Chitwan rahvuspark

         Sõit bussiga Pokharast Chitwan´i oli paras õudusunenägu. Teeremont oli 146-st kilomeetrist umbes 100-l ja aega sõiduks kulus koos pisipeatustega kuus pool tundi ehk siis umbes 22 kilomeetrit tunnis. Lisaks meeletu loksumine aukudes ja muhkudel, pidev signaalitamine ja teetolm. Vahel oli ime, et bussijuht selles tolmus üldse teed nägi. Ühes kohas seisime oma 20 minutit, sest keegi tee kõrval tekitas varinguid. Siis tankisime paarkümmend minutit ... kütuse hind oli 176 ruupiat liiter ehk 1,28 eurot. Ja siis kolistasime edasi ... Ega tahagi sellest sõidust väga palju rääkida. Mainiks ehk veel seda, et tee-ehitajaks oli Hiina ettevõte CCCC ehk China Communications Contruction Company. 

    Aga õhtuks jõudsime Chitwan´i ja majutuskoht "Safari Adventure Lodge" oli igati mugav. Sain korralikult välja puhatud. Õhtul oli isegi väike kohalike poiste tantsuetendus. Poisid panid täitsa mõnuga tantsu. Oli ilus vaadata. Kuna valgustus oli olematu, siis fotod eriti hästi välja ei tulnud. Õhtusöök oli taas buffet valikuga  ja väga naitsev Toitu pakutakse siin maal küll nii palju, et kardan oma kehakaalu pärast. 

    Hommikul alustasin taas enne päikesetõusu. Leidsin, et on võimalik minna katusele vaatama ja sinna ma ka läksin.  Ohh mis kaunis hommikune lindude koorilaul. Katusel olid helid eriti eredad, sest polnud puid neid summutamas. Ja millised vaated. Väga kaunis udune hommik oli. Mingil hetkel tuli Priit mulle seltsiks, kuid ta ei seganud seda ilu nautimast. Päikesetõus ise polnudki nii eriline ... tõusis metsa tagant ja kuna pilvi praktiliselt polnudki, siis olid ka esimesed päikesekiired mannetud. 

       Kuid vähemalt sai taas päikesetõus jäädvustatud. Jah, mägedes salvestatud kaadritele ei saanud see ligilähedalegi. Hommikusöögil tutvustas meie giid päevakava: hommikupoole paadiga jõel, siis jalutuskäik džunglis ja lõunasöök. Pärast lõunat väike puhkus ja siis džiipidega safarile. "Pole paha!", mõtlesin mina ja olin ootusärevuses. 

    Paadid, millega sõitma läksime, olid ühepuupaadid nagu meil haabjad, kuid ainult teisest puuliigist. Üllatuslikult mahtusime kõik kuueteistkümnekesi ühte paati lisaks kohalik giid ja sõudja. Tõsi, istusime praktiliselt üksteisel jalge vahel pisikestel pingikestel. Mina kohe meie põhigiidi taga. Igal juhul pidas paat normaalselt vastu ja ümber ei läinud. Pärast põhja kraapimist hakkas küll pisut lekkima, kuid nii vähe, et veega ei täitunud.

    Jõel nägime hulgaliselt linde ja krokodille. Järgmiseks lisan fotosid lindudest ja krokodillidest. Ega teksti polegi palju lisada ... lindude nimed mulle meelde ei jäänud ,,, välja arvatud kormoranid ning paabulind ... ja mis sa ikka krokodillidest kirjutad ...

Džunglimatk oli lühike ja suhteliselt igav. Nägime mõnda hirve liikumas ja hulgaliselt erilisi puid ja liaane. Nagu džunglis ikka. Eks ma siis jäädvustasin seda, mis oli. Minu arust jäi see džungel alla isegi mägedes olnud igivanale metsale. Kuid eks ilu ole vaataja silmades. Huvitav oli see, et džungli alusmetsas põletatakse kulu nagu meil kunagi põldudega tehti. Kole ju, kuid pidi aitama uuel rohul kasvada. Nojah, eks kohalikud teavad, mida teevad... 

    Matka lõpuks jõudsime rippsilla ja elevantide treeningkeskuse juurde. Selle treeningkeskuse kohta ütleks küll pigem elevantide vangla, sest seal oli aheldatud üle kümne elevendi ... nii täiskasvanu kui ka elevandibeebi. Kohe kahju oli neist. Väidetavalt lasti neid vahel džunglisse liikuma, kuid hiljem nägime, et see oli pigem nendega džunglis sõitmine, mitte vaba liikumine. Kus küll loomakaitsjate silmad on ... no vaadake fotol seda elevandipoega ... kas pole kahju?

    Küll oli selles keskuses puu otsas hulgaliselt mesilassülemeid, millesarnase suurusega pole ma veel näinud. Neid oli suisa neli sülemit ühel puul ... üks suurem kui teine. Selle peale ostsin hiljem purgikese kohalikku mett ... mis pidi olema kergelt psühhotroopse toimega, sest mesilased korjavad mee džunglitaimedelt, millest osa on selle toime tekitajad. See puu, mille otsas olid sülemid, oli ka puuliik,  millest kohalikud ühepuupaate tegid. Kaks kärbest ühe hoobiga.

    Rippsild, mille ületasime oli päris pikk ja õõtsus mõnusalt. Jõgi, mida mööda hommikul sõitsime ja mille nüüd taas ületasime oli East Rapti  River. Kusjuures jõgi oli sellel aastaajal nii madal, et kohalikud poisid läksid seal sumbates üle (seda näeb eelmiselt videolt). Ju nad siis teadsid, et krokodillid selles kandis neid ei ründa. Mina poleks küll riskinud jalga jõkke panna. Pärast silda ootasid meid kauplejad, kust ka mee kojuviimiseks soetasin. 

    Pärast lõunat laaditi meid džiipidele ... kaheksa-üheksa inimest ühele autole ja sõit läks džungli poole lahti. Seekord siis ninasarvikute ja tiigrite levikukohtadesse. Võin etteruttavalt öelda, et tiigri nägemine autoga mööda metsi kolistades on utoopiline võimalus. Kuid kahte ninasarvikut me ikka nägime ... üks oli kaugel põllul rohtu nohistamas ja teine ojakeses mulistamas. Üks sarv, mis selle ninasarviku kuulsaks teeb, oli siiski kenasti näha. 

Lisaks nägime hulgaliselt linde ja hirvi. Nendest ei hakka ma fotosid postitamagi, sest lindude fotosid juba sai esitletud ja hirvi saab ka Eestis pildistada ja vaadata. Üks mink, keda meie autojuht teel silmas ja kinni pidas, oli siiski vaatamist ja filmimist väärt ning Siberi parte tahaks ka esile tuua. Olid piisavalt erilised. 

Lõpuks jäid meile ette veel metsseakari, paabulinnud, hirved ja ahvid kõik korraga. Üks hea foto sai ka jäädvustatud, kus lind metssea seljas istus ja putukaid noolis. Kahjuks jäi fotol sea nina varju, kuid eks metssea nina ole igaüks näinud. Jajah. Seal oli üks hirvedest väga suursuguse sarvestikuga. Panen ikka lõppu selle foto ka ... ilus vaadata selliseid sarvi.

Mida siis Chitwan´i rahvuspargist arvata? See pisut üle 950 km2 suurune rahvuspark on minu jaoks pisut kehvake ja kole räpane ... rahvuspargi kohta. Igal pool vedeles tühje plastikpudeleid ja kilekotte. Vesi jõe kõrval paiknevas kalakasvatuses oli õlilaikudega ja must. Rahvuspargis töötasid jõesängis mingid kruusavedajad ... ja üldse. Mulle tundus, et see rahvuspark oli rohkem ärihuvides kui loomaliikide säilitamiseks ja uurimiseks. Mul on ju hea mälestus Krügeri rahvuspargist, mis on sellest pargist üle 20 korra suurem ja ... milliseid kaadreid ma seal jäädvustasin ... ohh ... unustamatud fotod ninasarvikutest, kaelkirjakutest ja gepardist. Ning need autot uudistavad hüäänid ... Mäletatavasti lisasin sealt koguni kaks blogipostitust: Krüger 1 ja Krüger 2. Vaatasin neid fotosid ja videoid uuesti ja õhkasin kaunitest mälestustest.

Jah. Chitwan jääb Krügerile igas elemendis alla. Mis parata, oleks juhtunud esimesena Chitwan´i rahvusparki, siis oleks ehk need emotsioonid pisut suuremad olnud, kuid nüüd ... nii on.