Kokkuvõte Nepaali - Himaalaja reisist.

         Nagu ikka läks reis kiiresti ja läbi see ongi. Tagasi sõidame taas Istanbuli kaudu ja saame päevakese veeta ka Türgis, sest Turkish Airlines otsustas lendusid Tallinna vähemaks jätta. Kui õnneks on täna laupäev ja homme pühapäev ehk nädala lõpuks on lootus koju saada. Koduigatsus on täitsa juba olemas ... 18 päeva on pikk aeg. Hotell, mille Turkish Airlaines meile pakkus asub äärelinnas, kuid saime toa 20-ndale korrusele. Ilus vaade ... lõpus ka foto katuselt

        Sellest reisist oli kindlasti kõige positiivsemad elamused mägede matkast. Jalutada maailma kõrgeimate tippude kõrval, ürgses metsas, arvukate ojakeste ja jõgede keskel ... jah, on mida meenutada. Trepid, mida mööda tuli rohkesti üles ja alla marssida, käisid asja juurde. Neid oli parajasti nii palju, et saaks korraliku füüsilise koormuse ja parajasti nii vähe, et jõud üle käis. Vahepeal oli küll tunne, et enam ei jõua, kuid lõpuks sai kõik mäetipud, mis plaanis, vallutatud. Kõige kõrgemaks jäi seekord 3220 m. Mitte väga palju, kuid elamus siiski. Päikesetõusud erinevates kohtades jäi ka meelde. Vaatamata sellele, et ajavahe oli kolm tundi ja 45 minutit ehk tõusma pidi Eesti aja järgi kell 1-2 öösel, sai päikesetõuse nauditud pea iga päev.

        Eriliseks tegi reisi ka see, et temperatuuride vahe oli paarist miinuskraadist kõrgema mäe otsas kolmekümne kraadini päevasel päikeselisel ajal all orus. Üllatavalt suured erinevused, kuid eks mägedes nii olegi. 

Lehmad ja koerad peaks ka ära mainima. Neid oli kõikjal ... põllul, majade ümbruses ja ka teel. Kusjuures autod manööverdasid aupaklikult nende ümber ja proovisid mitte viga teha. Üks lehm vist ikka sai viga, kui tahtis meie bussi eest üle okastraadist aia hüpata ... kuid seda mis seal sai, me enam ei näinud... Aga ka Pokhara linnatänavatel kohtas lehmi sageli ... nii jalutamas kui tänaval peesitamas.

        Hinnad olid madalad. Tellisin endale rätsepalt mitu pluusi ja püksid ning seda kõike väga madala summa eest. Igasugu vidinaid ja meeneid ma ei ostnud. Mis ma neist ikka kokku kuhjan, isegi olematu hinna eest. Ravi helikausi siiski ostsin ning magnetid külmkapile. Loomulikult ka kingitusi kodustele. 

            Mis veel meeldis? Süüa sai kõvasti ja meie jaoks olid toidu enamasti vähem vürtsikad. Toidud olid maitsvad ja valik oli rikkalik. Thali´d olid minu lemmikud. Seal sai enamasti riisi ja kastmeid juurde. Mis teha, söömine on alati minu lemmiktegevus olnud. Proovisin ära ka kohaliku Tederloin´i ehk veise sisefilee. Küüslaugukastmega. Hästi maitses. Veel mainiksin ära toitudest mo:mo´d ehk kohalikud pelmeenid, mida valmistati erinevate täidistega. Mina võtsin enamasti veiselihaga või kanaga. Kana pakuti erinevate kastmetega ja erinevates valmistamisviisides igal pool ... võik öelda, et see oli Nepaalis üks põhilisi lihatoite.

            Igasugu protseduurid meeldisid. Käisin kolm korda massaažis, millest kaks olid väga hästi läbi viidud.  Tugevad punktmassaažid ... jah, üks kord oli ka ebaõnnestunud massöör, kuid ikka juhtub. Ka saviga naha kokkuhõõrumine ja nina soolveega puhastamine olid mõnusad ja erilised. Kusjuures nina puhastamist soovitaks kõigile. Pole vaja karta, see polegi nii hull, kui tundub. Võibolla oleks pidanud rohkemgi protseduure spaades proovima, kuid eks aeg oli siiski piiratud. Muud tegevused ootasid ka ... 

        Kloostris ööbimine ja kohaliku elu tundmaõppimine oli hariv ja huvitav. Väikeste munkadega koos söömine ja nende tegevuse jälgimine oli eriline. Kusjuures arusaamine, et nad on tegelikult tavalised väikesed lapsed, kes teevad vahel pahandust ja on rõõmsad, oli eriti valgustav. Nii naljakas oli neid paviljoni taga salaja telefoni näppimas näha. Kloostrikoolid on Nepaali elus väga olulised, sest need annavad võimaluse ka vaesematele inimestele hariduse saamiseks. Haridustasemega on ju kehvasti...

Usust ka natuke ... Nepaal on põhiliselt hinduistlik riik. Kuid on ka tugevaid budistlikke suundi. Kui rääkida hinduismist Nepaalis, siis mulle ei meeldi mitte üks teps vereohvrite toomine nende pühakodades. Esiteks on see jõhker ja teiseks on pühakojad pidevalt verised ja inetud. Nagu ma kuulsin, on see traditsioon säilinud vähestes kohtades, kuid just selles riigis on nii. Loomulikult on usuvabadus minu arvates üks olulisemaid vabadusi, kuid veelkord pean tunnistama, et taoism ja budism meeldivad mulle rohkem kui teised usundid. Kusjuures on need usundid ka jätkusuutlikud. Nii palju siis usust ... 

Drooni kaasavõtmine seekord ei õigustanud, sest esiteks oli sellega palju tüli ... kogu aeg pidi tassima ja iga lennutamise eel küsima lennuluba. Teiseks jäi droon ikka mäetippudest allapoole ning vaated suurt ei erinenud ... kas dooniga või tavakaameraga. Ja linnades nagunii ei saa lennutada ... Mõned head fotod treppidest ikka sain ... ja majutuskohtadest. Kuid kas selle jaoks oli vaja kogu seda jama tassimise ja küsimisega läbi elada ... mõtlemise koht. 

Ja vaatamata sellele, et olime sageli ka okaspuu metsades ja kolme kilomeetri kõrgusel, majavammi ma taas loodusest ei leidnud. Uurisin küll mahalangenud puid ja nende kahjustusi, kuid ei midagi. Peab kolleege Norrast ja Rootsist uskuma .... ega polegi nii kerge leida majavammi kahjustusi loodusest, mitte majadest. 

    

    Mõned pettumused ka. Kõige ebameeldivam oli Kathmandu elu-olu. Kohutavalt mürarikas, närviline ja prügine keskkond. Linn, kuhu ei taha minna. Hotellide seinad oli nagu papist, kõik kostus väljast sisse. Lennukid, mis öösel üle linna lendasid tegid ikka hullu müra. Liikluseeskirjad olid tugevama ja nahaalsema õigusega. Rollerid süstisid igal pool vahele. Ja linnaõhk oli vastik ... tolmune ja haisev. Linn, kuhu ei taha enam kunagi minna.

        Chitwan´i rahvuspark oli võrreldes Krügeri rahvuspargiga mannetu. Prahti täis, loomad oli osaliselt kettides ja kõik tundus selline korrastamata. Looduspargi territooriumil veeti traktoritega kive, põletati džungli aluskihte, mis hävitas elu selles kihis ... ja nii edasi ja nii edasi. Rahvuspark on siin raha teenimise allikas, mitte looduse säilitamine. Kurb, et selliseid veel on ...

       Siiski oli ebameeldivaid seiku ja tegevusi vähem kui meeldivaid. Jäin reisiga rahule. Taas on maailm suuremaks muutunud ja mõned kohad avastatud. Lumised 8000-sed mäetipud on ikka võimsad küll, mitte et tahaks sinna tippu ronida.  Tahaks rohkem rohelist ja elurikast keskkonda, mitte kivist ja kõledat. Järgmised reisid tulevad aprillis-mais tööalased Rootsi Stockholmi ja Saksamaale Hannoveri. Vaevalt, et nendest midagi postitan ... järgmist pikemat reisi aga hetkel veel plaanis pole ... vaja mõelda ... kuhu sünnipäevaks jalga lasta.

Lennuk ja mägi

Trepid ... trepid ... trepid ... Ulleri

Päikesetõus Istanbulis