Paradiisiaias

Kuhu ma siis eelmises blogis jäingi … Ba Na mägedest tulime alla. Nüüd olen Hue Eco Lodges. Kui eelmisi postitusi lugesite, siis ühes neist oli ka juttu ecolodgest, mille mälestused polnud just kõige meeldivamad. Kuid seekord on sama kaubamärgi all olev koht kardinaalselt teistsugune. Väikesed majakesed  keset paradiisiaeda. Kohe kõrval voolab kaunis jõgi ja linnud laulavad. Majakestes on kõik mugavused - kaks dušši, oma aed, ventilaatorid ja konditsioneerid. Voodid mugavad ja disain super. Mis sa hing veel tahad. Aias ringi kõndides leidsime igasugu puuvilju kasvamas ja õitsemas. Huvitav on vaadata puid, kus mõned viljad on valmis ja samas on teistel okstel alles õied. Loomulikult oli aias nii kahjureid kui antagoniste. Õnnestus vaadelda ühe korraliku nälkja toimetusi ning ämblikust, kes passis võrgus putukaid. Looduse tasakaal, mida siin pole rikutud. Mulle on jäänud Vietnamist tõesti tunne, et siin pole lageraieid ega suuri tossavaid tehaseid. Kindlasti on ka siis tööstusrevolutsioon oma jälje jätnud … kuid piisavalt on säilinud naturaalset loodust.

Nii huvitav on eksootilisi vilju puude otsas kasvamas ning saada teada, mis puu mis vilja kannab. Isegi jaka (jackfruit) vilju kasvatav puu oli siin olemas, rääkimata igasugu tsitruselistest, erinevaid vilju kandvatest palmidest ja banaanipiidest. Paljud viljad olid ka sellised, mille nimetust ei osanudki öelda … rääkimata siis veel taimede nimetustest. Uurisin giidilt ja kaasreisijatelt, et mis kliimavöötmes me oleme, kuid keegi ei teadnud. Sõber googel rahuldas minu uudishimu ja sain teada, et lähisekvatoriaalne kliima. Igal juhul ei tea kohalikud midagi lumest.

Reisitakse sellel maal üldse vähe, sest raha väärtus on nii väike ja palgad madalad. Saja eurone palk (2,5 miljonit dongi) on juba väga hea. Pideval tööl olevad inimesed teenivad 200-300 eurot. Samas on ka rikkaid, sest tänavatel sõidab nii mersusid, lexuseid  kui erinevaid džiipe. Kuid vähe … ikka roller ja mootorratas on põhilised sõiduriistad. Lund on enamus kohalikke vaid televiisoris ja külmkapis näinud.

Hue on mõnus väikelinn. Sõitsime siin nii bussi kui paadiga. Kusjuures paadiga isegi korduvalt, sest õhtul esitasid kohalikud muusikud laeval meile rohkelt pillilugusid ja laule. Ma ei hakka neid videotena lisama, sest panen tähele, et ega videoid blogilugejad eriti vaadata ei viitsi. Mulle meeldis eriti üks ühe keelega pill, millest meister tohutult erinevaid meloodiaid välja võlus (fotol parempoolne). Kinkisin talle etenduse lõppedes roosi, sest nii olla siinkandis kombeks.

lõhutud portselannõudest seinakaunistused

Tagasi tulles Hue linnaksese juurde on tähtis ära mainida, et see on iidsete kuningate linn. Just siit juhtisid kuningad Vietnami. Käisime neljanda ja kaheteistkümnenda kuninga lossides (kui neid hooneid võib nii nimetada). Neljas olla väga tark olnud, kuid kahjuks lastetu. Ta sai kuningaks juba 18 aastaselt ja valitses riiki 32 aastat. Ei tea kas tarkusest või alalhoidlikkusest (ta ei pooldanud sõdu) lasi just neljas kuningas prantslased riiki sisse ning tema võimuloleku ajast algas koloniaalperiood, mis päädis 1945 aastal kuningavõimu kaotamisega. Viimane kuningas, kaheteistkümnes, oli tõsine ilu-eedi. Ta disainis ise oma riideid ja lossi ning ostis Hiinast, Jaapanist ja mujalt kokku portselantasse ja teisi nõusid, lõhkus need ja tegi neist endale lossi seinakaunistused. Tollal peeti teda priiskavaks kuningaks, kellel eriti võimu polnud (see oli prantslastel), kuid makse tõsta ta oskas. Nüüd aga käib just selles lossis tuhandeid turiste, kes toovad raha sisse. Seega võib kaheteistkümnenda kuninga eripära käsitleda investeeringuga tulevikku.

Õhtul nautisin päikeseloojangut jõel. Uskumatult ilusad vaated olid. Lisan siia vaid ühe foto, kuid neid ilusid hetki oli sadu. Jõe peal panime teele ka oma soovideküünla. Selline on kohalik traditsioon … eks näis, kas need soovid täituvad. Igal juhul viis vetevool need soovide täitumise maale. Ilusad hetked Hue´st. Ostsin siit oma poistele ka mitu T-särki Hue motiividega. Saab näha, kas on parajad ja kas meeldivad. Endale ka sain ühe pluusi, mida üks tore reisikaaslane soovitas, sest ostes pean alati kelleltki värvi küsima. Kes mind tunnevad, need teavad miks.

Soovideküünlad jõel

Hetkel istun veel viimaseid minuteid oma majakese ees toolil ja valmistun minema rattaretkele kohalikku külla. Päikesepõletused on niipalju kahanenud, et saan jälle normaalselt liikuda ning loodetavasti ka rattaga sõita. Siis pidime veel minema kohalikku toitu valmistama ning … ei mäletagi, mida veel. Õhtuks olen tagasi Hanois ja hakkan valmistuma koju sõitmiseks. Iga ilus asi saab kord otsa …