Ufaa´ja Uraalide kokkuvõte

Ja ongi viimane päev, homme hommikul sõidan tagasi Eestisse. Aeg on kokkuvõtteid teha. Ilus reis oli. Võistlused, mida ma siia vaatama tulin, läksid edukalt. Meie võistkond sai täis medalikomplekti. Tüdrukute kõrgushüppes kuld ning poisid said judos hõbeda ja pronksi. Mis aga kõige tähtsam - noored said näha uusi kohti, tuttavaks uute inimestega ja kogeda uusi elamusi.

 

Baskiiria on selline vastuoluline maa. Ühelt poolt paistab vastu rikkus igalt poolt, kuid samas on kohutavalt vaesust. Panen siia ühe foto, mis ehk kõige ilmekamalt iseloomustab kohalikku elu. See foto on tehtud keset linna, kus vaesus ja jõukus kohtuvad. Inimeste töötasud on siin tavaliselt 35000-40000 rubla kuus ehk natuke üle 500 euro. Üks hääletaja rääkis isegi 300 eurostest palkadest. Samas on kaubanduskeskusi iga nurga peal, üks uhkem kui teine. Kui linnast maale sõita, siis on kontrast eriti suur. Vaadake veel seda külaelu videot ja mõelge, millist lihtsat elu seal inimesed elavad. Kui rääkida baskiiri keelest, siis vaatamata sellele, et see on ametlikult teine riigikeel, on keel kadumas. Vaid väikestes külades ja üksikutes kohtades linnas kuulub seda tatari keelega sarnast keelt. Muide, Ufaa on baskiiri keeles Ofo, mis kirjutatakse nagu lisatud fotol.

 

Eile käisime Karl-Johannesega Uraalides matkamas, sai üle kümne kilomeetri mägedes turnitud. Loodus on siin ikka võrratu. Jäädvustasime loodusfotosid nagu jõudsime. Metsmaasikaid, mis maitsesid nagu metsmaasikad, oli igal pool ja neid saime kosutuseks süüa. Ühes kohas olid ka aedmaasikad kasvama hakanud, ka neid ei põlanud me ära. Ilm oli kuum … üle 30 kraadi ja päikeseline. Olime mõlemad poisiga higist läbimärjad.
Me eksisime pisut ka ära ja selle asemel, et tagasi auto juurde jõuda, sattusime hoopis mäeaheliku teises küljes paiknevasse Asha külla. See oli üle seitsme kilomeetri auto asukohast, siis saime Tseljabinski oblasti kohalikega suhelda. Üks vanem mees tellis meile takso ja niikaua kui see tuli, saime rääkida kohalikust elust. Ta ütles, et siin on tööandjaks ainult rasketööstus. Töödeldakse metalle ja tehakse allhankeid erinevatele maailma tööstusettevõtetele. Külas elavad enamasti pensionärid, kes on tulnud siia oma vanaduspäevi veetma. Veevärki näiteks külas pole, joogivett toovad kolme kilomeetri kauguselt allikalt. Samas muru niideti korraliku trimmeriga.


Kui taksosõidust, siis takso oli ilma tähistuseta eraauto ja seitse kilomeetrit sõitu maksis 210 rubla, mis on ca 3 eurot. Nojah, kütus maksab siin ju ca 0,6 eurot liiter.
Taksojuht oli naisterahvas ja kihutas nagu hull … 40 alas nii 90-ga. Kui juba liiklusele jutt läks, siis see on siin karm. Kõik kihutavad nagu hullud ja pööretel tehakse selliseid manöövreid … näiteks vasakule pööratakse parempoolsest reast ja kui tahad otse sõita, siis karjutakse veel peale ka. Hea nali oli eile hommikul, kus kaks autot otse minu ees klaarisid suhteid kasutades risti ettepööramise võtet. Ja seda kordamisi. Õnneks polnud mul kiiret, sest kui oleks hakanud mööda sõitma, siis oleks kindlalt saanud mõned mõlgid oma rendiautole. Õnneks jäi minu väike Hundai terveks.



Mis veel huvitavat oli? Näiteks samagonniaparaate müüdi piiranguteta igal pool tee ääres. Igas suuruses ja igale maitsele. Mesi, mida samas kohas müüdi maksis suhteliselt palju 500 rubla liiter ehk sama palju kui meil. Turundus oli aktiivne, kuid mitte eriti pealetükkiv. Inimesed on sõbralikud ja kuuldes kust me oleme tulnud, siis väga üllatunud, sest Lääne-Euroopast seal tavaliselt keegi ei käi. Tegin paar fotot ka pulmaautodest, mida me reedel arvukalt kohtasime.

Kumõssi müüdi igas kohas. Minu jaoks huvitav ja joodav jook, kuid Karl-Johannesele ei maitsenud. Vaadake ise, milline nägu tal peale selle proovimist oli. Muud toidud, mida igal pool pakuti, olid šašlõkk, ploff, riisitoidud, veiseliha ja palju muud. Üldiselt olid toidud maitsvad … sõltus loomulikult söögikohast. Proovisin ka kohalikku sushit, kuid see polnud eriti õnnestunud, vähemalt mitte selles sushikohas.

Jah. Sellised elamused siis Baskiiriast ja Uraalidest. Mõnus oli. Kuid vaatamata sellele, et kõik kaupluste müüjad mind tagasi kutsusid, ei ole plaanis lähemal aastatuhandel siiakanti enam sõita. Sain käidud ja nähtud, kuid midagi sellist, et oleks õhkama pannud ja tagasi tulema sundinud, polnud.