Hommikul kihutasin kohe peale hommikusööki, mis jälle väga täpselt tuppa toodi, Eesti võistkonna hotelli TAN. Sain avatseremoonia piletid kenasti grupijuhile antud ning nägin oma poja ka ära. Oli teine pisut väsinud, kuid muidu täitsa traksis. Kui tagasi oma hotelli jõudsin, ootas mind natuke kurvastav mail - К сожалению Вам отказано, teatas mulle Южно-Уральский заповедник ametnik. See tähendab, et Uraalidesse matkama ma siis minna ei saa. Nojah, tegemist on militaarse
põhjusega, seal lähedal on sõjaväelinn ja objektid, mis arvatavasti selle looduskaitseala mäe otsast paistavad. Kuid las sellega olla nagu on, mina läksin kaubanduskeskusse, mille parklasse oli end sisse seadnud ka lennuk. Ostsin sealt umbes 50 euro eest kolm paari jalatseid ja olin jälle eluga rahul. Naljakas oli kaubanduskeskuses tualettidele viitav märk … mis näitab selgesti, kus kelle süda asub.
Veel õnnestus hommikupoole näha kohalikku teatrit, mis oli palistatud kauni haljastusega. Ning seejärel juba suundusin judo võistluspaika, et vaadata, kuidas treening ja kaalumine lähevad. Sain teada, et Karl-Johannese vastasteks saavad olema Ungari, Korea, Taipei, Poola, Venemaa, Iisraeli ja Sloveenia judokad, mitmest riigist oli mitu võitlejat. Kokku osaleb mängudel palju rohkem riike, kuid kõikidel polnud 73 kiloseid noormehi välja panna. Karl-Johannes kaalus 72,2 kilo ja sai kenasti õigesse kaalukategooriasse. Pärast kaalumist läksime aga kohe sööma, sest ega see kaalu saamine nii kerge polnudki. Poiss pistis kohe tüki pitsat ja kaks vürtsikat eineburgerit pintslisse (selles pubis oli pakkumine kaks ühe hinnaga) ja oli väga rahul. Mulle pidi toodama kaks šašlõkki, kuid pärast tunni ja 15 minutilist ootamist, kui Karl-Johannesel olid burgerid ammu söödud, ei jäänud muud
üle, kui tellitud toidust loobuda. Pidin viima poisi kiiresti tagasi hotelli, sest nad sõitsid kaks tundi varem spordihalli, kus avamine toimus. Mina aga läksin "Blofimaailma" ja sõin ära korraliku taldrikutäie bloffi. Te teate ju eesti vanasõna "Tühi kott ei seisa püsti".
Siis kihutasin minagi avamistseremooniale. Spordihall oli võimas, kuid sellest oli kasutusel vaid pool. Minu koht oli sektoris 2 tasandil 4. Selgus, et tasand neli oli kõrgel peade kohal … kuid allpool olid kohad võistlejatele. Peale minu oli Tartust veel ühe kergejõustikupoisi ema-isa kohale tulnud. Nii me seal kolmekesi kõigile ülevalt alla vaatasime. Võtsin ka Tartu delegatsiooni sissemarsi videosse, kuid tuli natuke udune, sest valgustus oli vähene. Pärast tuli terve tund etendusi ja kõnesid. "Kahjuks" ei jäädvustanud ma kõiki kaheksat kõnet, kuid mõned tantsud ja laulud küll. Vaadake neid siit ja siit. Homme proovin täpse võistlejate arvu ka teada saada, kuid neid ikka on - lisatud fotole mahtus vaid osa osalejatest.
Nii see päev õhtasse veereski. Hetkel on kell Ufaas juba üks öösel, kuid und ei tulnud ja nii ma siis blogisingi tänase päeva ära. Huvitav, kuidas poisil uni on? Eks homme ole väga tähtis päev.
 |
| tähtsad mehed räägivad |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar