased olid ametis toitumisega ning ei pööranud kiskjatele ja röövlindudele erilist tähelepanu. Veelinde oli aga sadu järvel liikumas. Üks huvitavam kui teine. Sain palju fotosid ja filmilõike. Üks eriti huvitav video sellest, kuidas Aafrika luitsnokk-iibis järves toitus.

Üks jõehobugi oli ennast järves jahutamas. Ega temast palju näha polnud, vaid silmad ja nina. Paistis päris suur loom olema … kuid enamus temast oli vee all. Kusjuures teadis keegi grupist rääkida, et jõehobud ei oska ujuda … nad liikuvat jalad põhjas ehk kõnnivad mööda põhja. Vahel aga lükkavad end veepinnale, et õhku hingata. Huvitav teadmine… mulle uudis.

Edasi liikudes puurisid tüügassead kärssadega mulda ja otsisid söödavaid juurikaid. Neid oli pargis mitmel pool ja palju. Mõned karjakaupa, mõned põrsastega ja mõned üksikult. Kui jooksma pistsid, siis sabad olid seljas ja tolmujutt taga. Nagu varem mainisin, ei tea nad vahel ise ka, miks nad jooksevad. 

Mind köitis eriti, kuidas mõned loomad sõid oma pehmete mokkadega okastaimede lehti. Okkad olid nii pikad kui villase soki nõelad ... kuid nemad said ikka söödud. Sain ühe hea video, kus impala (Aepyceros melampus) sellises okaspõõsas einestas. Imeline oli vaadata seda toitumist. 

Sebrasid oli taas hulgakaupa. Mõned neist tee peal ja mõned rohu sees. Naersime, et tee peal olevad sebrad on nagu ülekäigurajad … ootavad, millal neist üle minnakse. Mõned sebrad oli koos varssadega, üks päris vigane … lonkas kõvasti. See saab arvatavasti varsti kiskjatele saagiks. Igasuguseid triipe oli nende kehadel. Giid võitis, et need aitavad keha temperatuuri erinevate ilmadega säilitada. Kuumaga valged päikest peegeldada ja jahedaga tumedad soojust püüda. Kes teab, tal võis isegi õigus olla.

Ennelõunase aja suursündmuseks sai keset pühvlikarja pikutava ninasarviku tegevuste jälgimine. Igavene suur isane loom. Pühvlid olid tema kõrval suisa tillukesed. Pikutas pisut ja siis tuli tal janu ja ta lonkis aeglaselt joogikoha poole (video). Pühvlid taganesid aupaklikult tema ees ja ta sai rahulikult üksi juua. Päris huvitav oli teda joomas vaadata (video). Olime nii lähedal, et oleks saanud talle palliga pihta visata. Suure looma turjal ja kehal aga hüplesid linnud, kes teda parasiitidest puhastasid. Hea kooslus. Janu täis läks ninasarvik rahulikult lonkides minema. Meile ei pööranud ta vähimatki tähelepanu. Olime lihtsalt õhk tema jaoks.

Lõunatasime seekord kena kose juures, kus oli söömiseks puur paika pandud. Mitte niivõrd kiskjate eest kaitseks, kuivõrd ahvide vastu, sest need kurivaimud olid igal pool toitu varastamas. Ahve nägime ka palju, kuid enamasti ei pööranud neile keegi tähelepanu ja juht sõitis rahulikult edasi. Eks siis nii peabki olema.

Pärast lõunat sõitsime tükk aega mööda rohumaateesid ja ma jäädvustasin fotodele ilusaid vaateid. Tee muutus vahepeal nii raskesti läbitavaks, et meie nelivedu ronis nagu tigu mööda kive ja auke. Kusjuures pidasime korraks ka kinni, sest sama aeglaselt liikuv kilpkonn läks üle tee. Ja loomadel oli rahvuspargis alati eesõigus.

Jõudsime lagendikule, kus oli nii palju erilisi loomi, et andis ikka ringi vaadata. Sebrad püherdasid liivas ja puhastasid oma keha (video). Mingid gasellisarnased sõralised võitlesid omavahel (video). Üksik hüään jalutas mööda. Uhh … ma muudkui filmisin ja tegin fotosid. See lagendik oli täis seiklusi ja üllatusi.

Ja siis hakkas lagendiku tagaküljest meie poole lähenema must ninasarvik koos oma pojaga (video). Nad tulid tasakesi, süües rohtu. Linnud nokkisid nende turjal parasiite ning ninasarvikud olid sellega väga rahul. Ootasime peaaegu tunni kuni nad meieni jõudsid ja saime lõpuks oma tasu kätte. Ninasarvikud sõid otse meie auto kõrval rohtu. Nii lähedal, et filmisin emase ninasarviku mokkasid, kui need rohuliblesid napsasid (video). Ohh mis vaatepildid.

Tagasi kämpingusse sõites kerkisid taevalaotusele vihmapilved. Saime auto katuse vaevu alla lastud kui vihm meie autot vastu trummeldama hakkas. Kuid meil polnud sellest enam sooja ega külma. Päev oli edukalt lõppemas. Vihma kallas veel kaua … kaua … blogi kirjutades, õhtut süües ja magamagi minnes. Uni tuli hea. Päev oli taas korda läinud.  Kuna vihmapilvedest mul fotot polnud, siis panin siia foto päevasest ajast ... kui ilusad rünkpilved taevalaotusel rändasid.

Hommikuks oli vihm järele jäänud. Temperatuur oli öösel päris madal, isegi teki all oli jahe tunne ja kukk, kes nelja ajal kireb … tegi seda jälle. Telgis magades on hääled ikka väga lähedal. Kuid sain piisavalt magada ning hommikul taas valmis uuteks väljakutseteks. Ootab ees teekond Masai Mara´sse. Pidavat olema lühike ots … kõigest kuus tundi. Eks näis. Vahelduseks üks asulafoto.

Nüüd olid teeolud halvemad. Asfaldis oli rohkelt auke, millest meie autojuht Josef mööda üritas manööverdada. Päris huvitav oli vaadata ka teeparandust, mis toimus täiesti käsitsi. Labidate ja kangidega mehed puhastasid löökauke ja täitsid neid siis asfaldiseguga. Ju neil on siis seal tööjõudu piisavalt. Töötus olla Keenias 60% ringis ... huvitav kuidas seda arvutatakse.

Masai Mara

Ja oligi lühike sõidupäev. Juba kella ühe ajal olime kenasti uues kämpingus, kus magamiseks olid isegi voodid. Lisaks oli seal iga telgi tagapoolel wc ja dušširuum. Mis nii viga … isegi soe vesi pidi olema. Kuigi selles ma veel kindel pole. Igal juhul tundub olema asjalik koht. Wifi on ka starlink´i kaudu, kuid ei töötanud kuigi hästi ja ei saanudki seda kasutada.

Kohale jõudes ootas meid taas mõnus lõunasöök bufee stiilis … söökidega on siin ikka väga hästi. Vaid korra sõime lõunaks burgeri, kuid kõik ülejäänud toidukorrad on olnud korraliku valikuga. Kui väga maitseb, siis saab veel juurdegi võtta. Ja minu kõht kiidab meie kokka. Kogu aeg on parajalt täis ja pole kordagi rivist välja läinud või nurisenud.

Õhtul tegime veel väikse ringi looduspargis. Nägime hulga knuusid, sebrasid, antiloope, kaelkirjakuid ja teisi rohusööjaid. Knuud on väga huvitava välimusega loomad. Nagu oleks paljude erinevate loomade kehaosadest kokku pandud. Kaelkirjakud on siin hoopis teistsugused kui eelmistes kohtades … ainult kõndisid samamoodi … Kalevipoega. Lisan video sellest kuidas kaelkirjak okaspõõsas einestab.

Õhtu naelaks kujunes tohutu suur lõvipere. Kaks võimsat isast, kes pikutasid eraldi ja oma kümme-kaksteist emast. Paraku nad kõik magasid pikalt ja vahetevahel otsisid varjulisemat kohta. Magades olid kõhud taeva poole, et oleks jahedam … kõhualune on ju heledam. Loomulikult oli lõvipere ümber kogu pargi safariautode park koos. Õnneks pole praegu hooaeg ja oli „vaid“ umbes kakskümmend autot.

Tee peale jäid viineripuud … või pigem sardellipuud, mille vilja ma tasakesi kotti poetasin, et koju kaasa võtta. Õige nimi sellel puul on kigelia (Kigelia africana). Nendest pidavat õlut tehtama … mis olla nii kange, et võtab mehe kohe jalust nõrgaks. Mina oma trofeest õlut tegema ei hakka, lihtsalt hea kodustele näidata. Tõsi, kaasavõetud vili oli pisike. Muidu kasvavad need sardellid ikka oma 60 cm pikkuseks ja kaaluvad seitse kilo. Nii suurt ma ikka kaasa ei võta.

Tagasi jõudes oli mõnus sooja dušši all käia ja taas bufee õhtusööki nautida. Seekord oli õhtuks kala … väga hea kala … kartulipudruga ja erinevate salatitega. Ja enne taas hea püreesupp. Mis nii viga … kui selliseid toite saab.

Masai Mara täispikk päev algas mõnede jaoks meist kell neli hommikul … või täpsemalt öösel. Nimelt otsustasid neli meist, mina kaasa arvatud, minna õhupalliga päikesetõusul ülevalt loodust vaatama. Ja kuna kuumaõhupalli stardikohta oli üle tunni sõitu, siis pidime tõusma vara-vara. Meid viidi ühe uhke kämpingu vastuvõttu ja pakuti hommikuteed ja -kohvi.

Kui olime kümmekond minutit oodanud ja ka teised õhupalliga sõita soovijad olid saabunud sõitsime stardiplatsile … kõik kokku 11 … õhupall oleks võtnud maksimaalselt peale 16 … Täitsa huvitav oli vaadata ja filmida kuidas suurest riidetükist sai tasapisi õhupall ja kuidas see siis taeva poole hakkas tõusma. Meil lubati korvi ronida. Ega see just väga suur polnud, kuid kuna meid oli vähem, siis mahtusime kenasti ära. Meie neljaga samasse korvipoolde tuli kaks ameeriklast. Meeldiv vanapaar.

Nii me siis tõusimegi taeva poole. Oli huvitav elamus, kuid ohutunnet ei tekkinud hetkekski. Pall tõusis, muutis suunda, pöörles ja laskus allapoole väga sujuvalt. Kui pallikapten rääkima hakkas, oli inglise aktsent väga tuttav … ja ma ei eksinudki. Kapten oli leedukas. Vilniusest. Oli enne Keeniat palli Nepaalis lennutanud, Keenias paar aastat ja kavatses Lõuna-Ameerikasse edasi minna. Tubli …

Pallilt avanesid väga kaunid vaated maastikule ja päikesetõusule. Tõsi, ilm oli pilvine ja päikesetõus sellega seoses eriline. Kuid ilus. Meie all maapinnal aga käis vilgas tegevus. Sebrad, antiloobid ja pühvlid nosisid rohtu, üksik hüään kimbutas tüügassigasid (video), jõehobud olid jões ennast jahutamas, ahvikari jõekaldal liikumas (video) ja paljud muud loomad tegutsemas. Igal juhul oli huvitav vaadata. Lendasime üle tunni aja ja saime selle jooksul hulgaliselt elamusi. Maandumine sujus ka hästi, sest ilm oli tuulevaikne. Kogu lennust tegi kapten ka video, mida ma autoriõiguse tõttu siia ei laadi.

Pärast maandumist ootas meid tõsine üllatus. Keset pampat oli üles pandud hommikusöögirestoran, kus kelnerid meid teenindasid, kus pakuti tervitusjoogiks šampust ja kus saime mõnusa bufee hommikusöögi süüa (video). Kusjuures pakuti pärast šampust igasugu muid alkohoolseid jooke ka … millest kõigist ma loobusin… ja jõin mango ning apelsinimahla. Minu reisikaaslased võtsid väiksed džinnid toonikuga … kuid see õigus neil oli. Igal juhul oli vägev hommikusöök.

Isegi välikäimlad olid kenasti püsti pandud, kus sai end kergendada. Kätepesu juures oli eraldi teenindaja, kes törtsutas seepi kätele, tegi kraani lahti ja pärast ulatas käte kuivatamiseks rätiku. Väga võimas. Tegin siis sellest käimlast ka fotosid nii seest kui väljast.

Pärast hommikusööki jõudsid teised samuti autodega meie juurde ja liikusime koos edasi. Ei saanud sõita sadat meetritki, kui kohtasime ühte hommikusööki nautivat gepardit (video). Ta oli söömisega nii ametis, et ei pannud ümbritsevat üldse tähelegi. Tema ümber kogunes aga hulka safariautosid.

Söömise lõpetanud hakkas gepard tasakesi üle põlenud pampa põõsaste poole liikuma, kus ta oleks varju saanud ja leiba luusse lasknud, kuid safariautod olid nii tihedalt tema ümber, et ta pidi suisa nende vahelt välja manööverdama. Läks edasi ja safariautod jälitasid teda … mis on looduspargis täiesti lubamatu. Vaatasime seda kaugemalt pealt ja tundsime vaesele loomale kaasa. Ta ei saanud kusagil rahu. Kusjuures on looduspargis reeglid, et üle viie auto ei tohi loomade juures korraga olla … tee pealt ei või kõrvale sõita … loomi ei või jälitada jne. Kuid nendest reeglitest ei pidanud keegi kinni. Vaesed loomad. Palusime oma autojuhil minema sõita.

Kuid üsna pea kordus sama lõvikarjaga. Me olime teel ja nägime lõvisid enda poole tulemas ning jäime seisma. Samas ümbritses karja hulk safariautosid ja emalõvid ei tundnud end kuigi hästi. Taas tõkestasid autod sageli nende teekonda ning segasid nende hommikusi tegevusi. Paha tunne oli … väga paha. Sõitsime taas minema. Masai Mara´s on ilmselgelt liiga palju safariautosid ja liiga vähe nende tegevuse kontrollijaid.

Et jutt ilusam oleks, panen vahelduseks foto liblikast. Ehk minu endine tantsurühmakaaslane Villu oskab selle liigi määrata. Neid väikseid tiivulisi on ikka pagana raske kaadrisse saada. Liiguvad (lendavad) kiiresti ja ühel kohal pole kuigi kaua aega. Õhust on aga neid fotole jäädvustada väga raske. Ajasin seda isendit taga kohe tükk aega enne kui ta maapinnale laskus.

Jätkasime lõunasöögiga ühe mõnusa puu all. Meie ümber vahtisid meie söömist mornide nägudega marabuud, meie ümber tiirlesid väiksemad nokalised, kuid meid nad ei seganud. Oli mõnus lõunasöök. Taas bufeelaud erinevate toitudega. Kõhnaks siin igal juhul ei jää. Pigem võtan kaalus juurde.

Pärast lõunat siirdusime jõe äärde, kus mõnules üle 25 eri suuruses ja vanuses jõehobu... nii palju suutsin kokku lugeda (video). Kindlasti oli neid rohkemgi. Need võimsad loomad ei karda isegi suuri krokodille, nende üks lõualöök võib tappa hetkega inimesegi. Uhh. Ei soovita jõehobuga kohtuda. Kusjuures on kohalikke inimesi rohkem hukkunud jõehobude rünnakute tõttu kui lõvide või gepardite hammustustesse.

Paar-kolm krokodilli mõnulesid samuti kaldal. Üks neist kohe jõehobu kõrval. Tundus, et nad aktsepteerisid teineteist. Jõuhobu ronis veest välja kohe krokodilli kõrval, kuid see ei teinud temast väljagi (video). Krokodillid ise on aga siin nii suured, et võivad terve sebra vee alla vedada ja uputada … ning siis toiduks nautida. Rände ajal hukkub krokodillide läbi palju jõge ületavaid loomi. Hea elu neil elukatel siin jões. 

Veel nägime hulgim erinevaid linde. Lõpuks saime kaadrisse ka raisakotkad, kes mingi raipe ümber jalutasid ja einestasid. Lindude kohta võiks täitsa eraldi reisi teha ... kuid siis peaks linnumääraja kaasa võtma. Väidetavalt on selliseid äppe, mis nii foto kui heli põhjal linnu liigi suudavad määrata. Google pole selleks just kõige kohasem.

Tagasiteel tuli üksik varaan sörkides vastu ja pidime auto kinni pidama, et talle teed anda. Filmisin tema keele limpsamisi ja edasi liikumist … kuni ta kadus rohtu (video). See oli ootamatu kohtumine … aga saime teada, et selliseid elukaid on ka rohu sees mitmeid.

See oli viimane safaripäev. Homme hakkame liikuma tagasi Nairobi poole ja õhtuks oleme taas hotellis. Hommikul sai veel korra looduspargist läbi sõita, sest nii oli otsem. Kusjuures leidsime ka mõned loomad, keda polnud veel näinud. Kõrval fotol peaks olema topid ... ema vasikaga ... 

Ja siin fotol kohalik šaakal. Lõppu panen video jõehobust, kes rohumaal mõnusasti einestab ja video lindudest, kes meie tagasiteel Nairobisse siutsudes meid kenasti lõbustasid. Need linnud peaks olema sakalava kudujad (Ploceus sakalava). Tõlge võib ekslik olla.

Nairobis oli meie lõpulõuna … mis oli päris mannetu, sest olime harjunud meie koka heade toitudega. Salat, mille mina tellisin,  oli ikka täitsa mööda … salat-tomat ja õli … mingit erilist elamust polnud ja põhitoiduks sai kas lihata pajarooga või veiselihaga pilaffi. No mis lõpulõunasöök see ka on. Ilmselgelt oleks võinud hoopis meie kokk Francis ise lõpulõunasöögi valmistada. Pettumus missugune. Et viimase eine mälestus poleks kehvavõitu, siis läksin õhtul restorani ja tellisin endale suure passionimahla, kuhu palusin lisada rohkelt ingverit, mozarella friteeritud pallid (fotol) ja veise sisefilee prae . Vot need maitsesid hästi ... eriti mahl ingveriga.

Kokkuvõte Keenia Safarist

Mis siis kokkuvõtteks kirjutada? Väga mõnus safari oli. Jäin ülimalt rahule ... kõige rohkem meeldis intensiivsus, ei mingit logelemist ega molutamist. Jah ... hommikuti oli vaja vara tõusta ja päevad olid pikad, kuid kuna oli nii palju huvitavat, siis ... aeg suisa lendas. Mida ma õppisin:

* Pole vaja karta võõrast reisiseltskonda ja võõramaalasi. Nendega, kellega suhtlemine ei sobi, ei pea ju suhtlema.  

* G-Adventures reisibüroo on hea reisikorraldaja. Sellega reisivad enamasti nooremad inimesed ... need kes ei virise iga vähema asja pärast. Selle reisibürooga tahaks veelgi reisida.

* Reisimiseks tuleks valida aeg, mis pole turistiderohke ehk kõrghooaja väline aeg. Siinkohas on hea soovitada Keenia safarireisi planeerimise aega. Kindlasti ei soovita ette võtta Keenia safarit aprillist juunini, sest siis on vihmaperiood ja paraku sajab nii kõvasti, et midagi pole näha … ja lisaks on siis malaariasääskede kõrghooaeg. Samuti ei soovita minna juulis - septembris, sest siis on kõrghooaeg ja autod ei mahu lihtsalt loomade juurde ära. Kõige parem aeg on veebruar - märts … ja kui parkidest rääkida, siis soovitaks Masai Mara parki vältida. Kõige mõnusam oli Sumbaru pargis, kus oli vähe külastajaid ja palju erilisi loomi. Kusjuures oli märtsis seal mõnusalt soe ka. 

* Uude piirkonda safarireisile minnes tuleks kaasa võtta või eelnevalt selgeks teha selle piirkonna loomade, lindude ja taimede nimetused ja omadused. Mingi hea äpp on kindlasti abiks, kui on internetivõimalus.

* Soojale maale ei tohi kaasa võtta šokolaadi ega muid sulavaid toite ... kui pole külmkappi

* Malaariaohtlikusse piirkonda tuleb minna ainult kuival ajal ja võimalusel merepinnast võimalikult kõrgele, siis pole selle hullu haiguse oht.

* Ja kui ongi vahel reisil keeruline või raske aeg, siis tuleb lihtsalt jalg sirgu lasta ja elust mõnu tunda. Pole vaja kogu aeg pingutada ja püüda olla keegi.

Sellega lõpetan selle pika ja videoterohke blogi. Loodan, et Nairobist Tallinna lend kulgeb mõnusalt.... Kui siis midagi huvitavat toimub, kirjutan selle blogi lõppu juurde.