laupäev, 7. juuli 2018

Veel Tiibetist ja majavammist


Potala palee kontserdipaigast vaadatuna
Õhtuks olin tagasi Lhasas ja läksin väga  kontserdile. Väidetavalt osales seal 600 artisti, 400 jakki, hulgaliselt lambaid ja hobuseid. See oli Tiibeti lugu 1300 aastat tagasi. Väga suurejooneline etendus, mille käigus sadas lund nii areenil kui pealtvaatajatele, liikusid suured loomakarjad ja osales tõesti sadu artiste. Jakke oli küll oluliselt vähem lubatust, alla saja, kuid see pole hetkel oluline.
Etendus toimus mäeküljel umbes 3-4 hektari suurusel maa-alal
suurejooneline etendus
Kõik oli nagu super, kuid … ma ei suutnud ära harjuda sellega, et kohalikud ja hiinlased kogu etenduse aja üksteisele kõva häälega toimunut kommenteerisid. Kui pealtvaatajate hulgas ringi vaatasin, siis nägin paljusid nutitelefoni näppivaid hiinlasi. Kultuuride erinevus on ikka suur. Ja kui hakkasin vaatama üksikute artistide näoilmeid ja käitumist, siis tekkis arvamus, et areenil tegi palju inimesi oma tööd. Näha oli pingutusi, grimasse ja kohati ka meeleheidet.
lumesadu kuumal suveõhtul
Osalejatel polnud toimunust mõnu. Tõmbasin paralleele meie suurejooneliste tantsupidudega ja … nii palju kui mina olen seal osalenud, siis tantsijad naudivad etendusi. Lõpus oli veel pildistamine koos artistidega. See oli nii koomiline … kõik tormasid lavale, esinejate vahele ja taha ja lasid ennast siis fotografeerida. Artistid aga seisid ja ootasid, kuni see palagan lõpeb. Kuna mul polnud himu lavale tormata, siis vaatasin väikselt distantsilt näitlejate nägusid ja mõtlesin … millest nad võiks mõelda ja mida tunda. Tänuavalduste asemel neile etenduse eest kasutatakse neid atraktsioonidena fotografeerimiseks. Näod olid erinevad: mõned püüdsid pingsalt naeratada, mõned vaatasid pildistajaid, mõned olid kurvad ja väsinud. Mul hakkas neist natuke kahjugi. Kuid mis nende peades tegelikult toimus, ei saa ma kunagi teada.


Tiibetist veel. Tiibetlased söövad väga harva kala, sest nende usk ei soosi elusolendite tapmist. Kui oled hukanud kedagi, siis see arvestatakse sinu viimsepäevakohtus. Kuna kalad on aga väga väikesed, siis neid tuleks hukata toiduks palju rohkem kui näiteks jakke. Selline põhjus siis vähesele kalasöömisele. Kui kusagil pakuti toiduks kala, siis see oli hiinlaste toidukoht, mitte tiibetlaste oma. Samas on Tiibeti budistlikel munkadel lubatud liha söömine, sest sellistes karmides tingimustes, nagu nad elavad, poleks ilma lihatoiduta võimalik ellu jääda.  Usust veel niipalju, et tiibetlased nimetavad oma usku suureks budismiks ja ülejäänud maailma usku väikeseks budismiks. Põhjus on selles, et kui mujal usklikud palvetavad iseenda ja oma soovide täitumise eest, siis tiibetlased palvetavad teiste eest ja mitte kunagi iseenda eest.

Ja selle osa lõpetuseks siis ka majavammist, kellele ma külla tulin. Majavamm on pärit Himaalaja mäestikust kolme kilomeetri kõrguselt. Ma lootsin väga, et just Tiibetis saan ma minna metsa ja vaadata seal majavammi looduslikku kodu (Eestis levib majavamm vaid hoonetes). Aga mis selgus – Tiibeti selles osas, kus ma liikusin, polnud okaspuumetsa … tegelikult polnud seal üldse metsa. Vahel harva leidus pisut istutatud papli- ja pajusalusid, kuid metsa polnud. Küll aga kuulsin meie kohalikult giidilt, et hoonetes leidub sellist (ma näitasin fotosid majavammist) seent küll, kuid metsa on Tiibetis väga vähe. Ja isegi kui ma mõned okaspuud leidsin, siis nende mahakukkunud oksad ja puutüved kasutati nii kiiresti kütteks, et seal ei saanud mingi seen oma niidistikku levitada. Vot selline teema majavammiga.

Järgmine osa jääb Tiibeti reisi viimaseks. Siis kirjutan pisut poliitikast ja meie tagasiteest Pekingisse.

 

 

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar