Esimesed elamused Nepaalist.

     Nagu ma arvasin oli reis läbi Istambuli Kathmandusse tavapärane. Nagu lennureis ikka ... kõvasti ootamist lennujaamades ja unetu või poolunes öö lennukis. Ei midagi meeldivat, kuid eks see käib reisimise juurde. Ehk üks väike vahejuhtum Istanbuli lennujaamas vajaks siiski ära märkimist, Nimelt otsustasin enne järgmisele lennule minekut tualetis ära käia ja marssisin minu arvates tavapärase meeste wc märgiga ruumi sisse. Seal oli renn nagu ikka ja võtsin püksiluku lahti, et asi ära ajada ... kui siis nägin, et renni juures on imelikud kraanid ja ... istumisalused. Vaatasin selja taha ja nägin, et kõrvalruumi .... kus ma arvasin olevat kabiine ... tuli minna ilma jalanõudeta ... ja siis sain aru, et see minu ees oli jalapesurenn ja olin sattunud hoopis meeste palveruumi. Mida iganes ... jätsin püharuumi roojamata ja tõmbasin püksiluku tagasi kinni. No vaadake ise seda märki fotol ... on ju meeste wc märk ... väikese täiendusega. Kusjuures panin tähele, et  ma polnud ainus, keda see märk segadusse ajas ... Kuid kohe leidsin ka õige ruumi ja sain asjaga korda. 

        Ja veel üks oluline asi reisil ... soovitus kõigile ... lülitage juba kodus andmerändlus välja, sest kohe kui riiki sisenete, võtab teie operaator andmeside päeva eest summa maha. Nimelt ma unustasin seda teha ja sisenesin Türki ja Telia teatas, et ma olen alustanud andmeside kasutamist ja lisas arvele 12 eurot ja seda 0,19 GB eest ... 190 MB ... selle eest ei saa ju midagi ja kuna olin transiidil, siis ei tahtnudki midagi ... lendasime ju kohe edasi ... vot. Euroopas reisides pole probleemi, kuid väljapoole Euroopat minnes ... võtke kodus välja !

        Kathmandu võttis meid vastu sooja ilma ja õhtul väikse vihmasabinaga. Linn meenutab väga India linnasid, kuid on pisut puhtam. Tänavad lärmakad ja liiklus täielikult mõistmatu ... kõik liiguvad, kuid mingeid eeskirju, vähemalt minu arvates, polnud. Eriti eriline on elektrimajandus ... juhtmed meenutavad kassi lõngakera pärast mängimist ... selline sasipundar, et kohutav. Tuleb meelde eelmine Nepaali reis ja ka India, kus oli sarnane juhtmerägastik. Kuid ju siis on selles piirkonnas sellised kombed. Liiklus on siin vasakpoolne ehk auto rool paremal ... sest see on ju kunagine Inglismaa koloonia. Vastu võttis meid Eesti aukonsul Nepaalis Nava Raj Dahal, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Saime kaela lillepärjad ja tervituseks tassi teed. Käisime ka aukonsuli juures kabinetis, kus sain mõne eurokupüüri asemele rahakotitäie kohalikke ruupiaid ... ühe euro eest sai 138 ruupiat... peaaegu sama palju kui ametlik pangakurss.

MO:MO´d

        Õhtusöögile läksin mingisse kohalikku restorani peatänaval, kuhu minu üllatuseks olid ka teised grupi liikmed enne mind sisenenud ... sest see oli hotellile lähedal. Tellisin mingeid veiselihaga pelmeenisarnaseid pallikesi, mis menüüs oli MO:MO nime all ja munariisi. Joogiks nagu ikka gaasita vett. Kuna teised olid enne mind juba tellinud, siis eeldasin pikka ooteaega ,,, mis osutuski pikaks. Keerasin siis näo ukse ja tänava poole ning hakkasin jälgima rahvaste liikumist. Oma üllatuseks panin tähele, et kelner ... kui teda nii võib nimetada ... läks uksest välja ja kokk ... vist ... tema järel. Mõtlesin, et mis nüüd, kas meid jäetaksegi siia valveta istuma ... kuid peagi saabusid nimetatud isikud tagasi, käes kilekotikesed toiduainetega ja need viidi kööki. Natukese aja pärast sama protseduur kordus ... taas saabusid kilekotikesed toiduga. Naaberlauas olnud sakslased tellisid õlut ... taas läks kelner välja ja saabus tagasi kilekotiga, kus oli kaks pudelit õlut. Nüüd oli asi selge ... neil puudus oma ladu ... kui keegi midagi tellis, siis mindi poodi ja toodi vajalikud toormaterjalid või tooted. Geniaalne idee ... mitte mingit laoseisu ega toorainete all olevat raha. Eks ooteaeg venis pikaks, kuid aeg pole ju selles piirkonnas kunagi probleemiks ... Kuid toit oli maitsekas. Vürtsine, kuid mitte liiast ja need pelmeenisarnased kerakesed olid imehead. Munariisis oli ohtralt aedvilju ja praetud munatükid olid riisi peal, mitte sees. Kuid ka munariis oli väga maitsev. Lõppkokkuvõttes sai kõht täis ja restoraniomanikud korraliku käibe.

        Hotell kus me ööbisime, oli nende mõistes ikka väga korralik. Kaunistuste ja rohelusse mattuva sisehooviga. Kuid nagu ikka oli ventilatsiooniks aken, mille ees oli võrk, mitte klaas. Jah ... õhku oli tõesti piisavalt ja mõnus oli hingata ... kuid samas oli tunne nagu magaks telgis ... kõik väline kära kostis tuppa nii selgesti. Öösel veel sai magada, kuid hommikul hakkasid linnud varakult ... sealhulgas kuked ... karjuma. Siis lisandusid autod ja inimesed ja lennukid ja rollerid ja töömehed ja .... oi milline mürafoon. Ja kell oli kaks öösel Eesti aja järgi. Muide, kohalik aeg erineb meie ajavööndist kolme tunni ja 45 minuti jagu ... selline huvitav erinevus ... mitte täistunniga ega pooltunniga, vaid hoopis veerandiga. Nojah... ju siis on nii vaja ...  

        Esimene täispikk päev algas sõiduga igivanasse Bhaktapuri, mis on kuninglik linn või otsetõlkes "pühendunute linn"... seal elas kuningas. Õnnestus käia ka kuningalossis või täpsemalt templis, sest selle hoone olulisemad osad olid seotud usuga. Nojah. Oli ilus vana koht, kuid mina seal midagi erilist ei leidnud. Palju rahvast, kellest enamus olid turistid ja kulda-karda ... ikkagi kuningriigi keskus. Kui ma vaatasin kohalikke inimesi, keda seal ikka oli, siis nemad suhtusid sellesse kohta väga aupaklikult. Bhaktapuri kutsuti ka kunstnike linnaks, sest seal oli palju mandalate maalijaid ... oli see alles töö ... päevade, kuude ja aastate viisi nikerdada imepeeneid silmakesi, käekesi ja muid elemente ... vaadata ilus, kuid ainuüksi vaatamine, kuidas neid valmistati, pani minu kannatuse proovile. Ma ei suudaks ise vist poolt tundigi sellise taiese kallal vaeva näha ... pole piisavalt püsivust. Kuid jah, eks seegi ole omamoodi meditatsioon ... istuda tundide viisi ja keskenduda imepisikestele elementidele ... 

Veel torkasid silma siinsed palvekohad, mille piirded olid imelikult määrdunud ja kus tiirutasid kärbsehordid. Sain teada, et siin tuuakse vereohvreid ... parte, kanu ja vahel ka suuremaid pudulojuseid. Need määrdunud kohad olid vere jäljed, mis suisa loomulikult tõmbasid juurde kärbseid. Mina küll sellisesse kohta palvetama ei sooviks minna ... õnneks pole ma hinduist.

Erialaselt oli huvitav vaadata, kuidas maavärinas pragunenud ja viltuvajunud kiviseinu toestati peenikeste pikkade puitprussidega... mida küll siinsed insenerid mõtlevad ... nii pikk, selliste mõõtmetega ja veel nurga all paiknev puitpruss nõtkub kindlasti ... kusjuures seda on juba keskmiste koormatud prusside puhul ka näha. Seega pole sellisest toestusest suuremat abi. Nii nad siis kaitsevadki UNESCO kultuuripärandit...

Kusjuures vedelesid väga kenade nikerdustega puidust elemendid restaureerimist oodates väljas müüri ääres. Meile räägiti, et üks turist olla tahtnud sealt hunnikust mingit väikest puutükki endale suveniiriks võtta ja see lõppes tal viieaastase vangistusega Nepaalis. Kui seda fotot lähemalt vaatete, siis üleval vasakus nurgas paistavad valvuri kirsad ... iga sealviibija liigutust jälgiti ,,, ehk tahab keegi seda lagunevat kultuuripärandit enda juures kodus säilitada. Ma ei soovinud ...

    Bhaktapurist edasi läks sõit Patan´i, mis oli teine igivana ja rohkete pühakodadega linn ... mis oli samuti täis pühakodasid ja vanalinna kitsaid tänavaid. Ja igal pool hulgaliselt nännimüüjaid ... õnneks polnud nad siin nii tüütud kui Egiptuses või Indias ... nad hoidsid piisvalt distantsi, kuid kui huvi üles näitasid, muutusid ka nemad takjateks, kellest oli raske lahti saada. Nii naljakas oli kuulata seda rahvusvahelist "one dollar" juurdemeelitamise pakkumist ...  Aga selles iidses linnas oli lisaks turistidele, nännimüüjatele ja kohalikele palvetajatele veel ka palju koeri ... nagu igal pool mujalgi Nepaalis ja isegi rotti kohtasin seal ... vana ja haiget. Kohalikud suhtusid kõike elavasse lugupidavalt. Kogu sellest viirrvarrist jäi meelde vaid üks õlikann ... millesarnast polnud ma veel näinud ... no küll oli alles meistritöö.

 Patan´i külastus lõppes ravihelikausside tootja külastusega. Ka Tiibetis sai sarnased kausid, kuid otstarve pisut teine ... Kuid need ravihelikausid olid võimsad ... ma lasin endal jalgu vibreerida ja ... pärast seanssi olid jalad nii pehmed, et kuku või pikali. Väidetavalt paneb heli vibreerima inimese organismis olevad vedelikud ja see tervendab. Nojah. Ostsin endale ka ühe kausi ja kodus proovin pikemalt järele. Kausi valisin heli ja tunde järgi neist kümnetest, mis riiulitel olid ja olin väga üllatunud, kui müüja teatas, et olin valinud ainsa neil oleva 70 aastase kausi, mis pole nende pere tehtud. Algul arvasin, et see oli müügijutt, kuid siis võrdlesin kaussidel olevaid märke ja kausi kujusid ning tõesti ... tõdesin, et kauss erines seina paksuse, kuju ja kausil oleva märgi poolest teistest. Ju siis pidi nii olema. 

        Patan´ist sõitsime aga mäe otsa Thrangu Tashi Yangtse kloostisse. Juba sõit sinna oli huvitav ... serpentiine mööda üles. Aga kloostrikompleks ise oli väga suursugune. Sinna jõudes saime endile toad, sest sela veetsime ka järgmise öö, ja siis oli meil kohe vaja minna õhtusöögile, sest mitu lauatäit noori munkasid, kes seal kloostrikoolis õppisid, ootasid meid ... enne meid nad sööma ei saanud asuda. Ja nii me sõimegi koos noorte munkadega samadest padadest jagatud toitu, kus oli riisi igasugu lisanditega. Jälle väike elamus söömisest koos väikeste munkadega. Seekord panin teksti sisse mitu lingiga videot ...

Pärast sööki läksime majutuskohta ja seal pakuti teed ja kohvi. Mina ei soovinud kumbagi ja otsustasin minna kloostrihoovi jalutama. See hoov on vähemalt kümme hektarit suur. Vaatasin alla Kathmandu pimedale linnale ja tegin fotosid, mis eriti hästi ei õnnestunud. Kui olin jõudnud templikooli lähedale märkasin ühe väikse pimeda paviljoni taga liikumist. Läksin rahulikult edasi ja kui olin paviljoniga kohakuti jõudnud paistis seal taga pimeduses mingi valgus, mille kunas silmasin kolme väikest mungapoissi. Silmi teritades sain aru, et nad näppisid seal mobiiltelefoni. Arvestades nende sosinat ja vargsi olekut pidi see tegevus olema salajane ja keelatud. Vot siis kloostrikooli mungaõpilasi ... nutitelefonindus on ka siin nuhtlus. Proovisin vargsi ka neist foto teha, kuid ilma välguta see ei õnnestunud ja välguga ei tahtnud väikseid poisse ehmatada. 

          Sellega lõpen selle blogipostituse. Homme hommikul on teistel plaanis minna hommikupalvusele koos munkadega, kuid mina otsustasin ronida hoopis lähedal asuva mäe otsa päikesetõusu vaatama. Seega minu äratus saab olema homme kell 4.50 (teistel samuti kell 5) ja ees ootab tõus mäkke ja päikesetõus ... kaks tõusu. Kuid sellest juba järgmises postituses. Kusjuures ei tea ma veel, millal saan blogi postitada, sest internett on siin aeglane ja katkendlik.