Nüüd ootan Hanoi lennuväljal lennukit Istanbuli. Eile saatis abikaasa sõnumi, et Türgi sõdib Süüriaga ja tundis muret, kuidas ma koju saan. Igal juhul olen chek-in´ist läbi ja ootan lennule minemist. Ju siis ikka lastakse koju. Õnneks jääb Istanbul Türgi põhjaossa, kaugele-kaugele Süüria piirist. Jama, maailm on nii rahutuks muutunud.
Kuid nüüd siis kokkuvõte Vietnamist. Mis meeldis?! Loodus. Loomulikult. Saared meres … uskumatult kaunis vaatepilt, eriti hommikuvalguses ja vaikuses. Paradiisiaed koos oma viljade ja õitega, see oli väga hästi valitud ööbimiskoht. Kosed ja mäed. Kohati udused ja kohati järsud, mõned kaetud metsaga ja mõned riisiterrassidega. Väga-väga kaunis ja meeldejääv. Sellist loodust võiks nautida kaua-kaua. Mõtlesin ka Eestimaale … miks me oma puutumata looduse säilitamisse nii ükskõikselt suhtume? See on väärtus, mida maailmas on nii vähe jäänud.
Kujundatud loodusest jäid meelde bonsaid, mida oli kõikjal ja need olid nii erilised ja huvitavad. Peaks ise ka proovima ühe endale kasvatada. Mägimännist. … ei tea, kas jätkub kannatust ja oskusi? Huvitav oli veel, et parkides olid kohati puud nummerdatud … vot kui palju hoolitakse puudest selle maal.
Riisiterrassid on tohutu tööga rajatud. Kui palju on panustatud nende rajamisse aastatuhandete jooksul... ja hetkel on riisi kokkuostuhind nii madal, et nad kasvatavad seda vaid oma toiduks. Käsitsi, raske töö ja samas nii vähe tasuv.
Oli mõtlemapanev ja eriline külastada tavalise külapere kodu. Kusjuures lühikese etteteatamise ajaga. Lapsed mängisid ja pereema küpsetas. Kõik oli nii loomulik … mitte nagu kunstlikult kujundatud vabaõhumuuseumis. Kuivatatud liha oli parre küljes päris, mõnest oli viilakaski välja lõigatud. vanamees, kes nurgas istus, ei näidelnud, kui meid tigedalt vaatas ja lõkkesse sülitas. Sa Pa on koht, kuhu tasub reisida. Panin endalegi pähe musta hmongi mütsi, mida nad igapäevaselt kandsid. Hammustasin kuivatatud pühvliliha ja jõin peale suhkruroo mahla, et rohkem sisse elada kohalikku ellu. palju külavahel igapäevariietuseks. Loomulikult olid lisaks ka kaasaegsed riided, mida oli rohkem kui rahvariideid.
Ei saa öelda, et kõik mälestused on meeldivad. See, et tänavatel kõndides juurde sõidavad rollerimehed, kes pakuvad marihuaanat ja "bumm-bumm tüdrukuid" pole eriti meeldiv. Ja seda mitte üksnes Hanois, vaid ka väikelinnades. Narkomaania ja prostitutsioon vinud üle maailma. Mäletan ka palju teisi riike, kus samamoodi pakuti samu teenuseid ja kaupu.
Linnade müra-kära on väga väsitav. Küll oli hea, et me linnades nii vähe aega veetsime. Ja need kaupade pakkujad linnades … ohhh.. Lisaks oli mustus igal pool ja kohalikud elanikud ei proovinudki oma elukeskkonda sellega parandada, et prügi kokku kogude. Prügikaste oli vähe … võibolla oli see põhjuseks, miks nii must oli.
Meri ja soe (lähisekvatoriaalne) kliima on lühiajaliselt mõnusad. Parajalt niiske ja soe õhk mõjub tervisele hästi. Juhul kui päikesega liiale ei lähe, on väga mõnus olla. Mangolassi ja -mahl olid siin väga head. Sidrunimahl, kui sinna ei lubanud suhkrut lisada, maitses ka oivaliselt. Üldse - toitude üle ei saa kurta. Aasiapärased ja mitte nii vürtsikad kui Indias. Eriti meeldis toitudest ananassilehtedega grillitud kana ja erinevad nuudliroad. Kõikide toitudega koos käis hulgaliselt salateid ja maitserohelist.
Sõit pika-pika köisraudteega jäi ka meelde. Ikka üle viie kilomeetri. Sõit läbi pilvevööndi tundus eriline. Ja Ba Na linn, mis ülalpool pilvi välja tuli. Väga eriline. Muide - ka 6,2 km pikkune tunnel oli elamus omaette, eriti siis kui buss keset tunnelit seisma jäi. Vaatasin juba avariiväljapääsude poole. Kuid saime pärast kümneminutilist ootamist ikka liikuma.
Kas ma läheks tagasi Vietnami? Ei läheks. Mitte sellepärast, et ei meeldinud, vaid pigem sellepärast, et nii palju huvitavaid piirkondi on veel läbi käimata.
Kuna Hanois ei õnnestunud blogi salvestada ja avada, siis nüüd olen Istanbulis ja lõpetan siin. Elasime maandumisel päris ärritava hetke üle. Nimelt maaga kokkupuutes hakkas lennuk tugevasti ühelt küljelt teisele õõtsuma. Tiivaotsad küll maha ei puutunud kuid jube oli. Ja piloot võttis vastu otsuse kohe uuesti õhku tõusta. Puhh. Sada mõtet käis peast läbi. Tegime mõned tiirud õhus ja siis maandusime õnnelikult. Pöidlad olid kõigil pihus.
Lõpetuseks panen paar fotot - liblikast ja ämblikuvõrgust. Aitäh, et lugesite blogi. Aitäh Janno ja Siret, et võtsite vaevaks selle reisi organiseerida. Nüüd on Aasia reisidest pikaks ajaks puhkus. Järgmisena plaanin minna suvel autoga Horvaatiasse ... kogu perega. Kes teab, võibolla tuleb siis ka blogimise isu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar