Kailashi reisi planeerimine ja muud tegevused Kathmandus

         Nagu eelmises postituses kirjutatud, kulges esmaspäev vabaduse tähe all ehk eraldusin juba hommikul grupist ja planeerisin oma päeva ise. Loomulikult tegin selleks ka enne pisut eeltööd ... vaatasin üle kust mida saab ja kuidas kuhugi jõuab. Nii ma siis lahkusingi juba enne teisi hotellist ja suundusin ... varem väljavalitud õmblustöökotta. Nimelt oli mul kindel soov lasta endale mõned riideesemed õmmelda. Leidsin õige koha kiiresti tänu eeltööle üles ja veetsin järgmise tunnikese seal. Kõigepealt vaatasin mudeleid ja lõikeid, siis rääkisime hindades läbi, siis valisin riide, siis võeti mõõdud, siis kauplesin pisut, siis maksin ja lõpuks andsin oma hotelli andmed. Kätte saan rätsepatöö siis kui tagasi läbi Kathmandu sõidame so siis 29-30.märts. Jätsin mainimata, et tellisin endale kaks pluusi ... ühe lühikese, teise pika käisega ja paari pükse, viigipükse, tumesinisest riidest. Kokku läks maksma 6800 ruupiat ehk peaaegu 50 eurot. Puksid olid kõige kallimad ... Eks näis kuidas seekord kvaliteet on. Indias tehtud pluus oli küll superhea. Järgmisena läksin natuke edasi masintikkija juurde ja tellisin poistele erilise tikandi (Nepaalikeelse palve) ja nende nimedega T-särgid. Tikkija oli väga hea kunstimeelega ja visandas mulle kohe paberile, millised särgid tulevad. Fotol mina ja meister. 

        Edasi läksin tagasi ehk viisin jope hotelli ära ... kole palav hakkas. Tagasiteel sai ka jäädvustatud kohalikku kesklinnaliiklust. Lisan video lingi. Vot sellises keskkonnas tuleb liikuda. Mürast ma ei räägigi. Igal juhul on liikumine sellises keerises suhteliselt keeruline. Oluline on säilitada rahu, sest närvi minekust pole siin mingit kasu. Teiseks ei tohi teha järske liigutusi ... näiteks ehmatusest kõrvale hüpata, sest kõrvalt läheneb reeglina teine sõiduk. Kolmandaks peab olema kindlameelne ... kui oled otsustanud üle tee minna, siis tuleb rahulikul kindlal sammul seda teha. Nad küll signaalitavad mis hirmus, kuid otsa ei sõida. Ja viimaseks ... kõige sellega tuleb harjuda. See on Kathmandu. Lisaks kogu sellele segadusele liiguvad ringi koerad, kes on küll rahulikud, kuid samas liikluses ettearvamatud. Nende pärast teevad sõidukid äkilisi liigutusi. 

        Suhtumist koertesse vaadates tajun, kui empaatilised on kohalikud inimesed. Seda nii loomadesse kui inimestesse. Kui olime kloostrikoolis, seal oli üks vana ja vigane koer, kes koos meiega väravast sisse trügis. Lapsed hoisid teda kinni ja puhastasid silma. Tänaval ei aja koeri keegi ära, pigem visatakse neile konte ja muud toitu. Ja nende inimeste osas, kes magavad tänava ääres või pühakoja trepil, pole kellelgi mingit pahameelt või vimma. kõik on sõbralikud ... ja seda mitte ainult turistide osas. See on nende usk, mis teeb inimesed hoolivaks.

Kailash. Foto Vikipediast.

        Aga jah. Pidin hoopis kirjutama tänasest päevast ja selle tegemistest. Järgmisena suundusin Nepaali Eesti aukonsuli jutule. Nava Raj Dahal võttis mind vastu sõbralikult, kuigi polnud kohtumist ette kokku leppinud. Ta kuulas ära mu jututeema ja oli väga abivalmis. Teemaks oli loomulikult 2026 Kailashi reis. Olen juba avalikult välja öelnud, et kui midagi väga olulist vahele ei tule, siis soovin minna oma 60-ndat sünnipäeva tähistama Kailash Kora-ga ehk palverännakuga ümber väga püha Kailashi mäe. See reis on nii tõsine, et selleks on vajalik pikalt ette valmistuda. Niisiis arutasime läbi erinevaid marsruute ja ajalisi võimalusi. Pärast kõikide võimaluste ärakuulamist ja eelmiste arutelude tulemusi ning raamatutest loetu sisu meelde tuletades valisin kolmenädalase variandi, sest maksimaalne kõrgus Kailash Koral on 5650 m merepinnast ja otse sinna minnes on suur oht mäestikuhaiguseks. 

Niisiis valitud kulgemise variant algab Simikot´is kõrgusel 2950, kus veedetakse päev, sellele järgneb päevane jalgsi teekond Dharapuni (2300 m), sealt edasi matk Keremi (2670), siis Yalbang´i (3020) ja alles seitsmendal päeval jõuame Purang´i kaudu Manasarovar´i, mis asub 4558 m kõrgusel merepinnast. Seal on peatus alkimatiseerumiseks ja siis läheb teekond edasi läbi Darchen ´i (4700) Kailashi jalamile Parikrama´sse. Ning algab Kailash Kora ... üheksandal päeval pärast kolme kilomeetri kõrgusele tõusmist. Kolm päeva ja 51 kilomeetrit mägimatka, kus nagu öeldud, kõige kõrgem punkt on 5650 m üle merepinna. See on püha teekond ... endasse vaatamise ja mõtiskluste aeg. Just sellel 2026 aastal arvestatakse üks ring ümber püha mäe viieteistkümne ringina ja selle läbinu saab minna järgmisele pühaduse kõrgusele ... mitte et ma sinna plaaniks minna, kuid kes teab ...Vot sellised plaanid. Eriti teadlik ja tähelepanelik lugeja märkas, et vahele jääb riigipiir - Nepaal-Hiina ja päevade arv ei klapi. Loomulikult on vaja mitu päeva ettevalmistuseks viisade ja muuga Kathmandus ning pärast tasakaalustuda paar päeva. Kes kailashi mäge googlemapsis üles ei leidnud, siis teadke, et see on seal nime Kangrinboqe all. Lõpuks veel paar lauset ajalisest planeerimisest. Parimaks ajaks Nava jutu järgi on mai-august. Mina oleks huvitatud välja sõitma juuni esimestel päevadel ja tagasi tulema jaanipäeva paiku, kuid see sõltub juba lennupiletitest ja viisadest ja muudest asjaoludest.

        Ja nii oligi aeg liikunud üle lõunaaja ning kõht nõudis oma. Kuna soovitajat mul polnud, siis läksin suvalisse normaalse väljanägemisega söögikohta ja tellisin endale veiseliha piprapihvi medium küpsusastmega ... sest ma ei teadnud liha kvaliteeti. Tavaliselt võtan ma rare (punane), kuid jah, siis ei julgenud. Ja õigesti tegin, liha oli üsna sooniline ja vintske. Lisandid küll maitsesid hästi. Igal juhul sai kõht taas täis. Pärastlõunal tegelesin kingituste otsimisega. Poistele juba said T-särgid, kuid eks teisedki oota kinke. Mida ma veel ostsin, ei saa kirjutada, sest kinkide saajad ka loevad ja siis pole see üllatus. Igal juhul sain peaaegu kõik mida otsisin ... seda võin mainida, et endale ostsin veel ühed matkapüksid kahesaja ruupiaga ehk umbes 16 euroga.  Uitamispäeva lõpetuseks võtsin ühed veiseliha mo:mo-d ja jalutasin hotelli.

        Päev lõppes väga vägeva massaažiga. Poolteist tundi tugevat punktmassaaži üle keha. Oli alles poiss kes seda tegi ... tunnetas nii hästi valupiiri ja samas oli kogu aeg seal lähedal ... vahel läks ka üle piiri, kuid kannatasin välja. Eriti eriline oli peamassaaž, mida nii hästi on harva mulle tehtud. Jalgade ja selja osas oli tema tegevus sama hea kui minu kõige paremal massööril Eestis. Mis veel oli üllatav ... tegi ka kõhumassaaži. Õnneks olin lõuna juba ära seedinud ja toit kurku ei tulnud. Kõhumassaaž käis nii, et alustas nabast ja läks siis ringeldes väljapoole ja siis taas sissepoole ... oli huvitav tunne. Igal juhul jäin väga rahule. Ei saa öelda, et seanss odav oli ... 90 minuti eest maksin 4500 ruupiat ehk 32,6 eurot, kuid asi oli seda väärt. Mõtlesin, et kui tagasiteel siia tulen siis lähen veel ...

        Homme lendame Pokharasse ja see on taas nii igav ja tüütu tegevus, et vaevalt ma midagi kirjutama hakkan. Kuid eks näis...