Pikk-pikk on minu jaoks Covid-19 pandeemiast tingitud reisipaus olnud. Aga kasulik, sest ilma selle pausita poleks ma suutnud oma raamatu "Majavammist - puust ja punaseks" käsikirja valmis saada. Tegelikult polegi see veel valmis, kuid järgmise reisi ajaks saab ... vaid üks peatükk on veel jäänud. Detsembris on raamatu käsikiri kujundaja meelevallas ... ja mina saan puhata. Jaanuaris vaatan üle ja veebruaris läheb trükki ... selline on plaan.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada ... vaid sellest, et lähen jälle rändama. Seekord ei lähe üksi nagu 2016, ei lähe Aasiasse nagu 2017-2020 vaid hoopis Riho-Bruno Bramanise juhitavale reisile Ladina Ameerikasse. Minu eelmistest postitustest mäletate, et mulle ei meeldi suured linnad .... globaliseerunud maailmas on suurlinnad liiga sarnased. Kultuuriväärtusi võib ju mingi hetke vaadata, kuid see pole minu jaoks kunagi olnud reisisihiks. Loodus ja kohalik elu on need, mis mind köidavad. Ja kuhu mujale ikka minna loodust nautima, kui mitte Costa-Ricasse. Ühte suurema looma-linnuriigi liikide arvuga loodusparadiisi. Vot. Sinna ma lähen. Välja sõidan 07.detsembril ja tagasi tulen jõuluks ehk 22.detsembril. Ehk näen teepeal Jõuluvana ja vähendan tema kingikoti koormust. Grupis 12 inimest ... kirjade järgi. Kui kui ma küsisin reisikorraldajalt - kes ?, sain vastuseks ... andmekaitse ei luba niemsid saata ... küsisin, kas on reisieelne kohtumine ... sain vastuseks - pole. Seega saan 07.detsembri varahommikul teada kes peale hr. Bramanise veel koos minuga sõidavad. Aga üllatused on ju alati teretulnud. Küll aga hoiatasin reisijuhti ette, et ma ei pruugi karjas püsida ja võin aeg-ajalt omaette kulgeda. Eelmised grupijuhid on seda enam-vähem aktsepteerinud ... eks näis, kuidas seekord.
Reisiplaan näeb välja selline: Lendame Lufthansaga ja maabume Costa-Rica pealinnas San Jose´s. kuid ega me sinna õnneks kauaks jää, kohe kui lennuväsimus on välja puhatud, läheb reis edasi Tortuguero rahvusparki. Tohutu maa-ala jõe delta piirkonnas. Peatume seal kolm päeva. Loodan, et selle ajaga saame natukenegi ülevaate sellest veemaailmast, mida palistavad vihmametsad. Muide ... sinna ei saagi muuga kui vaid paadiga või lennukiga. Meie läheme paadiga.
Järgmine peatuskoht on La Selva. Jälle looduskaitseala ... ainult 1600 hektarit vihmametsa, kus elutseb 125 imetajaliiki ja kasvab umbes 2077 taimeliiki. Saame kahe päeva jooksul umbes viis tundi matkata ... vähemalt plaanis on nii kirjas... Pole just palju, kuid eks aeg piirab.
Punkt neli kaardil on vulkaan, mille ümber laiub jälle rahvuspark koos vihmametsadega. reisikirjeldusel on kirjas, et seal on rippsillad, mida mööda vihmametsades kulgeme. Huvitav. Loodan, et see rada pole liialt turistidele ... ehk saab korrakski ürgsesse vihmametsa piiluda. Kusjuures lugesin, et 1968 aastal pursanud vulkaani tuhk on seda piirkonda palju muutnud ...
Järgmine suurem peatuspunkt on rahvuspark nimega Rincon de la Vieja. Seal pidi olema kuulus La Cangreja kosk. Leidsin internetist ühe foto ka kosest, kuid tark arvuti ei lasknud seda siia kopeerida. Eks googeldage ise ... või oodake, kuni ma reisiga sinnani jõuan.
Vihmametsade turnee lõpetame "pisikeses", kõigest 6,83 km2 suuruses Manuel Antonio rahvuspargis. Ja ongi kõik. 15 päeva saab kiiresti läbi. Usun, et tagasi jõudes olen vihmametsaküllastunud ... või hoopis vihmametsahull, kes tahab kohe tagasi ... kes teab.
Lähemalt saab reisikava kohta siit lingilt, soovitan vaadata ... seal on palju ilusaid fotosid ... mida minul veel pole.
Sellised plaanid. Kuid tänapäeval ei saa ju midagi kindlalt planeerida. Pandeemia teeb oma korrektuurid. Loodan, et seekord mitte ...
Neile, kes on Costa-Rica loodusparkide vihmametsades uitamas käinud, küsimus ... mis suurusega fotoaparaadi võiks kaasa võtta ... teleobjektiiv? ... makroobjetiiv? video? Ja loomulikult ... mis riietus ja jalanõud seal võiks kõige mugavamad ja kindlamad olla?
Eks hoian teid asjade arenguga kursis ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar