Ootamatu blogipostitus Vietnamist

Ma ei plaaninud sellel reisil midagi postitada, kuid täna, Vietnami reisi viiendal päeval, tundsin - olen emotsioone nii täis, et kui ma neid kirja ei pane, siis lähevad need kaotsi. Uued emotsioonid tulevad peale, reisi lõpuni on veel kaheksa päeva. Sissejuhatuseks veel nii palju, et olen Vietnamis koos Janno ja Siret Seedriga ning meid kokku on üksteist kulgejat. Nendest viiega olen ma juba olnud erinevatel Aasia reisidel varemgi. Mulle meeldib Seedritega reisida, nad ei karjata kaasreisijaid nagu lambaid, vaid annavad kõigile võimaluse teha seda, mida kellegi hing õigeks peab.

Enne reisikirjeldust natuke Vietnamist - kõik teavad Vietnami sõda, kus ameeriklased proovisid kommunistliku riigi jõuga viia kapitalistlikuks. 1975 aastal sõda lõppes vietnamlaste võiduga. Nad on selle üle väga uhked. Kuid üheksakümnendatel leiti seal, et Nõukogude liit laguneb, riik on halvas seisus ja et turumajandus polegi nii paha.... ning hakati koostööd tegema sama Ameerika Ühendriikidega, kellega äsja veriselt sõditi. Imelik on see poliitika. Kapitalistide abirahaga on infrastruktuur hakanud paranema, uusi maju kerkib nagu seeni ja ühiskond muutub lausa päevadega. Vietnamis pole ühe-kahe lapse piirangut nagu Hiinas. Hoopis lapsed on peaaegu kohustuslikud … kui ollakse abiellunud. Lapsi on peredes palju … 4-10 või rohkemgi ning kuna sõjas hukkusid miljonid, siis on tunne, nagu oleks Vietnam väga nooruslik.

Maaliline vaade Hanoile.

Esimesel õhtul jõudsime Hanoisse üle Istanbuli sõites kella viie aegu õhtul kohaliku aja järgi. Ajavahe Tallinna ja Hanoi vahel on viis tundi. Olime olnud teel päris pikka aega ja väsimus oli kõvasti kontides, kuid otsustasime siiski minna väiksese seltskonnaga "linna peale laiama". Soovitan seda kõigile reisisellidele - ükskõik kui väsinud te olete, minge magama kohaliku aja järgi mõistlikul ajal (õhtul kümne-üheteistkümne ajal), siis saate kohe unerežiimi sisse ja järgmistel päevadel on kergem. Ega me esimesel õhtul väga muud ei teinudki, kui käisime ühe pika ringi Hanoi kesklinnas ringi ja einestasime kohalikus kohvikus. Aga kui hotelli tagasi jõudsime, oli kell kenasti kümme läbi ja oligi õige aeg puhkama minna. Mida esimese päeva ja Hanoi kohta kirjutada? Tavaline idamaine suurlinn, kus on kohutavalt palju rollereid ja lisaks ka suur hulk autosid. Liiklus käis risti-rästi, rollerid sõitsid kord tee peal, kord kõnniteel. Kõnniteed olid täidetud parkivate rollerite ja autodega ning jalakäijatel polnud võimalik mujal liikuda kui sõiduteel. Ei midagi uut. Kauplemine oli suhteliselt rahulik, keegi ei sikutanud sind hõlmast oma poekese poole ega olnud liiga pealetükkiv. Loomulikult pakuti kaupa häälekalt ja üritati iga turisti enda juurde saada.

Kohalikud järve kaldal suhtlemas

Teisel päeval otsustasin kohe grupist eralduda ning minna üksi oma teed. Enne olin valmis vaadanud mõned kohad ja installeerinud oma telefoni GPS signaalil töötava kaardiserveri, sest pole mõtet internetiraha kulutada. Huvitav oli minna juhiste järgi läbi erinevate linna kvartalite ja uurida kohalikku elu. Kõrvaltänava video. Vahepeal peatusin ja lihtsalt vaatasin, kuidas pisikesed vietnamlased oma toimetusi tegid. Tundub, et nad on sotsiaalne rahvas. Istuti sageli väikeste tumbade või toolikeste peal ümber teelaua ja suheldi aktiivselt. Turistidele sellised suhtlusseltskonnad erilist tähelepanu ei pööranud ja sain neid rahulikult filmida ja fotografeerida. Loomulikult tegin ma hulgaliselt fotosid ja videoid, hea kunagi vanast peast vaadata ja meenutada.  Ühe intsidendi jätsin viisakusest salvestamata - üks käruga naisterahvas peatus prügikasti kõrval, kükitas pisut, tegi oma asja ära ja läks edasi. Otse suure tänava kõrval. Meil on ikka olulised erinevused moraalist ja häbitundest.

Selfi aegvõttega koos bonsaiga

Minu teekond viis mööda Läänejärvest, kus kohalikud kala püüdsid. Minu üllatus oli suur, kui nägin, et konksu otsas polnud midagi … isegi lanti või kunstliblikat mitte. Nad lihtsalt pildusid tühja konksu vette ja … üllatus-üllatus said sellega kala ka. Kalad olid sellised latika või karpkala moodi latakad. Ei tea nende liiki nimetada. Kui ma aga järve sogast ja prahti täis vett nägin, siis polnud isu endal kalapüüki proovida. Lõpuks jõudsin sihtkohta, kilpkonnasaareni, kus asus suur pühamu. Usk on ka Vietnamis vaatamata kommunistlukule riigikorrale väga laialdaselt levinud. Põhiliselt budism. Selle pühakoja juures ei köitnud mind mitte niivõrd altar ja torn, mis seal kõrgusid, vaid hoopis suur hulk bonsai´sid, mis erinevas suuruses ja erineva kujuga seal olid. Kui palju vaeva on ühe bonsai kasvatamiseks … ja seal oli neid kümneid. Väga ilus koht. Jalutasin seal tunnikese ja suundusid edasi.

Keskpäevaks tahtsin jõuda mausoleumi juurde, kus eksponeeriti nende rahva suure juhi Ho Chi Minh´i palsameeritud kuju. Kahjuks hindasin oma jala liikumise kiirust valesti ja jäin veidi hiljaks. Nägin vahtkonna vahetust vaid kaugelt. Kuid selle eest nägin palju muud huvitavat. Näiteks seda, et närimiskummi ei või mausoleumi juures närida … seda kinnitasid mulle hoiatussildid. Kõik valvurid ja ohvitserid olid seal kaunites lumivalgetes paraadvormides. Kuid see selleks, pean tunnistama, et pole eriline palsameeritud suurtegelaste vaataja … ja kui oleks tahtnudki, siis poleks saanud, sest oli reede ja mausoleum oli kinni.

Le-nin

Läksin edasi. Leidsin linnast veel Lenini kuju, mille jalamil oli vietnamipäraselt V.I. Le-nin. Selle ees mängisid poisikesed rõõmsalt jalgpalli ja töömehed maalisid asfaldile sulgpalli kastikesi. Kõike, mida ma seal nägin, pole võimalik kirja panna, seda on vaja ise kogeda. Õhtuks näitas sammulugeja mulle 17 läbitud kilomeetrit. Ja jalad olid väsinud … loomulikult läksin õhtul jalamassaaži ning lasin väsinud liikmeid tund aega mudida tervelt 140 tuhande dongi eest, mis meie rahas teeb umbes kuus eurot. Õhtul külastasime veel kõik koos vesimarionettide show´d. Panen sellest mõned videod siia … Täitsa omapärane etendus.



Hauakambrid riisipõllul

Järgmisel päeval sõitsin koos grupiga Ha Long´i lahe juurde, kus on tuhandeid maalilisi saari. Tee peal vaatasin läbi bussiakna kohalikku elu ning kuulasin kohaliku giidi jutustusi. Üheks huvitavaks vaatepildiks oli matmispaikade asukohad keset riisipõldusid. Hauakambreid oli põldudel nii üksikult kui ka kogumitena. Matmiskultuur on Vietnamis selline - kui keegi sureb, siis keeratakse lahkunu maine keha kangasse ja maetakse ilma suurema tseremooniata kuhugi põllule. Nelja-viie aasta pärast aga kaevatakse surnukeha maa alt välja, puhastatakse luud jäänustest ning korraldatakse suur ümbermatmise tseremoonia. Ei tea, kas seda saabki matmiseks nimetada, sest luud pannakse maa peal paiknevasse hauakambrisse, mida hooldatakse väga suure austusega. Sellised kombed siis …

Meie kruiisilaev

Ha Long´is ootas meid kahepäevane laevakruiis. Oli seda ilu. Istusin tundide kaupa kas oma kajuti rõdul või siis laevalael ja nautisin vaateid. Video vaadetest. Nii mõnus oli mõtiskleda selliste vaadetega kohas igasugu eluliste asjade üle ja leida endas rohkem meelerahu ja tasakaalu. Just seda ma ju Vietnami otsima tulingi. Kuna turiste oli suhteliselt vähe (koroona !!!), siis saime oma valdusse terve laeva ning tundsime end seal nagu kuninga kassid. Kaks korda käisime ka saartel, esimene kord kajakisõidul, millest ma loobusin, sest polnud tahtmist enda tagumikku märjaks teha, ning ujumas ühes kenas lahes. Ka ujumisest ma loobusin, sest vesi oli nii 18-20 kraadi (Vietnamis on ju talv). Kuid samal ajal kui julgemad kümblesid (tegid talisuplust) läksin mina kaljudele ronima. Väga huvitavad kaljud … sellised osalt vulkaanilised ja osalt korallilised.

Valus on paljajalu sellistel kaljudel olla ...

Ja sellised saarekesi kaljudega oli palju-palju. Teine kord maabusime suurte koobaste juures, kus saime teha "turistikat" ehk lähme-lähme ning siin on fotode jäädvustamise koht. Oli huvitav koobas, kuid liiga lakutud turistide jaoks. Eriti huvitav oli lagi, sellist pole ma veel koobastes näinud. Mõned stalahiidid olid seal väga huvitava kujuga. Oli mõnus kruiis. Mulle meeldis just see, et saime omaette vaateid nautida  (va koopas).

Huvitava laega koobas

Õhtuks jõudsime tagasi Hanoisse ja pärast kiiret dušši all käimist läksime rongile, mis viis meid Sa Pa linna Põhja-Vietnamis. Aga sellest juba järgmises blogis.