Tegevusrohke päev, kuid hommikused emotsioonid olid ikka kõige sügavamad.

     Korra mõtlesin, et täna ei kirjutagi, kuid siis ikka alustasin. Põhiliselt sellepärast, et nüüd enam enne matka lõppu ei kirjuta ... lihtsalt internetti pole ja isegi telefoni levi pole mägedes garanteeritud. Seega neli matkapäeva panen kokku ühte postitusse ... kui emotsioonid sinna ära mahuvad. Eks näis. Igal juhul tulevad need tõsised vaikiva mõtluse päevad ... sest nagu lubasin, läbin need neli päeva ja ööd vaikides ja oma mõtteid kontrollivalt mõtiskledes.

    Tänasest päevast. Hommikused emotsioonid said juba eelmisse blogisse visatud. Olid vägev tunne neid lumiseid 8000-seid mäetippe vaadata. Kuid päev läks edasi mööda serpentiini mäe otsa sõitmisega. Kusjuures bussijuht ka ei teadnud, et kas ta saab lõpuni sõita ... ikka pidas aeg-ajalt kinni ja küsis nõu. Lõpuks jäudsimegi sellisesse kohta, kus nii lai ja raske buss enam edasi ei saanud ... ja me läksime jala edasi. Kuidas ta seal ringi sai pööratud või kuidas tagasi alla sai pole meile teada, kuid all ta meid hiljem ootas. Fotol tundub tee laiem kui see tegelikult oli ja lisaks oli tee nii pehme, et jalg vajus sisse ... mis siis veel bussirehvist rääkida. Aga väike matk mäest üles pühakuju juurde tundus hommikuvõimlemisena.

    Pühakuju ise oli väga noor ... ehk polnud seal mäe peal kuigi kaua veel olnud. Aasta tagasi oli see lausa suletud, kuid nüüd sai juba juurde ... kuigi teid veel rajati. Püha kuju oli hinduistlik ja sellepärast mind väga ei kõnetanud. Kuid vaated sealt olid imelised. Nii alla orgu Pokhara ja järve peale kui ka pilvede vahelt piiluvate lumistele tippudele. Kusjuures olid tipud hommikul ilusti nähtavad, kuid lõuna ajal olid pilved juba enamasti nad katnud ja õhtuks oli kogu taevas laus pilves. 

    Kuna buss üles ei saanud, siis läksime kuju juurest alla mööda olematut treppi mööda ... mis oli päris huvitav elamus. Igal juhul mulle meeldis. Jagasin kohe ära, et kui muidu lõngun ma grupil sabas, siis siin on vaja ette minna, et saaks rahulikult oma tempoga alla turnida. Ja minu otsus oli seekord õige. Kõige paremini saan seda allaminekut taas videoga edasi anda. Ja allamineku raja ning pühakuju jäädvusatsin hoopis kõrvalmäe otsast, kuhu me järgmisena läksime. Päris pikk allatulek, eks ju ...

        Kõrvalmäe otsas oli aga väga kuulus World Peace Pagoda. Mis mulle seal kõige rohkem meeldis, oli see, et sinna viiva tee peal oli silt ... vaikust ... ja pühakoja juures oli mitu valvurit, kes valjusti rääkijaid korrale kutsusid. Seega sai seal rahulikult vaadata ilma selle turistide sädinata. Paljud ka mediteerisid seal ...  jah ... rahu ja vaikus. Rahu on eesti keeles kahetähenduslik. Siin olid tagatud mõlemad ... nii väikses kui suures plaanis. 

    Ka selle pagoda juurest läksime mööda treppi alla ja jõudsimegi bussi juurde. Edasi viis meie tee Tiibeti pagulaskülla, mis tekkis 1959 aastal, kui Dalai laama Tiibetist lahkus ja koos temaga kümned tuhanded tiibetlased uut kodu otsisid. Nepaalis on tiibetlasi palju. Selles külas jäi kõige rohkem silma Dalai laama külastuste tabel mööda maailma, kus auväärselt oli kirjas ka Eesti ... vaadake fotol alumist rida (tabel oli veel pikk-pikk). Veel meeldisid tiibeti vaibad, kuid ostma ma neid ei hakanud ... liiga rasked lennureisiks. Selles külas oli kõik kogukonna toimimiseks vajalik ... kool ... pühakoda ja muud vajalikud kohad. Väiksed mungadki olid meid vaatamas. Mina aga ei vaadanud neid, vaid nautisin hoopis ühe imeliselt laulva linnu laulu ... mis vahepeal segunes mopeedide müraga, kuid vahel kõlas selgelt ja puhtalt.

    Nii. Käisime veel migis ilemikus koopas ... sügaval maa all, kus jõgi voolas ja siis taas maa peal sama jõge ning koske vaatamas ... kuidas see maa alla kadus. Huvitav, kuid samas oli see tehtud nii turismiobjektiks, et minul polnud seal isu olla. Selleks, et vaadata, pidin end turistide hordidest läbi murdma. Ja edasi suundusime mäemuuseumi. Mis on samuti turismiobjekt, kuid see oli õnneks nii suur, et küünarnikkide tunnet ei tekkinud. Kuid mäemuuseum mulle ei meeldinud vaatamata selle mastaapsusele. Seal polnud mingit süsteemi ... ekspositsioonid hüppasid siia - sinna. Kord oli juttu Nepaalist ... rahvastest ja rahvariietest siis jälle mägede vallutamisest ja siis maailma tippudest jne. Ja teine puudus oli poolik ekspositsioon ... Nepaali tipud olid hästi esindatud, kuid samas kõrval olevad Tiibeti tipud puudusid peaaegu täielikult ning muud maailma tipud olid kajastatud väga üldiselt. Mõned rohkem mõned vähem. Ja siis äkitselt oli välja toodud kõik Korea alpinistid, kes olid vallutanud kõik 14 maailma üle 8000 tippu. Miks Korea ? Aga teised mujal maailmas, kas nemad ei väärinud sinna kirja panekut? Puhhh ... sellel muuseumil on arenguruumi. 

        Õhtul käisin veel paadiga sõitmas ... sellele pühale saarele (fotol ...  ei midagi erilist) ja sellega sai päev õhtale ja hakkasin valmistuma homseks matkaks. Asjad pakkisin kolme kotti - oma kott esmatarbeasjadega nagu näiteks vesi, kaamera ja droon ... siis kandjale antavad asjad, mida läheb vaja öösel ja teistel päevade ... ning kolmandaks kott, mis jääb hotelli mind ootama. Homme matkama ...