Ahh mis emotsioonid ... äiksevihm ja hommikused mäetipud ja see on alles algus.

         Jah. Pokharasse jõudes algas natukese aja pärast kõva äikesevihm. Mul täitsa hea meel, et enne seda lennuk maandus, sest sellise äikesega poleks me vist maanduda saanud ... või oleks see väga ohtlik olnud. Kahjuks ei saa äikesevihma fotole jäädvustada, sellepärast panen video. Küll ikka sähvis ja müristas. Äike mägedes on vaatamisväärsus omaette. Kuna meil oligi vaba õhtupoolik, siis ei löönud see vihm plaane ka segi.

    Pohkara on palju ilusam ja puhtam linn kui Kathmandu. Ja rohelisem, sest maju on pindalaühiku kohta palju vähem kui pealinnas. Ja järv on ka võrratu ... ootan juba millal saan sinna paadiga sõitma minna ... ehk homme... selle foto jäädvustasin vahetult enne äikest ja loomulikult polnud paadimehed altis järvele minema. Kuid millised vaated. Homme saame seda järve erinevate nurkade alt vaadata ja jäädvustada, sest teeme väikse Pokhara tuuri ja siis ,,, ülehomme läheme matkama.

        Ilmateade lubab alates homsest oluliselt soojemat ilma ka ... müristab soojaks. Ja vihmasabinadki jäävad väiksemaks. Kusjuures kohalikud rääkisid, et nad
nii väga ootasid vihma. Siin oli kuus kuud põuda ja kogu põllumajandus ning ka muu loodus kiratses ja ootas vihma. Meie tõime vihma, kuigi seda ise ei tahtnud. Kuid õnneks on hommikud ja lõunad kuivad ... õhtuti ja öösiti sajab. 

        Ja siis hommikul ... õhhhh - ahhhh - ohhhh ... selle pärast ma siia tulin ... hakkasid NAD päikesetõusul pilvedest tasakesi välja tulema. Maailma tipud. Kolm kõrgeimat kümnest ... Annapurna I, Dhaulagiri ja Manaslu. Milline vaade hotelli katuselt. Milline tunne ... emotsioonid tõusid juba kõrgele ... isegi süda hakkas kiiremini lööma. Nii ma seal vaatasin ja vaatasin peaaegu tund aega. Pilvede liikudes vaated muutusid ... kord tuli üks tipp välja kord teine ja pilved andsid veel võlu juurde. Loomulikult jäädvustasin seda ka filmile ja fotodele. 

Kunagi lapsepõlves lugesin raamatut Annapurna retkest, kus alpinistid, trotsides raskusi, ronisid sellele maailma tipule. Ja nüüd aastakümneid hiljem olen ma sii ja vaatan seda mäge ning need read raamatust tulid meelde. Tõsi .. ise ma ei tahaks sinna lumistele nõlvadele ronima minna .. mulle piisab vaid lähedalt vaatamisest. Annapurna on siit vaid umbes viiekümne kilomeetri kaugusel. Imeline on see maailm. Toona, kaheksakümnendate alguses,  ei osanud ma isegi Soome reisist unistada ja nüüd ... olen Himaalajas. 

        Ja siis veel järve vaade ... ka see on lummav nende mägede taustal. Hommikuvalguses on kõik nii ilus. Ei tahakski alla minna. Kuid meid ootab ees veel seiklusrohke päev ... plaanis on minna Bindabasini templisse, mäe otsa World Peace Pagoda juurde, mäemuuseumi, Tiibeti pagulaslaagrisse ja mitmesse teise imelisse kohta. Seega tuleb minna hommikusöögile ja siis läheb seiklus edasi. Panen selle postituse lõppu hulgaliselt ilusaid vaateid päikesetõusust ja mägedest erinevate pilvedepiiriga. Ilus - ilus - ilus ja veel ilusam.